Kõigile midagi, irooniata

Lennart Peep

Paljud eestlased on üles kasvanud nõukaajal välja antud erinevate maade muinasjutte lugedes ja sealseile kangelasile kaasa elades. Süüria rahvalugusid aga pole neist vihikuist keegi lugenud, sest enamik neist koguti  kokku alles eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel. Lavastaja Helen Rekkor ja trupp ongi otsustanud Eesti vaatajate ette manada kümme eriilmelist Süüria mõistulugu, mis on Rekkori lavastajakäekirjale omaselt esitatud tummises visuaalses kastmes.

Lugude jutustamise traditsioon on Süürias veel praegugi heas hinnas, sest probleemide lahendamiseks minnakse ikka veel kohvikusse jutumeistri juurde oma hädale sissevaadet ja lahendust otsima. Niisamuti on ka lavastustrupp otsustanud valida meile välja lood, mis räägivad allegooriate abil üldinimlikest kriisisituatsioonidest. Kuidas kavalusega suurem ja tugevam alistada? Kuidas ja kas saab pääseda rumalate otsuste tagajärgedest? Erinevalt kristlikust esteetikast, kus lugude lõpus antakse toimunule konkreetne moraliseeriv hinnang, vastanduvad süüria rahvalood oma didaktiliste lõpplahenduste poolest. Kõlaritest kõlav jutustaja hääl ei anna lugudele otsest hinnangut, vaid küsib sokraatiliselt, mida siis nähtust õigupoolest arvata? Kas oli hea või halb? Kas oli õiglane või mitte?

Atmosfääriteater

Vaba Lava saal on oma erakordse lavasügavuse tõttu lavastuskunstnikele rohkelt võimalusi pakkuv lõuend. Nii mängib ka „Süüria rahvalugude” kunstnik Maarja Pabunen lavaruumiga, luues publiku ette minimalistliku kujunduse, mis liigub vaatajate ees olevast kolmest küljest piiratud lavapinnast mööda astmestikku mustava lõpmatuse poole. Tõusvate poodiumite kohale seatud valge kihiline kangaallee annab lavastusele erilise sügavikulise õhulisuse.

Kristin Pärna loodud maagiline videokujundus mõjub veenvalt erinevate mängupaikade edasiandmisel, olgu selleks siis ookrikarva vahemereline koduõu või sünge vangikong. Tähelepanuväärne on ka lava- ja videotegevuse kokkupõimumine, kus näitlejate tegevus kandub sujuvalt üle videoekraanile ja tagasi. Meenuvad etenduse alguses hiilivad vargad ja Hiirte lugu, kus reaalsete näitlejate partneriks oli virtuaalne üleelusuurune Kass. „Süüria rahvalugude” virtuaalne ja reaalne dramaturgia on omavahel efektses dialoogis.

 

pagas

Foto: Vaba Lava

 

Martin-Eero Kõressaare ja Villem Rootalu süüria rahvamuusikal põhinevad originaalhelid toetavad lavastust katkematu saatjana: selgroona toimiv rütm ja meloodia rõhutab näitlejate tegevust. Mitmedki stseenid on sidusalt sõlmitud helikujunduse orgaanilisse tervikusse.

Visuaalteatriks aga ei tee seda lavastust mitte ainult oskuslik videoprojektsioon või efektne lavakujundus, vaid ka varjuteatri võimaluste kasutamine. Varjuteatrina esitatakse nii unenäolisi kui koomilisi tegevusi: muudeti inimesi suuremaks ja väiksemaks, pandi teeklaas kaleidoskoopiliselt sillerdama. Ühes stseenis liigub Ülik oma teenrile muusikatunde andes tema sisse ja välja, mida reaalsete vahenditega oleks ilmvõimatu lahendada.

Karakterite plejaad

Näitlejatel tuleb lavastuses esitada mitmeid karaktereid. Meeldejäävamad olid Rauno Kaibiaineni kehastet Laisk Mees (kes meenutas paljudele vaatajatele Edgar Savisaart) või endalegi ootamatult vaeseks jäänud Kaupmees; Katrin Kalma vapper Hiir või salakaval Vanamees; Artur Linnuse humanistlik Vares või süümepiinades Röövel; Shannon Quinni õiglusjanuline Tütarlaps või groteskne Liigkasuvõtja, kuid need on vaid väike osa lavastuse kirevast ja karikatuursest tegelasgaleriist. Näitlejate väledad kostüümi- ja rollivahetused lõid lavale tempoka ja energilise atmosfääri. Trupi ansamblitunnetus ja siiras mängulust nakatasid ka publikut. Lavastusele annab lõpuloos aga väe hoopis ülepaisutatud näitlemislaadi muundumine inimlikuks pärisolemiseks (Shannon Quinn Tütarlapsena). Selline julge laadivahetus viitab selgelt lavastaja sõnumile, et süüria muinaslood on oma olemuselt meie kõigi lood, mitte ühe rahvagrupi kultuuriväljendus.

Lavastaja Helen Rekkor on suutnud „Süüria rahvalood” tugevaks ansambliliseks ja atmosfääriliseks tervikuks sulatada. Selles põimuvad efektselt kokku visuaal, heli ja ruum, luues suurepärased tingimused näitlejamängu toetamiseks ja võimendamiseks. Kuid kõige selle juures ei suutnud lavastus mind kõnetada: ta ei kommenteeri praegust aega ega kultuurilis-poliitilist olukorda, jäädes eelkõige Süüria muinaslugude ümberjutustuseks. Sellele vaatamata aga usun, et kui mitte tervikust, siis üksikutest lugudest on võimalik välja noppida nii mõndagi kõneaineks. Need, kes soovivad leida poliitilisi allhoovusi, leiavad selle. Need, kes tahavad põgeneda reaalsusest muinasjutumaailma, saavad selle. Need, kes häid näitlejatöid ja põnevat kunstielamust, saavad selle. Ses lavastuses on kõigile midagi, ilma irooniata.

Artikkel on valminud kursuse “Teatrikriitika prakikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s