Ülevuse püüdlus Antonin Artaud’ teatrikontseptsioonis

Antonin Artaud, prantsuse avangardist, kelle ideede mõju ulatub 1930ndatest alates kümnendite taha ja üle kunstiliikide piiride, on filosoofidest enim intrigeerinud Jacques Derridad, kes leidis tema ideed olevat dekonstruktsiooni musternäidis. Loomulikult aga leidub kokkupuutepunkte ka teiste postmodernistlike filosoofidega. Jean-François Lyotard pühendab oma esmakordselt 1988. aastal ilmunud raamatus peatüki “Le Sublime et l’Avant-garde” üleva kui romantismini varjusurmas olnud esteetilise kategooria seletamisele ning arvab, et ülevuse esteetika on taasärganud avangardistlikus kunstis.

Lyotard määratleb ülevust Immanuel Kanti ja Edmund Burke’i ülevuse esteetika käsitlustele tuginedes kui kogemust või tundmust, mis tekib määramatusest teadlikukssaamisest ja teadlik olemisest. Mõõtmatu, mõistuse poolt hoomamatu ning seega kujutamatu kogemine kutsub esile vastuolulisi tundeid. Kuna nii inimese mõtte-, kultuuriliste kui sotsiaalsete protsesside üheks aluseks on eeldus, et käesolevale on alati midagi järgnemas, tekitab alternatiivset võimalust ehk mitte millegi juhtumist esiletoov määramatus ärevust ja hirmu. Täpsemalt on hirmu tekkimise põhjus ilmajäämises, millegi kaotamises (ingl k privation): nt elust ilmajäämise oht tingib hirmu surma ees. (Lyotard 1991)

Samas on selle kogemuse osaks olemise intensiivistumine, mis pakub meeldivat pinget. Millegi juhtumine on justkui tagasi hoitud, kuid samas on võimalus, et see võib siiski juhtuda või juhtumas olla. Nii on määramatuse tunnetamises põimunud kannatus ja nauding, võib isegi väita, et viimane on esimesest tingitud. Ilu pole nimelt ainus õndsuse allikas, Burke’i järgi suudab kannatus ja idee (potentsiaalselt) eelseisvast surmast pakkuda kirglikumat ja intensiivsemat naudingut kui pelk rahulolu harmoonilisest ilust. (samas)

Seejuures on aga hirmu põhjustav oht tagasihoitud, peatatud – asjaolu, mis kutsub esile kergendustunnet. Toimub n-ö topeltilmajäämine (ehk ilmajäämine ilmajäämisest) ning see annab naudingule uue, veelgi intensiivsema mõõtme. Ülevuse kogemus on niisiis vastuoluline ja ühtlasi vastupandamatu ning võib subjektis tekitada hämmastust, imetlust ning sügavat aukartust. (samas)

Kunst saab Lyotard’i sõnul seda naudingut esile kutsuda, olles määramatusele tunnistajaks. Inimene suudab küll mõistuslikult aru saada määramatuse kontseptsioonist, kuid pole võimeline andma sellele adekvaatset representatsioonilist kuju. Seega jääb ideetasandil eksisteeriva ja selle representatsiooni vahele lõhe. Selline väljenduse küündimatus tekitab samuti pinget, mis vastandub ilusa, ammendava, õnnestunud kujutusega kaasnevale rahulolule, pakkudes määramatuse tohutu jõu ilmsikstoomisega intensiivset naudingut. (samas)

Artaud deklareeris oma eesmärgiks anda teatrile tagasi tema metafüüsiline sisu, väljendada psühholoogiliste mängude ja sotsiaalsete sündmuste asemel metafüüsilisi ideid, nagu Saamine, Saatuslikkus, Kaos, Imepärasus, Tasakaal, ning tuua teatrisse tagasi püüdlus transtsendentaalse seisundi poole. (Artaud 1975b, 1975f). Kõik nimetatud ideed ilmnevad teatud moel ülevuse kontseptsioonis, haakuvad sellega. Artaud’ sõnul on teater loodud, tegemaks inimestele selgeks, et “taevas võib ikka veel meile pähe langeda”, et maailm võib ilmutada hirmsamat ja paratamatumat julmust kui inimkond isekeskis suudab demonstreerida (Artaud 1975c). Kuigi sõnastatud läbi teise kujundi, on siin sisuline paralleel Lyotard’i kirjeldatud hirmuga mitte millegi juhtumise ees, kuivõrd taeva kaelakukkumise ja julmusega viitab Artaud samuti (millegi) kujuteldamatule lõpule.

Artaud’ teatrikäsitluse aluseks on jõuline analoogia teatri ja katku vahel. Lühidalt leiab ta ka teatri olevat mõjult epideemiline nähtus, teatud laadi kriis: teatri poeetilised kujundid on erilise vaimse jõuga, vapustavad ja viivad taju üle reaalsuse piiride, vabastavad alateadvuse, põhjustavad rikutust ning hävitavad elukombeid (Artaud 1975a). Artaud’ väljendusi Lyotard’i mõistestikuga ühendades võib öelda, et teatriteoreetiku nimetatud “latentse julmuse väljatung hingesügavusest” ja “võimatu muutumine meie olemasolu normaalseks elemendiks” (samas, 31–32) ehk potentsiaalselt juhtuvaks on võrreldav Lyotard’i määramatuse võimalikkuse ilmsikssaamisega.

Samas aga on Artaud’ järgi katku võimsa stiihia tulemuseks teatud lahendus, moraalsete ja sotsiaalsete mädapaisete tühjenemine, mis võib lõppeda tervenemise, puhastumisega (samas, 32–33) (kuid ka surmaga – määramatus on küll tagasihoitud, ent teadvustatud). Samuti on jõudude vabanemine katkus või teatris tingimata seotud seksuaalse vabadusega ehk eros’ega, tumeda tungiga (Artaud 1975a), mis kätkeb endas aga kire räpast naudingulisust. Niisiis ei ole Artaud’ metafooris katk ja seeläbi teater puhta kurjuse väljendus, vaid ambivalentsem jõud, mis suudab tõsta osaleja või vaataja ülendatud seisundisse.

Eelnevast järeldub, et kunst võib viia inimese hinge laetud pingetsooni elu ja surma (Lyotard 1991: 100), tuntud-tavapärase ja määramatuse, juhtumise ja mittejuhtumise vahel. Muuseas olevat see pinge hingele elu ja tervise allikaks (samas), nii et paradoksaalselt on määramatuse ehk mittejuhtumise võimalikkusel ergutav-elustav efekt. Kirjeldatud pinevuse tekkeks peab teravduma taju määramatu ja mitterepresenteeritava (võimalikust) juhtumisest, vajaliku intensiivistumise nimel peab kunst aga vabanema imitatsioonipüüdest, kuna imitatsioon e mimesis põhineb äratundmisel (samas), juba tuttaval ja seega turvalisel ja mõistetaval.

Sellest lähtuvalt kutsub Lyotard (avangardistlikku) kunsti üles ilusa imiteerimise asemel katsetama ootamatuid, kummalisi, šokeerivaid vorme. Šokk on pigemini tõestuseks millegi juhtumisest kui juhtumatajäämisest ning toimib seega hirmu põhjustavat ohtu tagasihoidvalt. (samas) Avangardi võib šokeeriva ülevuse esteetikaga seostada seetõttu, et selle asemel, mis juhtub (milline on kunstiteos, kuidas suhestub kunstiliigi konventsioonidega) on huviks, kas juhtub (Lyotard 1991: 103). Sellele küsimusele saabki kõige selgemini vastata šokiefekt, mis publikule rahuolu pakkumise asemel teda haarab, vapustab, tundma paneb. Nicolas Boileau-Despréaux’d tsiteerides ütleb Lyotard, et ülevust ei demonstreerita (samas, 97), aimdus või äratundmine sellest saab tekkida ainult tugeva tunde kaudu.

Niisiis seab ülevuse esteetika kunsti põhivõtteks imitatsiooni asemel šoki. Artaud’ julmuse teatri kontseptsioon on selle esmaklassiliseks näiteks. Kahes julmuse teatri manifestis konkretiseerib ta oma abstraktseid ideid: julmuse teatriks nimetab Artaud n-ö rasket teatrit, mis on julm eeskätt etendaja enda vastu. Seejuures ei pea ta julmuse all tingimata silmas lihtsalt füüsilist vägivalda, vaid eelnimetatud suuremat, universaalsemat julmust, mis avaldub lavaliste elementide äärmises kontsentreerituses ja kindlameelsuses (vahel ka vägivaldses karmuses). (Artaud 1975c: 69, 1975f: 106) Täpsemad tingimused julmuse efekti saavutamiseks esitab ta teatri eri aspektide kaupa julmuse teatri esimeses manifestis.

Sel moel jäljendamisest loobudes loob kunst looduse kõrvale uue omaette maailma, kus on koht ka tumedatel tungidel ning inetusel ja vormitusel kui ilu eitustel. Nende abil väljendatakse julmuse teatris piiritlematuid ideid, mida pole võimalik vormiliselt kujutada (Artaud 1975e: 78). Seejuures taandatakse võrrandist psühholoogilised ja mikrosotsiaalsed aspektid, kuna Artaud’ sõnul lihtsustab psühholoogia tundmatu tuntuks, argiseks (Artaud 1975c: 67), nii aga kaob metafüüsiline tasand sootuks.

Üldistades Lyotard’i (1991: 95) (ja tema kaudu Boileau’) mõtet, võib väita, et ülevus ja selle saavutamine ei allu reeglitele, mis oleksid mõne kunstiliigi teooria poolt käsitletavad. Selles seisnebki kunstimaailma iseseisvumine: ülevuse idee lammutab 19. ja 20. sajandi vältel oma teelt süsteemid ja raamid, milles kunstiteosed seni olid sündinud ja toiminud, nagu koolid, distsipliinid, meistrid ja traditsioonist lähtuv kõrgklassi publiku maitse (samas, 96). Nii seavad avangardistid järjepanu kahtluse alla (pea) kõik seni eri kunstiliikidele elementaarseks peetud aspektid. Teatri puhul võib selles vaimus sõnastada kaks küsimust: “Mis on vähim, mida võib nimetada teatriks?” ja “Mis on teatrikunsti eripära?”.

Artaud oli veendunud, et kuna lava on füüsiline ja konkreetne koht, siis peab ka teatri ainuomane keel olema füüsiline, materiaalne ning rahuldama meeli kõnest sõltumatult, liiati kuna inimene mõtlebki õigupoolest esmalt meelte ja mitte mõistusega. Seetõttu tuleks ka teatris võtta sihiks mõjutada inimest tema meeleorganite kaudu, minna aistingute intensiivsuses nii kaugele kui võimalik, panna tundlikkus proovile. Kannatav või muul moel intensiivselt tundev keha mõjutab ka hinge (Lyotard 1991: 99), mistõttu suudab just seesugune teatrikeel oma “kujundite hõõguvas magnetismis” väljendada mõtteid, mis artikuleeritud keelele kättesaamatuks jäävad, s.o abstraktseid, metafüüsilisi ideid. (Artaud 1975b, 1975d)

Julmuse teater peaks teoorias läbi kehalise ja aistilise ekstsessi pakkuma vaatajale unustamatut ambivalentset naudingut ning viima ta puhastavasse ülendavasse transiseisundisse. Julmuse teatri kui suhteliselt tervikliku kontseptsiooni realiseerumise kohta on keeruline midagi väita, kuna Artaud ei suutnud ega jõudnud seda ise ideaalselt teostada. Oma eluajal sai ta Lyotard’i järgi avangardistliku kunsti kohta tüüpilise kohtlemise osaliseks: ühiskond ei tundnud tema traditsioone ja seniseid vorme eiravais ideis iseend ära ning tõukas need eemale kui mõistetamatud (Lyotard 1991: 101). See-eest aga on Artaud’ mõjud märkimisväärsed kogu teise maailmasõja järgses teatri- ja performansiavangardis, mistõttu ongi tema ideed Lyotard’i ülevuse näitlikustamiseks erakordselt sobivad. Artaud ei suutnud küll oma kaasajal end kehtestada, kuid lõi pinnase teistsuguse teatri tekkeks.

Kasutatud kirjandus

Artaud, Antonin 1975a. Teater ja katk. – Esseid ja kirju, lk 19–33.

Artaud, Antonin 1975b. Lavastamine ja metafüüsika. – Esseid ja kirju, lk 34–46.

Artaud, Antonin 1975c. Tehkem lõpp šedöövritele. – Esseid ja kirju, lk 65–72.

Artaud, Antonin 1975d. Teater ja julmus. – Esseid ja kirju, lk 73–76.

Artaud, Antonin 1975e. Julmuse teater. Esimene manifest. – Esseid ja kirju, lk 77–87.

Artaud, Antonin 1975f. Julmuse teater. Teine manifest. – Esseid ja kirju, lk 106–111.

Lyotard, Jean-François 1991. The Sublime and the Avant-Garde. – The Inhuman. Reflections on Time, lk 89–107.

Essee on kirjutatud aine “Avangardi paradoks” raames.

Vt ka: “Vastandite mäng Artaud’ ja Grotowski teatrinägemustes”. Annemari Parmakson

Advertisements

One thought on “Ülevuse püüdlus Antonin Artaud’ teatrikontseptsioonis

  1. Pingback: Vastandite mäng Artaud’ ja Grotowski teatrinägemustes | TÜL-i ajaveeb

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s