Priit Pedajase “Eesti matus”

Andrus Kivirähk on eestlasi oma kirjasulega naerutanud aastaid, toonud rõõmu nii suurtele kui väikestele lugejatele. Tänaseks on Eesti Draamateati repertuaaris olnud juba üle kümne aasta Kivirähki kirjutatud ja Priit Pedajase lavastatud „Eesti matus“.

„Eesti matuse“ kollektiivi intervjuust („Kannatused ja moos..“ 2012) selgub, et lavastaja enda initsiatiivil on Kivirähk sellise teose kirjutanud. Kuna Priit Pedajas on niigi autoritruu lavastaja, siis „Eesti matuse“ juures ei ole vaja kõheldagi, kas selles Kivirähki üldse tunda on – on küll ja meeldivalt. Olles lugenud näidendit umbes aasta tagasi, kõlasid paljud fraasid väga tuttavalt, mis viitab Pedajase tekstitruule lähenemisele. Lavastajana eelistab ta eesti autoreid ja kohalikku kultuuri, käesolevas lavastuses on need sügavalt üksteisesse põimunud.

Tegelaskonnast leiame tüüpilisi inimnatuure, on need siis linna- või maainimesed. Kõik osatäitjad sobivad oma rollidesse suurepäraselt, lavastaja poolt hea näitlejate valik. Huvitav on minu jaoks mõelda, et Lee osatäitjat on Külli Teetamme asemel rohkem mänginud Külli Reinumägi, küll aga jättis juba näidendit lugedes Lee mulle õrna ja malbe naise mulje, mida Külli Teetamme puhul toetab tema hele peavärv ja tütarlapselikult magus hääl. Hõljuv riietus ja tema veidi naljakad hüpped kõnelemise ajal muutsid ta teiste seas täiesti ebamaiseks. Külli Teetamme Lee esindab Pedajase muinasjutulisust, kes hõljub ringi elades justkui muus maailmas. Muinasjutulisust hõngus ka muusikast, kandlemängust, mis oli taustaks, kui Jan Uuspõllu tegelane Andres meenutas lapsepõlve suvesid maal vanaisa juures. Uuspõllu monoloogid olid ainsad, mida esitati publikusse, ülejäänud tegelaskond publiku poole ei pöördnud.

Üldiselt muusikalembeline Pedajas rõhutas minu meelest „Eesti matuse“ puhul pigem sõna kui muusikat. Helikujundus oli üsna vaikne ja pigem taustaks, kuid sobis hetkesse (puhkpillid matustest kõnelemise ajal, Georg Ots pidulikkuse väljendamiseks jne). Rohkem juhtis meeleolu valguskujundus, mille abil sai kergelt tekitada süngemaid või helgemaid olukordi. Ruumi pimendades sai esile tõsta näitleja, tema tegevuse, lihtsad lahendused andsid hea tulemuse.

Kuna Pedajasele on oluline luua näitlejatest ühtne trupp, et neid koos mängima panna, siis usun, et „Eesti matuse“ puhul on see õnnestunud. Kõik osatäitjad esindavad oma rollides ehedust ja orgaanilisust. Kogu lavastuse temaatika on lihtne, maapärane – lavakujundusena kasutatakse küttepuid, mis tekitavad sooja tunde ja on eestlaste kodudele omane. Seegi lavastus on valminud koostöös kunstnik Pille Jänesega. Lisaks tehakse Pedajasele omaselt laval päriselt tööd, nagu tehti seda ka „Epp Pillarpardi Punjaba potitehases“ aastal 1991. „Eesti matuses“ näeme laval palju tuttavaid inimesi, mõtlen just karakterite poolest. Naabrinaine Ida (Ester Pajusoo), esindab tüüpilist vanainimest, kes on kõigest väga huvitatud, sest ega maal midagi huvitavat juhtu ja nüüd lausa matused ja pulmad ühekorraga! Vana Andrese ristipoeg (Lembit Ulfsak) on samuti hea näide inimtüübist, kel juttu jagub kauemaks. Karla (Tõnu Kark) on oma naisele Idale võrdne vastane, kes oma joomalembusesest hoolimata elust selgeid arusaamu jagab. Jan Uuspõllu Andres ja Külli Teetamme Lee on ühest küljest kogu loo keerlev kese, kuid teisalt jäävad nemad enamus sündmuste puhul pealtvaatajateks.

Jüri Ehlvest on kirjutanud Kivirähki teose kohta: “Seal pole midagi ülearu, midagi pole puudu, midagi pole lisada. On lihtsalt hea. Kommentaarid on liigsed, ehk isegi tobedad.” (TMK 2003). Sama võiks öelda Pedajase lavastuse kohta, millesse on teose kaudu põimitud eestlase põlised mured ja rõõmud. Teemad on kohati tõsised ja teravad, teisalt jaburad ja koomilised. Lavastus ei ole irooniline naer oma rahva üle, vaid täiesti aus peegelpilt, mida võib leida Eesti erinevatest paikadest. Kangesti meenuvad loetud mälestused esimesest Eesti ajast, Estonias ja Vanemuises mängitud ja rahva poolt armastatud algupärastest komöödiatest. Arvan, et hetkel repertuaaris olevat “Eesti matust” võime kõrvutada kunagiste enim mängitud lavastustega, kus eestlane võis ära tunda iseennast, ilma, et nähtu peale solvutaks. Lavalt kõlav tekst tundub tõesti nii tuttav, nii omane, sealsed probleemid justkui igapäevased. Lea Tormiski (2002) on välja toonud, et näitlejad esindavad neid mõtteid, kuidas me endast räägime, kirjutame ja näeme. Tardunud kinniskujutluste abil püüame alateadlikult üle saada asjadest, mis on otsavaatamiseks ja väljaütlemiseks liiga kibedad (Tormis 2002).

Pedajase intuitiivne soov tuua lavale eestlane on “Eesti matuse” näol muutunud lausa fenomenaalseks lavastuseks meist endist.

Töö on valminud aine “Eesti lavastajad” raames.

Kasutatud kirjandus:

Ehlvest, Jüri 2003. Murrang. – Teater. Muusika. Kino. Nr 8/9, lk 25-28.

Pedajas, Kivirähk, Eelmaa 2012. Kümme aastat kannatusi ja moosi. Intervjuu Margus Mikomäele

Tormis, Lea 2002. Kohtumine iseendaga: suviselt süüdimatu otsereaktsioon “Eesti matuse” esietendusele. – Sirp, 14.06.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s