Eksistents. Mäng. Esteetika. Sissevaateid Juhan Ulfsaki lavastajakäekirja

Kauaaegne Von Krahli teatri esinäitleja Juhan Ulfsak tegi oma debüütlavastuse 2010. aastal. Tänaseks on Ulfsaki lavastajapagasis kuus tööd1, üks neist kahasse Anni Ojaneniga Helsingi Jurkka teatris. Tundub, et just Ulfsaki sobivad iseloomustama Lembit Petersoni sõnad: „Kui vähegi suudad, ära lavasta“. Nii mõneski Theatrumi lavastuses mänginud Juhan Ulfsaki seob Petersoniga sarnane nägemus lavastajatööst ning teatri ülesandest. Hoolimata vastandusest „radikaalne avangardist ja süüviv traditsiooni järgija“ iseloomustab nende lavastusi „tõe otsimine“. Iga lavatöö on erakordselt tähendusrikas, kvantiteet ei tule neis kõne allagi.

Juba oma esimest lavastust, Lars von Trieri „Idioote“ ette valmistades, ei rääkinud Ulfsak tulevastele Krahli näitlejatele, mis on Trieri filmi idee, vaid õpetas noortele, kuidas materjal enda omaks teha. Sellest püüdlusest juhindub lavastajatöös ka Lembit Peterson.  Näitleja töö on minna ühel hetkel lavastajast mööda ning suhestuda loodava lavamaailmaga sõltumata lavastajast; tuua lisaks ühisele mõttele lavale ka oma isiklik mõte.

Aastaid rühmatööd Von Krahli teatris on arendanud kontseptuaalset mõtlemist ning teinud Juhan Ulfsakist kontseptuaalse lavastaja. Ta lähtub oma ideest ega suhtu autori teksti pühalikult – seda võib kärpida, kaasaega tõsta, lisada meelevaldseid juurdekirjutusi ning kõigiti manipuleerida sellega. Ulfsaki teater on iseseisev ega sõltu kirjandusest. Ometi võib Juhan Ulfsaki pidada autoritruuks lavastajaks. Ka lammutades algmaterjali, püüab ta oma lavastuses edasi anda meeleolu, hõngu, mida autori tekst endas kätkeb.

 

Eksistents

Juhan Ulfsaki lavastustes ei väljendu radikaalsed tungid, vaid pigem eksistentsialistlikud küsimused. Kui debüütlavastuses „Idioodid“ vastandati jõuliselt grupp indiviidile, siis kõigis järgnevais lavastusis on Ulfsak aktiivselt jätkanud inimeseks olemise ning inimeste omavahelise suhtluse mõtestamist. Armastuse ja sõpruse võimalikkust ning tõelisust. Paradoksaalsel kombel on tegelased Ulfsaki lavastustes sageli sotsiaalsest sfäärist välja astunud või astumas (nt Taavi Eelmaa „4.48 psühhoosis“, Jed Martini tegelaskuju „Kaart ja territooriumis“), enamgi veel – lavastaja üks korduv motiiv on, et tegelased on koos laval, aga räägivad üksi ja vaatavad üksteisest mööda. See esineb NO99 repertuaari kuuluvas „Kadunud sõbra juhtumis“ ning eriti silmatorkavalt Draamateatri lavastuse „Kaart ja territoorium“ teises vaatuses, kus omavaheline suhtlus taandatakse miinimumini. Puudub konflikt tegelaste vahel, seevastu tekib konflikt maailmaga. Ulfsaki lavastuste tegelaskujud jälgivad inimsuhteid tihtilugu distantsilt ning otsivad tõelisi tundeid, tõelist sõprust ja tõelist armastust. Nad seisavad küsimuste ees, mis on „tõeline“ ja kuidas „tõest“ ära tunda.

Ulfsaki teater manipuleerib tõelisusega ning paneb vaataja ehmunult küsima, on see lavastatud või päriselt sündiv, olgu näiteks noorte tudengite töölevõtukõnelused teatrijuhtidega „Idiootides“ või Pääru Oja demonstratiivne lahkumine keset „Kaart ja territoorium“ etendust. Sageli esinevad näitlejad laval iseendana. „4.48 psühhoosis“ rõhutatakse eriti tugevalt, et Taavi Eelmaa ei kehasta kedagi teist, vaid kõneleb Sarah Kane´i teksti iseendana – kaamerapilt viib vaataja justkui Eelmaa koju, me näeme tema plakateid, aukirju ja fotosid. Vististi otsib Juhan Ulfsak ka teatrist „tõelist“ ega nõustu sellega, et kunst on üksnes tegeliku elu jäljenduseks-peegelduseks. Ta mängib kõigiti teatri ja tõelise elu piirialadel ning uurib teatri kui kunstiliigi kõnevõimet.

 

Mäng

Juhan Ulfsaki lavastusi võib pidada tugeva režiiga näitlejateatriks. Neile on tunnuslik mänguvahendite rohkus. Karakteersus ja grotesk avalduvad võimsalt „Idiootides“, kus Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengid tõmblevad otsekui vaimupuudega inimesed. Nende mäng on ühtne ja energiast pakatav.

„Kaart ja territoorium“ võlub publikut aga üsna eriilmelise tegelaskonnaga. Ometi ühendab näitlejaid miski eriline kohalolu. Draamateatri suurelt lavalt pühitakse igasugune rutiinne tolmukord, mida sealt pahatihti leida võib, ning tunda on, kuivõrd trupp oma mängu naudib. Iseäranis ootamatu värskusega rabab ses osas galeristi kehastav Ülle Kaljuste. Meeldejäävaim on mõistagi Indrek Sammul Horvaatiast pärit torumehena. Roll, mille eest Sammul pälvis aasta meeskõrvalosa preemia, on mõnusalt karakteerne ja nüansirikas.

Mänguvahendite ja -stiilide suurim süntees avaldub aga „Kadunud sõbra juhtumis“. Kahe tunni jagu NO99 näitlejate teatraalset mängu kätkevad eneses nii shakespeare´ilikku ülevat värssi kui jämekoomilist irooniat. Arvukate näitlemislaadide vahel pendeldamine on näitlejaile ülimalt tänuväärne võimalus, kus end maksma panna.

Teatraalselt ekspressiivse mängu kõrval esineb Ulfsaki lavastustes ka teine äärmus – siirad ja isiklikud monoloogid. Neis minetatakse välised vahendid ning kõnetatakse vaatajat üksnes ausa pihtimusega. Esmalt meenub noore Mari Jürjensi (toonase Pokineni) monoloog alastusest teatrilaval (lavastuses “Idioodid”) ning Jaan Rekkori mõtisklus koerast kui armastuse masinast (“Kaart ja territoorium”). Valusaima ja vahetuima sisekaemuseni jõuab aga Taavi Eelmaa juba mainitud Sarah Kane´i „4.48 psühhoosis“.

Ulfsaki loodud lavaruumid on multimeediumlikud, silmapaistev on video kasutamine kõigis lavastustes. See annab võimaluse siseneda publikul lavategelaste privaatsesse ruumi. Näha nende silmi ja tunda iga meeleliigutust, mis tavapärases teatrisaali distantseerituses jääks kinni püüdmata. Taas on ilmekaim näide Taavi Eelmaa hullumiseni sügav mäng, ent kõnekas on ka Mirtel Pohla intervjuu kaevuriga (Lauri Lagle) lavastuses „Kadunud sõbra juhtum“ – videopildi abil saab vaataja siseneda kaevuri kodusesse kööki ning lugeda tema näost vastuseid näitlejanna küsimustele.

Lisaks videole lähendab Ulfsak lavamaailma publikule helide kaudu. Sarnaselt Andres Noormetsale võimendab ta mikrofonide abil näitlejate hääli ning loob tavapärasest eristuva auditiivse ruumi – terava ja intiimse. Analoogselt videolahendustele juhatab seesugune helikujundus teatrikülastajat privaatsesse lavamaailma. Niisiis muutuvad harjumuspäraselt võõristavad vahendid Ulfsaki lavastustes vastuoksa puudutavateks. Ja seda mängleva kergusega, otsekui möödaminnes.

 

Esteetika

„Kadunud sõbra juhtum“ taaslõi atmosfääri, mida võis kogeda Peeter Jalaka lavastuse „Gilgameš ehk igaviku nupp“ etendusel. Küllap on Jalakas lisaks tõekspidamistele kujundanud ja mõjutanud ka lavastaja Juhan Ulfsaki visuaalset keelt ja stiilitunnetust. Avar, ent mastaapne ruum näikse iseloomustavat nii Jalaka kui Ulfsaki loodavaid lavamaailmu. Tunne, et ümbritsev ruum on lõputu ega ole kammitsetud seintest, saadab mõlema lavastajatöid.

Veel üks lavastaja Juhan Ulfsaki vististi oluline mõttekaaslane esteetika vallas on noor režissöör Triin Ruumet, kelle debüütfilmis „Päevad, mis ajasid segadusse“ Ulfsak üht peaosa täitis. Mõeldes tagasi teise Sarah Kane´i teksti „Puhastatud“ lavastusele Von Krahli teatris; julmusele ja toorusele, millega lavastus „armastust“ lahkas, meenub Triin Ruumeti mõte Müürilehes: „Kui elu on kole ja sa näed seda koledat elu kuidagiviisi tõstetud vormis, siis ma usun, et nauding, mis sellest tekib, muudab ka elu enda vähem koledaks.“ Usun, et Ulfsaki lavastused kirjutavad sellele mõttele alla.

Ilu, valu, puhastumine ja igatsus – need märksõnad võiksid iseloomustada esteetilisust Juhan Ulfsaki loodud lavailmades. Ulfsak ei pelga inetust ja toorust, sest enamasti jääb see vaid pealispindseks. Lavastus on nagu luuletus, selle sügavamates kihtides on alati midagi tõelist ja ülevat.

 

 

1 – Lars Von Trier „Idioodid (Von Krahl, 2010), John Osborne „Vaata raevus tagasi“ (lav. koos Anni Ojaneniga, Helsingi Jurkka teater, 2011), Sarah Kane kaksiklavastus „Puhastatud“ ja „4.48 psühhoos“ (Von Krahl, 2013), Taavi Eelmaa „Kadunud sõbra juhtum“ (NO99, 2014), Michel Houellebecq „Kaart ja territoorium“ (Eesti Draamateater, 2015)

 

Kasutatud kirjandus:

Heili Sibrits „Postimehe Kultuurivedur 2011 – Juhan Ulfsak“, Postimees 6.02.2012

Helen Tammemäe „Tee läbi enese ehk lunastus Eesti 90ndate moodi“, Müürileht 15.04.2016

Keiu Virro ja Madis Kolk „Teatri taassünd teraapilisest teesklusest“, Sirp 21.01.2011

Lavastuste „Puhastatud“ ja „4.48 psühhoos“ kava, koost. Juhan Ulfsak ja Jim Ahilevi

Madli Pesti „Robustselt elegantne. Juhan Ulfsak lavastajana“, TMK 3 2016

Margit Tõnson „Arvamusliider köögilaua taga. Ekspressile annab intervjuu Juhan Ulfsak“, Eesti Ekspress 11. XI 2010

Margus Mikomägi „Deemonid ja teemandid Krahlis“, Teatritasku 21.09.2013

Marit Sirgmets „Kaart ja territoorium – mis see on ja millisena see paistab“, Müürileht 13.02.2016

„Vastab Lembit Peterson“, TMK 8-9 1998

 


 

Valminud kursuse “Eesti lavastajaid” raames.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s