Tudengilinna armastuslugu

19. aprillil esietendus Genialistide klubis Tartu Üliõpilasteatri lavastus „Grease? Tartu!“. Muusikalise noortelavastuse autoriks ja lavastajaks on Merilin R. Jürjo. Nagu pealkirjastki näha, esitavad noored kõigile teada-tuntud muusikali ja armastusloo korraga nii uues kui vanas võtmes.

Kohe esimestel minutitel saab selgeks, et tegelikult on see lugu siitsamast lähedalt Tartust, heade mõtete linnast. Ei ole Rydell’i keskkool, vaid hoopis Tartu Ülikool koos tudengite, baaride-pubide, kitarrimängu ja kõige muu Tartule omasega. Ühest küljest jälgitakse sedasama vana „Grease“ tegevusliini, kuid samas saab lugu koos Tartu-kesksusega ja tänapäeva noore inimese elu ja oluga teistsuguse mõõtme. Nii sai iga tartlane ära tunda armastatud kohad Tartus ja kõik sellega seonduva. Mainimata ei jää Tartu tudengi jaoks tähtsal kohal olevad öised seiklused Rüütli tänaval, Naiiv, esinemine Arhiivis, beerpong ja palju muud.

Peakangelasteks pole mitte keevaverelised ameerika noored Danny ja Sandy, vaid kenad ja eestlaslikult tagasihoidlikud Tanel ja Sandra. Tanel ja Sandra kohtusid Münchenis ja armusid, kuid sinna ka see armastuslugu jäi, vähemalt esialgu. Tartusse tagasi naastes on raske jätkata sealt, kus Saksamaal pooleli jäädi. Tuleb tõdeda, et Tanel ja Sandra sobivad üsna hästi kokku. Tanel sarnaneb oma olekuga rohkem originaalloo noormehega. Koos oma žestide, kõnemaneeri ja üleüldise olekuga meenutab ta mõnes stseenis väga Danny’t. Küllap mängib siin oma osa ka tema väljanägemine, ta kannab kuulsale Danny’le omast ikoonilist nahktagi ja geelitatud soengut. Samas Sandra mõjub rohkem uudsemana, kuigi ka temas on originaalloo Sandy tagasihoidlikkust ja malbust. Sandra on õrn, kuid samas väga intelligente ja iseteadlik neiu.

10391868_971357836250923_5429196124548015254_n

Kiita tuleb teiste tegelaste head ansamblimängu. Oma rolle esitatakse veenvalt. Kõrvalrollidest on tähelepanuväärseim Regina, kes mängib ratsionaalset ja külma Taneli ekstüdrukut ja sõbrannat. Kuigi noorte näitejatöö oli omavahel harmoniline, oleksid võinud peategelased rohkemgi teiste seast esile tõusta. Nii mõneski stseenis jäävad nad teistega võrdväärseks või tagasihoidlikumatekski. Saab ära tunda noortele omaseid käitumismaneere: poisid tögavad üksteist sõbralikult ja tüdrukud hoiavad truult kokku. Üheks positiivseks jooneks tegelaste puhul on see, et tegelikult on nad lõppude-lõpuks ääretult täiskasvanulikud. Kuigi kuuleb palju noorukitele omast dialoogi, kus räägitakse tšikkide lantimisest, pidutsemist ja kuttidest, tuleb siiski välja, et tegu on intelligentsete ja tarkade inimestega. Isegi imeilus, kuid palju tähelepanu nõudev Isabella soovib lõpuks Tanelile ainult head. Ka esmapilgul pigem halbade kavatsustega Regina ei jää vimma pidama.

Kindlasti loob veel kodumaisema atmosfääri lavastuse helikujundus. Kantakse ette ka mõned „Grease“ aegumatud hitid, kuid peamiselt esitatakse palju tuntud ja vähemtuntud Eesti muusikat. Mõned ammu-unustatud noortelood pigem ei sobitunud üldise looga, kuid just armastatud eesti muusika on üks element, mis teeb loo koduseks ja lähedaks, rohkem eestilikuks. Elava muusikaga, Liisa Tulviku & Psychonaut Society bändiga esitatud laulud mõjuvad soojalt ja sobivad niigi Tartu-kesksetesse stseenidesse hästi.

Niisiis teeb lavastuse sisu tugevaks see, et lihtsasse armastusloosse on põimitud ka sügavus ja elulised teemad. See tähendab, et ei jääda lihtsalt tavalise poiss-ja-tüdruk-armuvad-loo tasandile, vaid arutletakse ka selle üle, mida tähendab üldse armastus ja milliseid ohverdusi selleks teha tuleb. Puudutatakse neid küsimusi, millega peab tegelikult iga inimene ükskord oma elus silmitsi seisma. Mida tähendab oma ellu kaasata teine inimene? Kuidas sealjuures jääda iseendaks? Sandra ja Tanel esitasid oma monoloogiga elust ja armastusest seda poolt, mis jääb teistele inimestele näitamata, see on osa, mida ümberolevad ei näe. Tuleb välja, et noored ei esita lugu ainult armastusest, vaid ka suureks kasvamisest ja iseendaks saamisest. „Üks hetk tuleb suureks kasvada,“ ütleb Tanel.

Armastus muudab inimest. Lõpuks said poiss ja tüdruk kokku ning kõik läks täpselt nii, nagu pidi minema. Lugu kahe Tartu noore loost mõjub soojalt, lähedaselt ja äratuntavalt. Korraga nii uus kui vana humoorikalt ja südamlikult esitatud lugu töötab hästi oma lihtsuses. Lõppude-lõpuks pani Tartu Üliõpilasteater maailmakuulsasse armastusloose rohkem sügavust, kui oleks osanud oodata.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s