Ema Courage, see ihu-hinge arst

Eline Selgis

 

Hei, ülemus, pea kinni väed sa,

miks paljapäki plagada?

Ema Courage on tulnud, näed sa,

et jalavarje jagada.

Seljas täitand ja katkend vammus,

sõdur koormaid ja kahureid veab,

kuid, kui ta lahingusse sammub,

saapad jalga saama ta peab.

Istusin pärast tööd Kvartali ees bussipeatuses ja ootasin bussi number üks, et Annelinna sõita. Minu juurde tuli üks neist kohalikest mustlastest ja küsis luba mulle ennustada. Tegelikult küsis ta juba mitmendat korda ja tegelikult ei hooli ta ennustamisest eriti. Ma keeldusin viisakalt, mille peale proua küsis mult niisama kaht eurot. Vastasin talle ausalt, et olen vaesem kui tema, ning sularaha mul pole. Meie vaidlus kestis üsna mitu minutit ning jõudsin juba kurjaks saada. Siis küsis mustlane mult suitsu. Andsin. Suitsu kõrvale proovis ta ikkagi mulle minu oma elust pajatada. Veel mingisugusele võimalusele lootes küsis ta selle eest raha, mainides, et olen ju hea tüdruk. Ma vastasin, et olen jah, andsin ju sulle suitsu, ja lõpuks päästis mu buss.

Pea kevad käes ja ärkab maa,

kes surnud on, las puhata;

kuid see, kes surnud pole veel,

mis muud kui matkab maisel teel.

Lavastuse eepilise sissejuhatuse solist on muidugi Brechti samanimelise näidendi peategelane Ema Courage (Marika Vaarik). Neli neljandikku taktis kõlab lihtsa meloodiaga laul, mis meeletu mürana ansambli tühjades pilkudes vaakumisse kulmineerub, ja kõik neli neljandikku minust on imetud laval oleva dekodeerimisse. Ainus dekoratsioon on tagasein: maast peaaegu laeni roostetav müür, raudne tagariie, mille vasakul all väiksem ruudukujuline auk ja paremal suurem. Näitlejad on riietatud ajaliselt ambivalentselt, kuid sulavad suhkruse puuviljakompotina terviklikuks segaduseks: natuke klassikalist valget tennisekostüümi, nõukaaegne lillmustriga öösärk (vabandust, kleit!), absoluutselt ajatu wife-beater, militaarsaapad ja kärtsroosad tossud.

Ei mehed meelsalt surma läe,

kui paunas puudub pekivorst.

Ema Courage las tohterdab neid vähe,

Ema Courage, see ihu-hinge arst.

Tükk tina tühja makku saada

ei ole kuigi tervislik;

täis kõhu ja täis peaga, vaata,

ei tundu põrguteegi pikk.

kulla-laas

Foto: Kulla Laas

Marika Vaariku mängitud kuraasikas ema ilmub lavale üle põlvede vanamoodsas kerges lillelises kleidis, peal hall pitsist kardigan ning jalas nahavärvi põlvikud ja heledad sandaalid, mida viimati nägin kandvat vanureid perearsti ukse taga. Ema kannab blondi parukat, prille ja tema nina on näitleja omast laiemaks modelleeritud. Nagu teiste tegelaste välimus, ei ürita ka ema oma olla mingile ajale või kohale vastav või näida häbitult realistlik. Küll aga leian oma mõtteis nõukogudeaegseid fotosid ja meenutan vanema generatsiooni õpetajate distsipliininõudeid ja seda ühte parfüümi, mida nad kõik kasutavad.

“Meie oleme äriinimesed.” ütleb Ema Courage vastuseks veltveeblile. Marketingivankrit vedav ema väänab sõjamopist välja iga viimase võimaluse end ja oma kolme last raskel ajal elus hoida. Sõda hoiab kaupmehi, ja nõnda on ka Courage tänulik sõjale nõudluse eest, mida rasked ajad pakuvad. Ema Courage’il on kange ja kaval meel: ta oskab panna pastori enda eest tööle ja oma elutarkusega aru pähe keevalisele spioonile. Ta müüb oma kraami kasuga, teinekord ka müüdud asjad või antud raha hiljem tagasi saades ja igale väetile ihule ja hingele pakub leevenduseks kärakat. Osalt kehastab Ema Courage kasuahnust ja kavalust, teisalt jälle näitab inimese võimetust nendest omadustest mööda hiilida.

Ema nõrgad kohad on tema inetu tumm tütar ja kaks poega, keda ta kogu väega, kuid edutult, sõjast eluga välja üritab vedada. Ema Courage’i lihtsameelne süda kuulub kokale, kes paraja naistemehena ilmub vaid õigel ajal, kuid isegi napi koosviibimise jooksul ainult õigeid niite tõmbab. Koka taasilmumise puhul paneb ema isegi oma kaunimad rõivad, sädeleva kraega valge jaki ja valged püksid, selga. Kuid Ema veri on paksem kui vesi, enda heaolu ja potentsiaalse tuleviku Kokaga ohverdab ta silmapilkugi mõtlemata tütre heaks.

Pea kevad käes ja ärkab maa,

kes surnud on, las puhata;

kuid see, kes surnud pole veel,

nüüd jätkab marssi maisel teel.

Ema Courage on inimene oma täies aususes: julge ja jõuline nagu tema marsitaktis laul, kasuahne, kuid hooliv ja südamlik, kõige ehedamalt naiivne ja sellele vastupidiselt elutark. Marika Vaariku kehastet kaupleja on keeruline ja vastuoluline, kuid seda kõige siiramas olemuses, samamoodi nagu me kõik. Sündmuste, eluolu ja inimlikkuse hammasrataste vahel on olulisim ellujäämine, nagu meil kõigil. Nõnda nagu need Tartu mustlased, peegeldab ka Ema Courage eneselegi tahtmatult elu vaesust, raskust, ülekohut ning kõige selle tumedal taustal ka etenduse vaatajat ennast.

Rolliportree on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s