Hea mees,

ei joo ega suitseta, armastab ja hoiab oma naist ja lapsi, ei tõmba ringi ning räägib oma tunnetest. Hea mees saab läbi ämmaga ja peab äiast lugu, teenib soliidsel töökohal head palka, armastab loomi, on ilusa kehaga, enesekindel ning tal pole hirme. Ja see kõik peab tulema mehe sisemisest motiveeritusest.

Mõni ime siis, et Vanemuise lavastuses “Paanika” leiavad keskealised näiliselt heal elujärjel olevad mehed Max (Riho Kütsar), Leo (Raivo E. Tamm) ja Joni (Ain Mäeots), et nad on omadega totaalselt ummikusse jooksnud. Leo teeb tööd, mis talle ei meeldi ning teda ähvardab 13 aastat kestnud suhte purunemine. Maxil juba on selja taga ebaõnnestunud suhe, millest ta püüab tulutult üle saada ja suure egoga sugutäkk Joni saab paraja põntsu, kui tema telesaade võetakse eetrist maha. Nii asuvad kolm meest ühisele eneseanalüütilisele teekonnale, otsides vastuseid elu määravatele küsimustele. Kes nad on ja mida elult tahavad? Kuidas tulla toime oma hirmude ja ühiskonna survega? Ning kuidas olla õnnelik?

Taago Tubina lavastus on humoorikas, loogilise ülesehitusega ja lihtsasti jälgitav, mistõttu sobib väga hästi vähenõudliku teatrikülastaja argipäevasesse kultuurikavva. Lavastuse edasiviiv konflikt peaks seisnema kolme mehe stereotüüpide vastuolus – on ju kõigil elust erinev nägemus. Aeg-ajalt tekkis aga tunne, et tegelased ei arene, vaid tammuvad ringiratast ja stagneeruvad. Ka etenduse lõpus ei jõua mehed mingi põhjapaneva tõeni. Juba alguses esitatud küsimus – kuidas olla õnnelik – saab banaalse lahenduse. Eestlaste põhjanaaber ja näidendi autor Mika Myllyaho ütleks nüüd enda kaitseks, et näidendi eesmärk polnudki moraliseerida, vaid pigem lihtsalt küsimusi esitada.

paanika9

Foto: Alan Proosa (Teater Vanemuine)

Näitlejatöö ei too erilisi üllatusi kui välja arvata see, et  „Paanika“ on Sadamateatri laval juba seitsmendat hooaega ja näitlejad ei näita väsimuse märki. Mäeots ja Kütsar on tragid poisid küll, aga etenduse lõpus plaksutas publik ikkagi Tammele, kelle abil sai keskpärasest etendusest mõnus mõnetunnine naeruteraapia. Iga Tamme žest, loll sõnavõtt ja elav miimika kutsus publikus esile naerupahvakaid. Minu kõrval istuv neiu püüdis korduvalt oma naeru kaaslase ülikonna sisse summutada.

Kõige nõrgem lüli laval on Mäeots, kes tekitas ühtaegu nii põletavat piinlikkust kui tüdimust. Mäeots oleks justkui meeleheitlikult publiku tähelepanu nimel võidelnud – kaasnäitlejatest üle rääkimine, ülemängimine ja lisaks juurde tegelaskuju enda labasus võrdus minu jaoks purjus soomlasega sadamas. Kusjuures soomlastele omaseid paralleele võis lavastusest leida veel teisigi. Näiteks üle vindi keeratud peldikuhuumor, mis teises vaatuses kulmineerus porgandpalja Mäeotsaga.

Samas ei saa öelda, et näitlejate sümbioos laval poleks olnud särtsakas ja pingetest laetud. Tegijate kiituseks peab ka möönma, et meeste emotsionaalsel karussellil kaasa sõitmine otseselt oksele ei ajanud. Kasvõi juba sellepärast, et laval ei käsitleta meheks olemise küsimusi kuigi tihti.

Ma usun, et nendest kolmest isasest saaks ühe hea mehe kokku panna küll.

 

Iris Solnik

„Paanika“

Autor: Mika Myllyaho

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Taago Tubin

Osades: Raivo E. Tamm, Riho Kütsar, Ain Mäeots

Arvustus on kirjutatud kursuse “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s