Laskem end pureda!

Marten Liivik

Tartu Uus Teater „PURE MIND“, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd (end. Valme). Mängivad Liisa Tetsmann, Taavi Rei, Maarja Roolaht, Gerda-Anette Allikas ja Imre Õunapuu (Rakvere Teater). Esietendus Tartu Uues Teatris 23. IX 2013.

Tartu Uues Teatris toimus midagi sensatsioonilist – midagi, mida ei oska esialgu sõnadessegi panna. Kohati jääb mulje kui kirjanduse tunnist, kus laual valge paberileht, pure mind ja kaks tundi aega, et mõtted kirja panna. Uutmoodi, sõnu hülgav füüsiline teater, millega Renate Keerdi Kompanii Nii rühmitus tegeleb, rabab oma lavalise olekuga otse jalust, peast, kätestki. Keerdil ei ole piire, pole teksti, mille põhjal lavastada – on vaid stereotüübid ja situatsioonid elust enesest, mida serveerida mahlakas irooniakastmes.

pure

Foto: Gabriela Liivamägi (Tartu Uus Teater)

Juba lavastuse pealkiri mõjub tabavalt (inglise keelest tõlgituna puhas meel). Kuna laval on puhas füüsis ja sõnu ei ole, siis ei jää publikul muud üle, kui tegeleda naermise, turtsumise, puhastumise kõrvalt ka veidi ajugümnastikaga. Keerdi tõlgendus lavastusest ei ole üheselt mõistetav, pigem on vaatajal siin oma ülesanne lahendada, pureda nähtut või vastupidi – lasta nähtul pureda. Näitlejate pidev ümberkehastumine toob valgele lavale palju stseene, mis esmapilgul tunduvad sõltumatud, kuid loovad ikkagi terviku. Mitte kõik „pildid“ ei olnud arusaadavad, kuid sel juhul tulekski käiku lasta enda mind – meeleline, tõlgendustele avatud pool.

Lavastus on läbivalt ühiskonnakriitiline. Lavale jõuavad näiteks grotesksed modellid, kes kurnatusest lõpuks kokku kukuvad. Teiste seas käsitletakse aktuaalse teemana hetero- ja homoseksuaalsust. Humoorikalt mõjub popikooni Amanda Leari kujutanud stseen, mis viitab ilulõikusele. Samuti on välja toodud eestlastele omane talvemõnude kohati mõtlematu ja hulljulge nautimine. Vastu kajab ka jõulise naise domineerimine tuhvlialusest mehe üle. „PURE MIND“ on hea näide, kuidas isegi tõsiste teemade käsitlemine mõjub naljakana.

Näitlejate mäng mõjus orgaaniliselt, justkui oleksid nad lavale sündinud. Akrobaatilisus, tempokus ja trupi ühtekuuluvus oli fantastiline, äärmiselt katartiline. Avastseenis nähtud hüperaktiivne valge vaglakene andis juhised kätte, millega tegu on – puhta puremisega! Surnud koed süüakse ära ja saadakse uueks. Nii ka oli. Põhiliselt minimalistliku stsenograafiaga, ent leidlike rekvisiitidega, nagu kasepuude mängimine roheliste kottidega, õhupallide toppimine püksi ja pluusi alla ning pentsikute maskide kandmine näitasid, et sõnu ei ole mõtte edasiandmiseks vajagi. Lõpuks saab ju aluspesu väel olles veepommide ning käpikute ja mütsidega talve ka ära mängida.

Pärast etendust tundsin end sisemiselt puhtama ja kergemana – puremine oli alanud. Teatrimajast lahkudes pisteti sedel pihku, millele oligi kirjutatud: PURE END. Lõpp hea, edasine veel parem!

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s