Kas Süüria on kuri hunt?

Agnes Saik

Seitsme maa ja mere taga asub üks paik, kus elavad tavalised inimesed oma siiraste murede ja rõõmudega. Lavastus „Süüria rahvalood“ viib meid mitmekülgsele rännakule just sinna maagilisse kohta.

Oodates teejuhti lavastuse maailma, ei tea ma veel täpselt, mis mind ees ootab ja otsin vihjeid. Trükin õrnalt tähtedele vajutades uudisteportaali otsingusse sõna “Süüria”. Mu silme ette kerkivad sõnad nagu “mässulised”, “rünnak”, “konflikt”, “terrorism”, “tapma”, “sõda” ja “põgenikud”. Vaatan lava, see mõjub kui tühi lõuend, millele alles hakatakse värvi kandma. Kujundus on minimalistlik, keskmes vaid üksik hall telk. Kõik on sümmeetriline, tekib stoiline, ent kõle atmosfäär.

Saal pimeneb ja jutustaja hääl juhatab publiku esimesse muinasjuttu. Alguses kedagi laval näha ei ole, publiku pilgud koondatakse telgil olevatele varjudele ja tagumisel ekraanil nähtavale videopildile. Järjest lisandub lõuendile värvi: videopind muutub ulatuslikumaks, heli mitmekülgsemaks, kasutatav lavapind suuremaks ja tegevust on rohkem. Siseneme muinasjuttude maailma. See on nii ehtne, et tekib tunne nagu oleksin aegruumi vahetanud.

Ühes muinasjutus kehastuvad näitlejad hiirteks ja kangale kuvatakse hiiglaslik kass, kes piilub ümmargusest avausest hoonesse sisse ja ootab, millal saaks need hiired ometi nahka pista. Lavalt paistab videokunstnik Kristin Pärna loodu kaudu terve tänavapilt. Tänu video taustal paistvatele hoonetele ja tänavakividele tekib kujutlus lõpmatust lavaruumist ja muinasjutumiljöö näib elutruu. Videokunsti kireva maailma võimalusi oli lavastuses veel palju kordi ära kasutatud.

suur

Foto: Vaba Lava

Mõnes loos etendavad tegevust vahepeal ka vaid näitlejate varjud. Etenduse ajal mõtlen, et varjuteatri kasutamine väsitab mind, sest juba niigi antakse visuaalselt sisu edasi nii videolindilt kui ka näitlejate mängu kaudu ja tegelaste siluettide jälgimine killustab tervikut. Samas mõjub see elegantselt ja muudab lavastuse visuaalselt veelgi paeluvamaks, sest tegelaste siluettide liikumine mõjub karikatuursena, näitab ilmekalt tegevust, emotsioone ja suuruste kaudu võimusuhteid. Alguses jätsid varjud telgi peal iidse, vahepeal aga hoopiski tomi-ja-jerryliku või sootuks õudust tekitava mulje.

Heliloojate ja helikujundajate Martin-Eero Kõressaare ja Villem Roostalu looming oli autentne ja sidus terviku kokku. Vahepeal mõjus kaasahaaravalt näitlejate liigutustega samas rütmis olev taustamuusika, mis koondas kogu tähelepanu tegevusele. Heli kaasahaaravust oli hästi näha ka keskendunud lapsi vaadates, kes vahepeal taktis pead noogutasid.

Lavastaja Helen Rekkor on koos meeskonnaga kokku pannud usutava terviku: heli, video, sõna, valgus ja liikumine on eraldi vaadelduna omaette kunstiteosed, kujundades araabialikku, ajaloolist ja muinasjutulist õhkkonda. Muusika seostus lõunapoolsetest aladest tehtud dokfilmiga või meenutas mõne folgifestivalil esinenud kauge kollektiivi loomingut. Lisaks kuvati videokunsti abil ekraanidele islami kunstile iseloomulikke geomeetriast ja taimemotiividest inspireeritud ornamente, mis võiks pärineda Süürias ehitatud hoonetelt, valmistatud nõudelt või kootud vaipadelt.

Etenduse lõpus mõtlen, et Süüria on võõras paik, mille kujutluspildi olen kokku pannud üksikute fragmentide kaudu. Etendust vaadates sain pisutki aimu sealsetest väärtustest ja kultuurist. Nüüd tean, et seal juuakse teed klaasidest ja perekond on väga oluline. Samas oli lavastaja lisanud vihjeid tänapäevasündmustele. Nendest kõige paremini tulid esile Edgar Savisaare ja Donald Trupi isikute põimimine lugudesse. Seega sai ühel ajal nautida kultuuri, naerda karikatuursete tegelaste humoorika esituse üle ja sisimas valada pisaraid julmuse ja ebaõigluse pärast.

Uudistes paistev Süüria, mida võiks võrrelda kurja hundiga, kes hävitab põrsaste kodud, sööb ära seitse kitsetalle ja punamütsikese, on olemas, kuid see pole peamine. Lavastus ei olnud täis vere kohinat, hirmutavaid püssilaske ega pommiplahvatusi. Neid polnudki vaja. Lavastust vaadates ei pidanud me kaevikutesse peitu jooksma ega endale kurja eest kaitsemüüri ehitama, vaid sõnum hiilis inimlikkuse kaudu südamesse.  

 

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s