Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline

Minu teekond teatrihuvilisena on üsna lühike, nende aastate jooksul ei ole välja kujunenud lemmiklavastajaid või -näitlejaid, kuid on lavastusi ja rolle, mis on korda läinud ja jätnud sügavaid elamusi. Erinevalt kriitikute arvamusest (nt Märka 2011) on kordaminek minu jaoks Jaanus Rohumaa 2011. aastal lavastatud „Noor Eesti“, mis vastas minu (muinasjutulisele) illusioonile tolleaegsete kultuuritegelaste elust. Olen alati mõelnud, et kui oleks võimalik minna ajas tagasi, siis läheksin 20. sajandi algusesse, mil eestlaste kultuurielu alles kasvas ja põnevaid aegu elas. „Noor Eesti“ lavastusest alates olen Rohumaa loometööga rohkem kursis.

Lavastaja ja näitleja Jaanus Rohumaa on sündinud 1969. aastal Tartus. Pärast gümnaasiumi lõpetamist suundus Rohumaa õppima Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrisse, mille lõpetas 1992. aastal, moodustades ülejäänud 18 kaasõppijaga sealse XV lennu. 1988-1992. aasta lennu juhendajaks oli Kalju Komissarov. Rohumaa on öelnud, et tema valik minna lavakooli ja just Komissarovi lendu on olnud väga teadlik otsus, neli aastat teatrikoolis möödusid sihikindlalt ja ilma suuremate raskusteta. (Orro 2010: 351-152) Lisaks näitlemisele alustas Jaanus Rohumaa lavakunstikateedri õpingute jooksul nii lavastamise kui ka dramatiseerimisega. 1991. aastal esietendus tema poolt lavastatud „Kosjakesed 2“, mis oli Fjodor Dostojevski „Idioodi“ ainetel põhinev tundekasvatus kahes vaatuses.1 Kooliajast saati Rohumaa lavastab, dramatiseerib, õpetab ja näitleb, silmapaistev on tema tegemiste juures see, et ühena vähestest näitlevatest lavastajatest või vastupidi on Rohumaa senini tihti iseenda lavastustes ka näitlejana üles astunud. Peale teadmiste teatrikunstist on Rohumaa lavakunstikateedrist võtnud endaga kaasa hea sõbra ja kolleegi Üllar Saaremäe, kellega algas loominguline koostöö juba kooli ajal. 1992. aastal lavastasid nad üheskoos Doris Kareva ja Juhan Viidingu luulel, ning Vana Testamendi ainetel põhineva „Armastuse ja surma“. Luuleradu koos Saaremäega on ta tallatud veel mitmel korral: 1998. aastal valmis lavastus „Eluküsimus“ (J.Viiding/W.Shakespeare), 2003. aastal „Mandragora“ (D.Kareva), mis oli jätk kahele eelnevale lavastusele.

Pärast lavakunstikooli lõpetamist asus Rohumaa tööle tolleaegsesse Noorsooteatrisse, praegusesse Linnateatrisse järgnevaks 15. aastaks (1992-2007). Kuna Jaanus Rohumaas on segunenud nii näitleja kui lavastaja ja oma lavastatavate tekstide autor, siis on tema lavastajaportree üsna kirju ja põimitud mitmete valdkondadega. Kokku on Rohumaa aastatel 1991-2015 lavastanud ligi 40 näidendit, neist suurem osa on eesti autorite teosed. Umbes 1/3 kodumaise materjali puhul on Rohumaa ise üks teksti autoritest. Ülejäänud repertuaar koosneb iiri või inglise kirjandusest, neid on ühtekokku ligi kümme. Tema lavastuste nimekirjast ei leia me mitte ühtegi vene klassikut, muu hulgas on ta lavastanud veel ameerika, itaalia, saksa, hispaania või islandi autorite teoseid.2 Aastate lõikes ei ilmne ühtegi perioodilist mustrit, eesti, inglise ja iiri autorite teoseid on ta lavastanud järjepidevalt ja vaheldumisi. Lähima viie aasta jooksul on Rohumaa oma lavastusteks kasutanud värsket eesti dramaturgiat, mis on sündinud eelkõige suvelavastustena. Toetudes nii viimastele aastatele kui ka varasematele leian, et Rohumaad lavastajana iseloomustabki suur panus algmaterjali loomesse. Õnnestumised annavab enesekindlust, seega võib tema enda ideede paberile panek olla alguse saanud 1996. aastast, mil Linnateatris esietendus Jaanus Rohumaa ja Mari Tuulingu koostöös valminud „Ainus ja igavene elu.“ Selle suurepärase lavastuse sünnilugu on nüüdseks ilmunud raamatuna (Rohumaa 2013). Temalt on mitu korda küsitud, miks ta seda uuesti ei lavasta, kuid teada on see, et igal asjal on oma aeg ja koht. See tekst on loodud konkreetsetele näitlejatele kindlas teatris kindlal ajahetkel (Rohumaa 2013: 9). Teatriuuenduse vaimus kulgev „Ainus ja igavene elu“ sai ühiskonnas soosiva vastukaja, meenutused legendaarsetest teatritegelastest nagu Paul ja Netty Pinna, Theodor Altermann, Erna Villmer jpt kõnetasid taasiseseisvunud Eesti teatrihuvilisi, sest just nende najal püsis pikka aega meie teatrielu. Oluliste lavastuste jäädvustamist ühtse kogumikuna kirjasõnas võiks meie ajajärgul rohkem olla (Märka 2014). 1995-1996. aastatel jõudsid lavale eksperimentaalsed ja improvisatsioonilised lavastused „Impro 1 – Põhjakonn“ ja „Impro 2 – Nanseni pass“, mille autoriks on samuti Rohumaa ise. Valmisnäidendite puhul peab tekkima autori mõtetega kindel kontakt ja selle puudumisel Rohumaa kirjutab ise, pidades kirjutamist lavastajatöö juures äärmiselt oluliseks (Normet 2001: 330). 1999. aastal osales ta Londonis The Royal Court´i lavastajate ja näitlejate workshop´is, mis andis hea ülevaate koduse teatritegemise objektiivseks hindamiseks ja aitas teda edasi kirjutava lavastajana (Herkül 1999b: 19).

Rohumaa lavastuste dramatiseeringud on kriitikas saanud vastakaid arvamusi, nii nagu lavastuste puhul ikka. Rohumaa/Tuulingu teine viljakandev koostöö „Öö hommik“ oli igati eriline vabaõhuetendus, kuid tekst ei kandnud lõpuni (Kasterpalu 1998). Rohumaa/Sinissaare „Genoomi“ dramaturgiat on samuti nähtud logisevana (Kulli 2006), viimase suvelavastuse „Maailma parim küla“ dramatiseering sündis ühes Kristiina Jalastoga, mida samuti kiideti kui laideti (Truman 2015, Herkül 2015, Märka 2015). Lisaks korduvatele dramaturgilistele koostöödele (Jalasto, Tuuling, Sinissaar) on Rohumaa lavastuste kunstiline pool valdavalt kahe kunstniku kanda, nendeks on kas Aime Unt või Mae Kivilo. Rohumaa peab kunstnikku lavastuse peaosatäitja(te) kõrval teiseks kõige tähtsamaks partneriks, suur osa lavastajatööst hõlmab kunstnikuga ühise keele leidmist. (Normet 2001: 346). Tema kauaaegne koostööpartner Aime Unt on samuti öelnud, et lihtne on siis, kui ei pea lavastajaga teineteise mõtteid tõlkima. 1999. aastal arvas Unt, et Rohumaa võib temast kui kunstnikust väsinud olla ja tal oleks aeg pensionile minna, kuid kümme aastat hiljem leiame nad ikka veel teatris koos töötamas. (Herkül 1999a: 13) Kuna Rohumaa on püsivalt Linnateatris lavastanud, on sealne saal ka kunstnikele tuttav, teisalt iseloomustab Rohumaad lavastajana suviste vabaõhulavastuste tegemine, mis toob ka kunstnikud majast välja. Kõik lavastajad ei pea lugu suvelavastuste tegemisest, kuid paistab, et Rohumaale värskes õhus meeldib. Nii on ta lavastanud Linnateatri lavaaugus, Vargamäel, Suure Tõllu pardal kui ka korduvalt Rakvere Teatri pargis. Tema viimased lavastused ongi eelkõige suvelavastused, kõige värskem alles ees ootamas („Suveöö unenägu“ Linnateatri lavaaugus, suvi 2016).

Rohumaa rõhutab, et lavastaja elukutse juures ei ole võimalik kedagi lahutada tsiviilinimeseks ja lavastajaks, sest kõik, milleks elus valmistutakse, selleks valmistutakse ka lavastamises (Normet 2001: 334). Tema suhtumine ümbritsevasse ellu on värske ja peegeldab endas alati sisemist mõtet või sõnumit, mida püüab erinevaid lugusid jutustades lavale tuua. Enne prooviperioodi algust püüab ta ennast käesoleva lavastuse temaatikaga kurssi viia, end sellega siduda (loeb artikleid, raamatuid, kuulab muusikat, vaatab filme). Sisustab oma vaba aega erinevate meelelahutuslike tegevustega, mis kõik on otsapidi eeloleva tööga seotud. (Normet 2001: 333-340) Oma lavastuste peaosatäitjates on Rohumaa väga kindel, valides materjali lausa näitlejate järgi. Repertuaariteatris töötades (1992-2007) olid tal selleks muidugi piiratud võimalused, kuid juba aastaid vabakutselisena toob ta lavastustes kokku just talle sobivad inimesed. Eelnevalt mainitud koostöö Üllar Saaremäega on siingi hea näide, kuna just tema on Rohumaa mitmetes lavastustes peaosas olnud. Kogu lavastusprotsess näib Rohumaal kindlalt struktureeritud ja plaanitud, sest see annab kindluse nii näitlejatele kui ka lavastajale, et asjad liiguvad ühtse terviku suunas. Lavastamise puhul peab veel oluliseks, et peale tema muutuks materjal näitlejale lähedaseks, sest ainult siis suudab trupp selle publikuni kanda. (Normet 2001: 355, 360)

Kokkuvõttes võib öelda, et lavastades soovib Rohumaa vaatajani tuua võimalikult täpselt tema enda kujutelma millestki, lisaks meeldivad talle tantsunumbrid ja muusika. Tantsunumbreid leiame ridamisi nii Rohumaa algusaastate kui hilisematest lavastustestki, mõned näited: „Impro 2 – Nanseni pass“ (1996), „Murdlainetus“ (2008), „Siddhartha …“ (2013), „Jäämurdja sajand“ (2014), „Maailma parim küla“ (2015). Jääb üle vaid küsimus kas nn shownumbrid igasse lavastusse sobivad? Kriitikat avaldati näiteks „Maailma parima küla“ muusikalise etteaste kohta, (Purje 2015, Märka 2015) samuti välguvad kirjud prožektorituled „Murdlainetuses“. Tõepärase või täpse visooni näidetena võib välja tuua lavastused „Arbuusisuhkrus“ või „Maailma parim küla“. Samuti on Suure Tõllu pardal mängitud „Jäämurdja sajand“ ehe elamus tõelisest laevatööst. Õige atmosfääri tekitamine sõltub paljustki mängukohast, Rohumaa saab hakkama nii väikese Linnateatri saali kui suurte vabaõhulavadega, et jutustada seal inimestele just seda lugu, mis tal parasjagu hingel. Viimastel aastatel on Rohumaa kasutanud lavastustes ka palju visuaalmaterjali (eelnevalt salvestatud videokatkeid), kuigi on väitnud, et talle meeldib tegeleda rohkem teksti kui pildiga on ta just liikuvat pilti kasutanud lavastuste taustaks või sündmuste edastajaks. Seest siiruviiruline Rohumaa on lavastajana elav ja loominguline, kohati fragmentaarne kuid lõpuks moodustavad killud ikkagi terviku, mis on kaetud ühtse jutulooriga. Kullakarvalisust lisab lavastusse näitleja, kostüüm või mängupaik, mis teatrielamusest säravana meelde jääb.

Kasutatud kirjandus

Herkül, Kadi 1999a. Vastab Aime Unt. – Teater.Muusika.Kino 1, lk 3-14.

Herkül, Kadi 1999b. Jaanus Rohumaa: Eksisteerib reaalne režiioskus, mida on võimalik õppida. – Teater.Muusika.Kino 10, lk 19-24.

Herkül, Kadi 2015. Arvustus. Palju pappi ja terve talupojamõistus. Kättesaadav: http://kultuur.err.ee/v/teater/arvustus/4be5bad5-63b1-46b0-b0a0-d7d826a3108d(kasutatud 12.05.16)

Kasterpalu, Margus 1998. Enne kui ööst saab hommik, suvelavastus. – Postimees 02.06.98 http://kultuur.postimees.ee/2545265/enne-kui-oost-saab-hommik-suvelavastus

Märka, Veiko 2011. Eesti suveteater 2011: kolm värvi. – Teater.Muusika.Kino 12, lk 22-31.

Märka, Veiko 2015. Maailm lõpeb Rakveres. Eesti Päevaleht 01.07.15.

Normet, Ingo 2001. Lavastajaraamat. 12 intervjuud eesti lavastajatega. Tallinna Raamatutrükikoda

Orro, Kalju 2010. Lavakooliraamat 2. 12 intervjuud Lavakunstikooli õpetajatega. Tallinna Raamatutrükikoda

Rohumaa, Jaanus 2013. Ainus ja igavene elu. Ühe lavastuse lugu. Tallinna Raamatutrükikoda

Truman, Mihkel 2015. Arvustus. „Maailma parim küla“ pilkab mõnuga kaasaegse elu moenarrusi. Kättesaadav: http://kultuur.err.ee/v/teater/70bd6ebf-9139-4da2-9f52-2657bc684376 (kasutatud 12.05.16)

Töö on valminud aine “Eesti lavastajaid” raames.

Katarina Tomps

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s