Üks inglise perekond

Paula Palmiste

1947. aasta Inglismaa, mil sõda on pea hetk tagasi lõppenud. Härra Linden (Hannes Kaljujärv) saab 65-aastaseks. Kogu tema pere on kokku tulnud, olgu taaskohtumine nii mõru ja vaevaline, kui on. Professor on jõudnud parajasse ikka, et minna pensionile. Mure abikaasa, isa, töökaaslase üle on eriliselt süvenenud.

Näidendi „Perekond Linden“ autor John B. Priestley on oma teose määratlenud peredraamaks ja seda lavastus ongi. Ühe perekonna lugu, mis esialgu venivana mõjub, liigub omas tempos võiduka lõpuni. Perekond Lindeni majapidajanna Proua Cotton (Merle Jääger) toob lavastusse kärtsu ja mürtsu. Tema tegelaskuju meenutab igas pisikeses Eesti külas elavat lüpsjatädi Maalit, kes ei ütle ära kärakale ja kardab tehnoloogia arengut. Haritlase perekonnas toimetades loob ta nii eriti suure kontrasti.

Meenutades tõde „vendade vahel vendlus – õdede vahel õelus“, paneb vanemate peretütarde Jean’i (Marika Barabanštšikova) ja Marioni (Piret Laurimaa) omavaheline suhtlus i-le täpi. Jean’i tegelaskuju on pinges, endassetõmbunud ning tundub, justkui sooviks ta pigem olla omaette. Tema olekust peegeldub tõsidust, mida naljalt kerguseks või rõõmuks ei muuda. Vend Rex (Karol Kuntsel) on kui kunagine Viru ärikas, kelle rahad liiguvad tundmatuid teid mööda, ehk isegi illegaalseid, kuid kes elab hästi, tunneb elust rõõmu ja soovitab oma emal Isabelil (Külliki Saldre) sama teha.

lin

Foto: Alan Proosa (Teater Vanemuine)

Saldre mängitud pereema Isabel on kui tubli kodus tegutsev näitleja, kes igapäevaselt etendusi annab. Tema abikaasal pole õrna aimugi, mida naine tunneb, mõtleb. Professoril pole esseede ja ülikooli kõrvalt aega näha, et Isabeli naeratus on muutunud. Alguses tüüpiline keskealine ema muutub oma lastega aina sarnasemaks. Tõstab häält, nõuab õiglust ja asetab kõik kaardid lauale. Saldre roll jääb siiski tagasihoidlikuks ja tavaliseks, midagi erilist silma ei hakka.

Kaljujärve professor on meeldejäävaim. Haritlase roll mõjub uudse ja värskena. Suhtlus tütardega tundub tõelisemast tõelisem ning meenutab kangesti jutuajamisi enda isa või vanaisaga. Usutavust lisab mõtlikkus, hääletoon ja arutlus oma pere, õpilaste või iseendaga.

Lavastuslikust poolest oli Peeter Raudsepp huvitavalt lahendanud esimese vaatuse lõpu ja teise alguse, mil laval moodustus seismajäänud pilt. Ühel hetkel jäid näitlejad paigale, nagu mängitaks keerukuju, kus uuesti võib liigutada, kui kõlab muusika või mängujuht lubab. Võiks arvata, et teine vaatus algab sama pildiga, millega lõppes esimene, kuid teise vaatuse alguseks oli lavalolev muutunud.

Mõttest, et tegemist on draama või psühholoogilise realismiga ei tohiks lasta end heidutada. Tegemist pole kergekaalulise lavastusega, mida saab jälgida kui reedeõhtust komöödiafilmi, kuid siiski võib igaüks etendusest muigamise kohti leida. Mõeldes, et tegemist on perekonnaloo ja Lindenite tegemistega, on see sissevaade ühe pere aknasse. Juureldes aga laval kõlavate murede, mõtete ja nähtava mängu üle, ei tundu see lavastus teistest kuidagi esilekerkivam või üllatuslikum.

„Perekond Linden“

Esietendus 1. oktoobril 2016 Vanemuise väikses majas.

Laval Hannes Kaljujärv, Külliki Saldre, Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Linda Kolde, Jüri Lumiste, Merle Jääger, Marian Heinat, Karl Laumets.

Lavastas Peeter Raudsepp.

Tekst John B. Priestley, tõlkis Liisi Erepuu.

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s