Õnne ei saa osta

Marten Liivik

Kümmekond aastat tagasi jalutan vanematega Haapsalu unises vanalinnas. Korraga märkan meest, kes ühe käega hoiab kramplikult kõhust ja teise käega otsib tuge kivimüürilt. Ta tõmbleb, väriseb ja sonib. Tol hetkel sain isegi aru, kellega tegu. Kui jätta turvaline telepilt välja, siis oli see esimene ja viimane kord, mil olen pidanud narkomaani nägema. Kuigi nähtu oli ehmatav – olin siis veel noorem ja eluvõõram –, ei tekkinud minus kübetki kahjutunnet. Nüüd, 16. novembri etendust „5 grammi sisemist rahu“ vaadates saabusid minevikus ära jäänud vastikus- ja kahjutunne, mis ei tahtnud terve õhtu jooksul kuidagi kaduda. Silver Kaljula mängitud narkomaan mõjub niivõrd ehedalt.

Kaljula jutustab lugu endise süstiva narkomaani Vladimirina, kel on jätkuvalt oht mineviku varjude küüsi tagasi langeda. Ta teab seda, kuid töö ja pere tagavad talle kindlus- ja turvatunde. Pintsak Kaljula seljas ja konkreetne hääletoon viitavad isalikule olekule. Ta räägib, kuidas ta poisikesena tahtis elada nii, et ei peaks tundma pidevat hirmu. Füürerliku isa ja arstist leebe ema kasvatusmeetodid tekitasid ängi, mis viis Vladimiri pidudeni, kus ta sai olla vaba, eemal moraliseerivatest vanematest. Poisi eesmärk oli leida endas sisemine rahu ja õnnetunne.

Pintsakut lahti nööpides ja seda seljast võttes annab soliidne ja sümpaatne oleviku-Vladimir teatepulga üle hõbeketti, särki ja maikat kandvale mineviku-Vladimirile, noorele uljale poisikesele, kes leiab alguses rahu kanepist. Oleviku ja mineviku Vladimir nõuavad erinevat mängustiili, mille Kaljula lahendab kõne- ja lavatehnikaga. Üleminek tänase sümpaatsuse ja mineviku meeletuse vahel on aga sujuv. Nii võib noor Vladimir fentanüülist saadud mõjude käes piinelda, põrandal aeleda ja karjuda, kuid hetk hiljem istuda rahulikult diivanil ja seletada  kogu lugu ausalt, ilustamata – nagu lõpuks selgub – oma kasulapsele, kes üritab pidu korraldada ja kellelt Vladimir kahtlaseid aineid leiab. Hääle- ja sõnakasutuse abil saab tegelasele võimalikult kiiresti vanust määrata. Igasugune tantsimine, aelemine ja tõmblemine laval lõppeb enamasti nii, et järgmine hetk oleks võimalik mängida toetavat pereisa. Kõnemaneer ja lavaline liikumine tagavadki Kaljula mängus sujuvuse.

 

5-grammi

Foto: Gabriela Liivamägi (Teater Must Kast)

 

Silver Kaljulat abistavad taustajõud (Kristo Kuusik, Peep Maasik) aitavad luua erinevate stseenide ajal atmosfääri. Nii kostub kanepi tõmbamise ajal reggae, veidi rajuma peo ja tõsisemate ainete taustal aga trance-muusika. Samuti kuuleb helitehnika abil Vladimir enda peas hääli, mis viitavad üledoosile ja viivad narkomaani hüsteeriasse. Istun justkui naelutatult toolil ja vaatan, kuidas Vladimir üledoosi käes vaevleb – Kaljula näitleb energeetiliselt, jõuliselt ja tõetruult. Nii tõetruult, et minu kõrval istuv vanem naisterahvas peidab pea käte vahele. Peavalu? Vaevalt! Laval nähtu mõjub tülgastavalt, kuid on samas aus ja reaalne, mis tekitab tahtmise haarata mobiili järele ja helistada hädaabisse.

Kirjeldused elupaikadest, suvalistest mahajäetud majadest, mis haisevad oksendatud sapi ja kuse järele, mõjuvad šokeerivalt. Silver Kaljula ütles Vikerraadiole antud intervjuus, et etendus põhineb ühe endise Tartu narkomaani lool, mida on lavastuse tarbeks veidi võimendatud. Lisaks viis Kaljula Tartus läbi eksperimendi, kus ta kehastas narkomaani. Seega on etenduses puhtale mängule ja audioefektidele lisatud dokumentaalsust. Kas ja kui palju on selles Kaljula isiklikke kogemusi mõnuainete vallas, jääb paraku teadmata.

Mustal Kastil on etenduste järgselt tavaks korraldada vestlusring lavastusega seotud teemadel. Ma ei võtnud osa, sest arvan, et see võib lõhkuda emotsiooni ja tekkinud mõtteid, oma vaatenurka. Südamlikult mõjus publiku püstijalu aplodeerimine, isegi vanem naisterahvas minu kõrvalt oli tõusnud. Pärast koju kõndides olin vaatajana ikka veel rollis sees – Kaljula mäng sööbis kuidagi sügavale hinge ja pani mõtlema väärtushinnangute üle. Nii kõlas ka peas mõte, et rahu ja õnnetunde saavutamiseks ei ole vaja gramme osta ega manustada.

Must Kast „5grammi sisemist rahu“, tekst Kätlin Padesaar, lavastaja Silver Kaljula, valgustehnik Kristo Kuusik (TÜVKA), valguskujundaja ja helitehnik Peep Maasik (TÜVKA),  projektijuht Reeli Lonks, turundus Kadi Rutens. Näitleja Silver Kaljula. Etendus 16.11.2016 Genialistide Klubis.

Rolliportree on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s