Häktivistide mängud inimeludega

Vandenõuteooriad, Anonymous maskid, jälgitavad nutiseadmed ja nähtamatu digitaalse maailma ülemvõim on ühed märksõnad, mis peaks mõjuma äratuntavalt ja huvipakkuvalt, kui plaanida vaatama minna Telekka Teatri ja Tartu Uue Teatri koostööprojekti #DIGITALHATSGAME. Teatrisse võib eksida ka n-ö programmeerimisvõhik, kuid tema elamusühiku hulk antud etendusest võib olla märksa väiksem.

the-digital-hats-game_25666751785_o

Kunagi sai loetud vandenõuteooriatest. Sellest teemast on tõepoolest suurtes kogustes filme ja materjali, mis reklaamib end kui pimedas teadmatuses elava inimkonna valgustaja. Raha on valitsuse võti klassierinevuste rõhutamiseks, ravimitööstused on ära ostetud, iga sõjaline liigutus teenib kellegi subjektiivseid huve jne. Kui teemasse väga sügavale sisse sukelduda, on oht muutuda skisofreeniliseks. Paljud mu sõbrad on kleepinud arvuti veebikaamera silma teibiga kinni, sest iial ei tea. Üks teipis kinni isegi uksesilma. Ja noh, need telefonid on eriti kahtlased seadmed.

2012. aastast meenub suur avalik diskussioon ACTA[1] teemadel, mis viis ka muidu tagasihoidlikud eestlased tänavatele protesteerima. Kardeti, et illegaalselt netist allalaetud info eest ootab reaalne rahaline karistus või koguni trellid. Teine laiem avalik debatt tekkis kommentaariumite anonüümsuse ümber, mille tulemusena paljud tuntud uudisportaalid kommentaarid nimeliseks muutsid. Sõnavõtt pole demokraatlikus riigis keelatud, kuid igaüks peaks julgema oma arvamust avaldada ka enda nime alt. Olukorras, kus iga samm elektroonilises seadmes jätab maha oma virtuaalse jälje, on keeruline tegutseda incognito. Keeruline, kuid mitte võimatu.

#DIGITALHATSGAME pöörab tähelepanu just nendele kulisside taga tegutsevatele jõududele ehk häkkeritele, kes muudavad valmis programme vastavalt vajadusele. Mõnikord on nende tegevus süütu ja eetiline, teinekord omakasupüüdlik ja vahest ka ebaseaduslik, kahjulik, koguni hävituslik. Häkkerite võim virtuaalmaailmas mõjutab otseselt reaalset maailma ja inimelusid. Valitsev põhimõte on, et kõike, mis töötab masinate jõul, on võimalik sisse häkkida. Teksti autor Hassan Blasim väidab põhjapanevalt kavalehel, et Informatsioon on jõud ja autoriteet. „Kellel on võim info üle, sellel on võim ka teiste inimeste üle ja voli määrata uued mängureeglid“. Lavastuses toimetavate häkkijate missioon on üldjoontes õilis. Nad on töötanud välja mängu, mis lülitab lühikeseks ajaks välja riikide piiripunktides olevad elektroonilised süsteemid, et põgenikud saaksid üle piiri. Võidab see häkker, kellel on kõige rohkem ülejooksikuid. Mängitakse inimpeadega õilsa eesmärgi nimel, kuniks süsteem avastatakse ja sinna omakorda sisse muugitakse. Taustaks käib sõda, NO99 lavastustest tuttavad faktide loetlemised ja küsimusepüstitused, millele pole vastust. Kaikuma jääb valu maailma vaenulikkusest.

Klassikaraadiole antud intervjuus sõnab ühe lavastajatest Antti Mankonen, et lavastusel on eelkõige positiivne programm ja see peaks panema vaatajaid mõtlema suurte, globaalsete teemade üle. Tema sõnul ei taheta lavastuses dubleerida peavoolumeediat, vaid püütakse näidata alternatiivset pilku, keskendudes inimeste aitamisele. [2] Etendusest see sõnum aga kõige puhtamalt ühe vaatamise põhjal kahjuks välja ei tule. Üheks probleemiks võib pidada inglise, soome ja eesti keelte segamist, mis muudab vastuvõtu hektiliseks. Tartu esietendusel jäädi muuseas hätta eestikeelsete subtiitrite sünkroniseerimisega, samuti vedas (vist) alt käsikaameratöö laval, kuna videopilt alati ekraanile ei jõudnud.

dhg5

Peamist rõhku kannab etenduses tekst, mille visualiseerimisega näitlejad toime ei tule. Kasutatakse küll reaalajas videosalvestust ja ekraanile projitseerimist, objekte ja nukke sõjaliste tapatalgute kujutamiseks, kuid läbivat kasutust ükski neist võtetest ei leia ja lõppkokkuvõttes on kõike justkui natuke, kuid valitud elemente võiks kasutada püsivamalt. Lavastuse kunstnik Henry Griin on lavakujunduses kasutanud läbivalt puitmaterjali, mis toob digitaalse maailma märksa elusamasse konteksti. Matrixilaadset numbritemaailma, mustades prillides nahkmantlitega mehi ja küberruumi laval ei kohta, selleteemaliste klišeede puutumata jätmine lisab lavastusele omamoodi värskustki. Kogu pakutava väljanoppimine ühe etenduse piirides on aga omamoodi väljakutse. Samas, miks mitte end vahest proovile panna?

[1] The Anti-Counterfeiting Trade Agreement ehk võltsimisvastane kaubandusleping on mitmepoolne riikidevaheline kokkulepe, mis püüab määratleda rahvusvahelisi norme intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks.

[2] http://klassikaraadio.err.ee/v/delta/loigud/6d90eabb-ce25-406b-9367-2b30078411ed/delta-digitalhatsgame-tartu-uues-teatris

  • Fotod: Henry Griin & Lasse Poser
  • Autor: Hassan Blasim
  • Lavastajad: Hanno Eskola, Antti Mankonen
  • Laval: Mart Aas (Tartu Uus Teater), Henry Hanikka (Telakka Teater), Jekaterina Novosjolova (Tartu Uus Teater), Tanjalotta Räikkä (Telakka Teater), Tom Salmela (Telakka Teater), Kaisa Sarkkinen (Telakka Teater), Lasse Poser (Telakka Teater)
  • Kunstnik: Henry Griin (Tartu Uus Teater)
  • Kostüümid: Tiina Helin (Telakka Teater)
  • Helikujundus: Hannu Hauta-Aho (Telakka Teater)
  • Valguskujundus: Emil Kallas (Tallinna Linnateater)
  • Videokujundus: Lasse Poser (Telakka Teater)
  • Tõlge: Jonathan Wright, Ülev Aaloe
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s