Ausammas inimesele

Ühe rahva väärtushinnangute üle saab otsustada pelgalt selle järgi, kellele või millele nad ausambaid püstitavad. Monumendid näitavad, mida on konkreetses paigas elanud inimesed aja jooksul pidanud oluliseks ja mida tahtnud mälus hoida ning nii tulevastele põlvkondadele vaikides edasi öelda. Monument pole ainult tükk mateeriat, ka ei näita see ainiti kunagisi väärtusi, vaid loob tähendust edasi ka tänapäevas – inimene, kellele on ausammas püstitatud, sai kunagi hakkama millegi olulisega, ta oli tähtis, järelikult on sarnased inimesed praegugi tähtsad ning neid tuleb tunnustada. Tõsi, eelnev skeem võib olla mõningate lihtsustuste tõttu ebaveenev, ent arvan, et nii muster ligilähedaselt toimib.

Kui kohalikes linnaruumides ringi vaadata, on peamised ausambad püstitatud ikkagi vaimuinimestele, oluliselt vähem näeme sõjameeste või riigipeade auks monumente kõrgumas. Vastu võib vaielda siingi – väikse rahvana pole meil ette näidata lademetes võitmatuid sõjamehi või maailma muutnud väepealikke. Ent heas usus tahan mõelda, et eestlased lihtsalt peavad meie rahva relvadeks sõnu ja ideid ja et lahing, mis peetud kirjapaberil, on samaväärne lahinguväljal peetuga. Joon, mis veel silma hakkab ja juhtumisi haakub ka eelnevaga, on näivus, justkui püstitaksime eestlastena ausambaid ka ideedele. Ju johtub seegi mõte peamiselt sellest, et igal kunstiteos, olgu see maal või skulptuur, kehastab ideed, seega monumenti püstitades anname au ka kivisse kätketud ideele. Olgu selle abstraktsiooniga, kuis on, Filipp Losi Rakvere Teatris lavastatud „Ausammas“ oli eelnevast märgatavalt elulisem.

Tahan alustada ülevaate andmist klassikasse kulunud fraasiga: „Kui Ivan (Eduard Salmistu) oma köögis pingi all ärkas, oli keskväljakul ausammas juba püsti.“ Ometi ei tohi unustada mainimast, et enne, kui Ivan pingi alt välja roomas, oli tema naine Marina (Ülle Lichtfeldt) ühes miilitsaga (Tarvo Sõmer) jõudnud välja mõelda tosin põhjust, miks mees öösel koju ei tulnud. (Nagu hiljem selgus, polnud mees tahtnud naist öösel äratada ning roninud akna kaudu kööki ja heitnud sinnasamma magama.) Kõige tipuks oli keskväljakule püstitatud ausammas inimesele, kes nägi juhtumisi välja täpselt nagu Marina mees Ivan. Aga ausambaid püstitatakse tavaliselt juba surnud inimestele. Kas see tähendab, et Ivan oli surnud? Olukord muutub jaburamaks, kuna Ivangi ei suuda välja mõelda, miks ausambal seisev mees nii väga teda meenutab. Nüüd algab kõva ajude ragistamine jõudmaks jälile, miks Ivanile täpselt ausammas püstitatud on.

Vladimir Žerebtsovi temperamentne tekst annab komöödia mõõdu välja küll, ei pea kaua otsima. Ühest küljest absurdne situatsioon jätab ruumi inimlikele teemadele nagu kodanikukohus, inimlikkus, heateod, au ja kuulsus. Peategelase arenguski näeme, kuidas mees kõik eelnevalt loetletud punktid enda sees üksipulgi läbi käib ning püüab end samaaegselt ka maailmaga suhestada. Algul vaataja ette lihtsa kojamehena astunud Ivan jõuab esimeses vaatuse lõpuks arusaamale, et ausammas on justkui avanss tema tulevaste heategude eest. Näinud unes, et president isiklikult talle aumärgi on määranud, läheb Ivan tükkjagu õhku täis. Uhkusest kannustatuna proovib ta teises vaatuses lausa poliitiku rolli. Kõrge on aga mehe kukkumine, kui selguvad ausamba tõelised tagamaad.

 

Ehkki „Ausamba“ teksti võiks liigitada „hariliku“, kui sellist üldse on, vene teksti alla, millega, tundub mulle, puututakse keskkooli kirjanduse tundides tihti kokku, muudab kunstnik Maret Kukkuri abstraktne ja võib-olla veidi tinglik lavakujundus ning Arne Maasi valgusillustratsioon lavastuse visuaalselt köitvaks ning tänapäevaseks. Nõnda kahas luuakse ühest küljest klassikaline venepärane lavastus, ent teisest küljest on „Ausammas“ selgelt segu skaala erinevatest poolustest. Mida tahan öelda, on see, et mulle meeldis taoline äärtel ja äärmuste vahel laveerimine.

Minu arvates on Rakvere Teater saanud jälle hakkama ühe südamliku lavastusega, nagu seda oli ka suvel etendunud „Maailma parim küla“ ja ma usun, et selline agenda käib ühe väikelinna teatriga kokku. Oma südamlikkuses tõstis lavastus esile, nagu „Maailma parim külagi“, lihtsad inimesed, kes on abivalmid ning oskavad märgata abivajajaid. Samas polnud „Ausammas“ kindlasti didaktilist laadi või sõrme vibutav, pigem ikka lustakas ja läbi huumori oma filosoofiat ajav lavateos.

Lavastaja: Filipp Los (Venemaa)
Tõlkija: Tiit Alte
Kunstnikud: Maret Kukkur ja Filipp Los
Kostüümikunstnik: Kristi Leppik
Osades: Liisa Aibel, Helgi Annast, Marin Mägi-Efert, Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk või Saara Kadak, Eduard Salmistu, Tarmo Tagamets, Tarvo Sõmer

Tänavu teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega eesmärgiga paisata veebi uute noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused) erinevatest lavastustest. Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. See postitus on kirjutatud lavastuse “Ausammas” 19. märtsil nähtud etenduse põhjal.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s