Naine nagu orkester − Katrin Pärna rollisooritused lavastuses „Baskin ehk nalja põhivormid“

Erika Anna Kaldvee

Sophia Loren tuli külaskäigule Nõukogude Liitu. Brežnev tutvustas ise talle Moskvat, rääkis Nõukogude elust, saavutustest ja kommunismi ehitamisest.
Seejärel küsis ta: “Mademoiselle Loren, kas teil pole mõnda soovi, mida ma täita saaksin? Teeksin seda suurima heameelega.”
“Mis oleks, kui teeksite piirid lahti?” küsis Loren.
“Vaat kus kavalpeake!” vastas Leonid. “Tahate minuga kahekesi jääda!”

Keegi-kunagi-kusagil väitis, et naljakas olla see, kui mehed kehastavad naisi, vastupidises situatsioonis ei pidavat enam nii naljakas olema. Vale, puha vale. Katrin Pärn oma rollide galeriiga lavastuses „Baskin ehk nalja põhivormid“ tõestab, kui iganenud on eelmainitud arvamusavaldus.

Kes vähegi on sattunud vaatama Tartu Uue Teatri lavastusi, teab, et vana head psühholoogilist realismi lavalt juba ei leia. Eriti kui näitejuhi positsiooni on sisse võtnud Ivar Põllu. Eelmisel sügisel esietendunud „Baskin ehk nalja põhivormid“ on muidugi eht ivarpõllulik kollaaž-fragmentaarium, mis vastu ootusi jookseb kokku sujuvaks tervikuks. Lavastuse õnnestumise võtit hoiavad käes näitlejad Katrin Pärn ja Janek Joost.

Esimese tegelasena kehastab Katrin Pärn hoopiski mitte Baskinit, vaid iseennast. Vahetult enne etenduse algust suhtlevad näitlejad publikuga, vaatavad ega kedagi tuttavat saalis ole, panevad hilinejad piinlikkust tundma ja üsna sujuvalt hakkabki etendus peale. Lava külgedel seisavad riidenagid, mis on lookas kõikvõimalikest parukatest ja muudest pilapoe vidinatest, millest võiks jätkuda tervele klassitäiele lastele kostüümipeoks. Üllatavalt ei olegi parukad jms pelgalt lavakujunduse osa, vaid vajalikud rekvisiidid, nagu etenduse kulgedes selgub.

vunts

Foto: Gabriela Liivamägi

Katrin Pärn jõuab lisaks Eino Baskinile kehastada veel Jüri Järvetit, Ita Everit, Sulev Nõmmikut, Edgar Savisaart, Mihkel Rauda ja teisi rohkeid nimetuid tegelasi. Mis viga nii värvikaid isiksusi mängida, on järeldus kiire tulema. Võta ainult õige parukas, leia mõni iseloomulik nüanss ja ongi karakter loodud. Samas, silmapaistvate karakteristikutega isiku kujutamisel on oht libastuda kehva paroodia rüppe, mida antud juhul õnneks ei juhtunud. Siiski, Jüri Järvet jäi paraku skemaatiliseks ja veidi poolikuks. Järveti puhul ei kasutanud Katrin Pärn mingeid väliseid abivahendeid, karakter tuli luua näitleja enda arsenalist. Järveti kergelt nasaalne hääletämber oli aimamisi ära tuntav. Meeleheitlik silmade vidutamine aga jäi mõistetamatuks. Kardetavasti võis nooremale publikule, kel legendaarse kuningas Lear’iga vahetu mälestus puudub, rohkem mõistatamist jätkuda.

Tundub, et loodusele peab vahel alla vanduma ja möönma, et vastassugupoolt on keerulisem kehastada. Ka Pärna Baskin ei olnud kohati intonatsioonilt nõnda täpne nagu Janek Joosti Baskin. Mis jäi vajaka hääles, leidis hüvitust kehalises kujutamises. Eriti selgelt tuli see nähtavale stseenis, kus purjakil Dan Põldroos tungib keset õndsat ööd Baskini eluruumidesse, arvates, et on oma kodus. Pärna žestid, kehahoiak, baskinlik tugev rõhk lause lõpus manas silme ette kristalselt eheda Eino Baskini. Kuigi naerda sai terve etenduse vältel pea katkematult, siis eelnimetatud stseen oli kindlasti üks humoorikamaid, üheltpoolt situatsioonikoomika tõttu, aga ka karakterite mängleva loomulikkuse pärast.

Eriti õnnestunud oli Katrin Pärna Ita Ever. Silmi sulgedes oleks võinud vanduda, et mängitakse hoopis omaaegset kultuslavastust „Mees, naine ja kontsert“ või tuleb televiisorist „Kunksmoori“ multifilm. Ilmselt räägib täistabamuse kasuks ka tõik, et Everi tegelaskuju oli Baskinite kõrval kõige rohkem laval, seega jäi näitlejal rohkem aega rolliga tegeleda. Samas, väline sarnasus oli saavutatud üsna nappide vahenditega: ainult vastav parukas ja ajastutruud prillid. Pärna Everi pilgus oli aga seesama kelmikas säde, temast õhkus stoilisust ja veidike heatahtlikku riukalikkust.

Lavastus on kohati pööraselt hoogne: näiteks sekundi murdosa jooksul saab Katrin Pärnast vastava grimassi ja mütsi abil orav, siis eesel (hobune?), siis hunt. Loomad, kes üksteisega kirglikult diskuteerivad. Kõlab nagu poolemeelse jutt, aga nii see laval oli ja täitsa usutavalt mängitud. Galopeeriva tempo ja tegelaste rohkuse tõttu juhtus sedagi, et näitlejad suures mänguhoos rollist välja kukkusid ja varjamatult publikuga kaasa naersid. Seda oli värskendav näha ning sobitus „Baskini“ lavastusse suurepäraselt. Hea nali ajabki naerma.

Rolliportree on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s