Peter Brooki ja Jerzy Grotowski käsitlus vaatajast

On mitmeid raamatuid, mille avalaused muutuvad legendaarseks ja saavad tihti tuntumaks kui teose edasine sisu.  Peter Brooki 1968. aastal avaldatud „Tühi ruum“ on üks neist: „Ma võin võtta ükskõik missuguse tühja ruumi ja nimetada seda lavaks. Keegi läheb läbi selle tühja ruumi, mõni teine vaatab teda, ja ongi kõik, mida on vaja selleks, et tegemist oleks teatriga“. Öeldust on kujunenud teatri baasdefinitsioon, mille järgi on teatri sünniks vaja kolme komponenti: ruumi, etendajat ja vaatajat. Sama mõtet väljendas kolm aastat varem Jerzy Grotowski oma artiklis „Vaese teatri poole“: „Jõudsime järeldusele, et teater kaob vaid siis, kui pole näitleja-vaataja suhet, nende hoomatavalt vahetut kontakti“. Mõlemad 20. sajandi teise poole olulised teatrimõtestajad rõhutavad selgelt vaataja olulisust teatrisündmuse toimumisel. Tuginedes Brooki raamatule „Tühi ruumi“ ja Grotowski kogumikule „Tekstid aastatest 1965-1969“, püüan allpool lähemalt vaadelda, kuidas täpsemalt näevad kaks autorit publiku rolli teatri sünniprotsessis. Kas neil on publiku osas mingeid ootusi või ettekirjutusi? Kas on olemas ideaalne vaataja?

Etendaja-vaataja suhe

Nii Brook kui ka Grotowski määratlevad teatri etendaja ja vaataja suhtena, mis on vähim, mida teatriks vaja.  Mõistmaks vaataja osa etendussündmuses, tuleb eelnevalt vaadata, kuidas mõistavad Brook ja Grotowski teatrisündmuse olemust ja teket.

Grotowski jaoks on etendus transgressiooniakt, „stereotüüpse nägemise, tundmise ja mõistmise lõhkumine“, mille abil esitatakse iseendale (st tegijaile) ja seeläbi ka vaatajatele väljakutse. Essees „Teater ja rituaal“ kirjeldab ta oma teekonda lavastajana. Tema jaoks olid olulisel kohal mõisted müüt ja rituaal, kuid ta ei püüelnud religioosse teatri poole, vaid tema otsingud olid pigem ilmaliku rituaali loomise katse, millesse uskumisest ta lõpuks loobus, sest „puudub üldkehtiv usk, üksainus ja üldine ürgkujundite süsteem“. Loobudes rituaali otsimisest jõudis ta lõpuks otsituni – aktini. Akti võib mõista kui „elava olemasolu väljendamist“ ja „oma ürgse jagamatuse leidmist“. Grotowski jaoks on teatri mõtteks akti teostamine. Vaatajad on akti tunnistajad. Tema enda sõnadega: „Minu arvates on tähtsaim, et näitleja ei mängiks vaatajatele, vaid – täie teadlikkusega – vaatajate ees, vaatajate juuresolekul.“ „Tühjas ruumis“ kirjeldab Brook Grotowski teatrit nõnda: „Etendamise akt on ohverdamise akt, millegi niisuguse ohverdamine, mida enamik inimesi eelistab varjata – siis on see ohverdamine tema kink pealtvaatajaile. Siin on näitleja ja publiku vahel samasugune seos nagu preestri ja koguduse vahel. /–/ Preester sooritab rituaali enda jaoks ja teiste eest.“

Peter Brooki „Tühi ruum“ vaatleb teatrit nelja kategooria kaudu: mandunud, püha, räme ja vahetu. Tema enda teatriideaaliks võib pidada raamatu viimases peatükis kirjeldatud vahetut teatrit, kus ta kirjeldab oma enda tööpõhimõtteid. Brook esitab seal valemi „teater = r r a“, mis tähendab répétition, représentation, assistance. Répétition ehk kordamine tähistab prooviprotsessi mehaanilist külge, samade tegevuste uuesti ja uuesti sooritamist. Représentation ehk taasesitamine on etendus, mis annab uue elu eelnevalt kordamise tõttu hingetuks muutunud sisule. Assistance tähendab tõlkes assisteerimist, abistamist, juures olemist ning tähistab siin valemis publikut. Brook leiab, et näitleja muundumine laval ei toimu imeväel, mehaanilise kordamise elustumiseks on vaja toetavat publikut.“Selle abiga, pilkude, tähelepanu, soovide, lõbu ja keskendumise abiga muutub kordamine uuestiesitamiseks.“ Nii nagu publik võib olla toetav, võib ta avaldada ka pärssivat mõju. Brook tõdeb, et vaatajate äraootav passiivsus „paneb näitleja tundma, et ta ei suuda pakkuda muud kui proovide kordamist.“

Publik on Brooki jaoks teatri sünniprotsessis aktiivne osaline, erinevalt Grotowski lähenemisest, kus akti sooritamine on etendaja hingeliste ja kehaliste protsesside tulemus, mille juures vaataja ei ole kuigi oluline. Seda sama erinevust toonitab ka Brook, kellele Grotowski on isiklikult öelnud: „Minu otsingud põhinevad lavastajal ja näitlejal. Teie rajate nad lavastajale, näitlejale ja publikule. Ma möönan, et see on võimalik, aga minu jaoks on see liiga kaudne tee.“

Eksperimendid publikuga

Mõlemad teatriuuendajad eksperimenteerisid 1960. aastatel aktiivselt publikuga, katsetades erinevaid ruumisuhteid ja otsides vahendeid publiku aktiveerimiseks. Grotowski jaoks oli oluline leida iga lavastuse jaoks sobiv publikupaigutus ja ruumisuhe, itaalia karplava ei olnud tema jaoks etteantus. Publik võis paikneda piirde taga või dekoratsioonide vahel, näitlejate keskel või näitlejate kohal. Artiklis „Teater ja rituaal“ kirjeldab Grotowski oma erinevaid otsingustaadiume. Tema eesmärgiks oli „kaotada lava ja vaatesaali kui üksteisest eraldatud kohtade kontseptsioon, näitleja mängust aga teha jõud, mis lülitaks vaataja tegevusse.“ Sel moel muutus vaataja „Doktor Faustuses“ pihiisaks, „Kordianis“ vaimuhaigla patsiendiks. Valgusega nähtavaks muudetud vaataja muutus vaatemängu osaks: publik pandi kaasa mängima, rääkima, tegevuses vahetult osalema. Lõpuks leidis Grotowski, et selline osalus viib eksiteele ja ei aita kaasa rituaali taasleidmisele. See ei ole spontaanne, vaid surub publiku vanadesse stampidesse, viies lõpuks täieliku palaganini. Improviseerimine on ajutöö nii näitlejatele kui publikule ning füüsiline aktiivsus ei pruugi tähendada sugugi vaimselt kaasamõtlemist. Ta heitis kõrvale „manipuleerimise vaatajatega – kõik need võtted, kuidas provotseerida vaataja reageerimist, kuidas kasutada teda katseloomana.“ Uueks sooviks sai vaatajate olemasolu unustamine. Akti teostumisel keskendub näitleja iseendale, mitte publikule.

Brook on teatriteoreetik, lavastaja ja õppejõud. Viimasest ametist tulenevalt on ta eksperimenteerinud publikuga ka õppetöö kontekstis, paludes oma tudengitel tekstikatkeid erineval moel ette lugeda, et pöörata tähelepanu auditooriumi reaktsioonidele. Olulisemad on eksperimendid päris publiku peal, et uurida, kuidas „muuta nähtamatu nähtavaks“, tuua tagasi unustatud rituaalsus, millest ta räägib „Püha teatri“ peatükis. Ta pani vaikiva näitleja vaatajate ette seisma, et teada saada, kui kaua saab sel moel vaatajate tähelepanu hoida. Grotowskiga sarnaselt lõhkus temagi traditsioonilisi ruumisuhteid, pannes Hamleti Opheliat publikule sülle tõukama, ise köiega üle publiku pea kiikudes. Eesmärgiks oli tuua publik välja passiivse vaataja rollist, mistõttu ta tegi etendusi, mille eel ei jagatud publikule mingit infot esitatava vastuolulisi emotsioone tekitava materjali ega tegijate kavatsuste kohta. „Kuna šokid ja üllatused löövad mõra vaataja refleksidesse, nii et ta on äkki avatum, erksam, virgem, siis tekib võimalus ja vastutus ühtviisi nii pealtvaataja kui ka etendaja jaoks.“ Tuleb osata seda hetke õigesti kasutada. Seejuures on oluline meeles pidada, et liiga suur šokk tõukab vaataja tagasi apaatiasse, millest teda äratada püüti. Brook möönab vahetu teatri peatükis Grotowskiga sarnaselt, et „aktiivsust ei pea tingimata näha olema – publik, kes vastu kajab, võib näida aktiivsena, aga see aktiivsus võib ka üsna pinnaliseks jääda ja tõeline aktiivsus võib olla nähtamatu, aga ka jagamatu.“

Vale vaatajatüüp

Grotowski eristab mõisteid „vaataja“ ja „publik“. Rääkides spordivõistlustest leiab ta, et seal pole tegemist vaatajate, vaid publiku ehk rahvamassiga. Rahvamassi käitumist juhivad alamad instinktid, kaob individuaalsus. Essees „Paljastatud näitleja“ defineerib ta, milliseid vaatajaid ta ei soovi: „Meid ei huvita vaataja, kes tuleb teatrisse rahuldama oma ambitsioone või seltskondlikku snobismi, et hankida materjali nn eliidi hulgas silma paistmiseks, et olla kursis „uuemate kunstisaavutustega“, ühesõnaga, et kasutada meid kui vahendit oma hiilguse ja sära suurendamiseks“. Samuti ei pöördu ta vaatajate poole, kelle jaoks on teater vaid koht tööpäevajärgseks lõõgastumiseks, mille jaoks on olemas teisi meediume nagu vastavad filmid või meelelahutusteater, mis on midagi muud kui tema teatriideaal.

Brooki mandunud teatri käsitluse osa on mandunud vaataja kirjeldus, kellele ta heidab ette halva teatri aktsepteerimist, selles puuduva intensiivsuse nautimist ja igavuse talumist. Samal ajal toob ta välja, et „suur osa uudishimulikumaid, intelligentsemaid ja iseseisvamaid inimesi ei käi enam teatris, sest neid on liiga palju alt veetud ja risk kaotada oma aega ja raha on liialt suur.“

Kumbki teatrimeestest ei kiida heaks tendentsi, et teatriskäimine on mõnede jaoks muutunud kultuuriliseks kohustuseks, mida tehakse, sest nii on kombeks. Seda peetakse kurvaks ja kahetsusväärseks. Oma lavastuse „Kuningas Lear“ külalisetendusel USAs nägi Brook publikut „keda see näidend ei huvitanud, kes olid teatrisse tulnud lihtsalt kombe pärast, kuna see oli omaette sündmus või nende naised käisid peale.“ Seda ei ole aga vaja, sest vale publik ja/või vale koht nüristavad näitlejate mängu.

Ideaalne vaataja

Oma eksperimentide tulemusel jõudis Grotowski järeldusele, et vaataja saab osaleda tundeelamuslikult eelkõige siis, kui lasta tal jääda tunnistajaks. Essees „Teater ja rituaal“ ütleb ta järgmist: „Vaataja kutsumus on pealtvaatajaks, jälgijaks olla, ja rohkemgi – olla tunnistajaks. Tunnistaja ei ole keegi, kes kõikjale oma nina topid, kes püüab kõige lähemal olla või teiste tegevusse sekkuda. Tunnistaja hoidub pisut kõrvale, ei taha vahele segada, ta soovib olla kaine pilguga, näha toimuvat algusest lõpuni ja seda meeles pidada; sündmuste pilt peab jääma tema enda sisemusse.“ Olla tunnistaja tähendab Grotowski jaoks mitte unustada, mäletada näitleja sooritatud akti – enesepaljastust publiku ees(t). Grotowski jaoks on tähtis „hingelise arengu staadiumis vaataja, kes on nagu psüühilisel ristteel, otsides vaatemängust võtit enda tundmaõppimiseks, püüdes leida oma „kohta maa peal“.“ Ta tunnistab, et tema teatrit võib nimetada elitaarseks, sest saali mahutavus on väike ja etendused ei olegi mõeldud laiadele massidele, ent sellel elitaarsusel pole pistmist ühiskondliku päritolu ega varandusliku seisuga või haridusega. „Lihtne tööline, kel pole seljataga keskkooligi, võib kogeda seda loova kasvamise protsessi, samal ajal võib mõni õpetatud professor juba olla „valmis“ – valmis nagu laip.“

Brooki jaoks tähendab hea publik elavat huvi ja ärksust, individuaalset olekut. Eelpool mainitud assistance’i käigus „ei ole enam vahet näitleja ja publiku, etenduse ja publiku vahel: see, mis on olemas ühe jaoks, on olemas ka teise jaoks. Publik on samuti muutuse läbi teinud. Ta on tulnud elust väljaspool teatrit, mis on põhiliselt korduv, erilisse paika, kus iga hetk elatakse läbi selgemalt ja pingsamalt. Publik abistab näitlejat ja samal ajal tuleb abi publikule endale lavalt tagasi.“ Brook räägib mandunud teatri peatükis kriitikutest kui eraldiseisvast vaatajate rühmast, kellelt ta nõuab professionaalsust ja missioonitunnet: „Tähtis on, et tal oleks ettekujutus, milline peab teater tema ühiskonnas olema, ja et ta revideeriks seada ettekujutust seoses iga uue kogemusega, mis ta saab.“ Ei oleks vale laiendada sama suhtumise eeldust ka arvustusi mittekirjutavatele teatrivaatajatele, kellele Brook liigset mugavust ette heitis.

Kokkuvõte

Mõlema 20. sajandi teise poole teatriuuendaja publikukäsitlused eeldavad vaataja aktiivset osalemist, kuid mitte füüsilise kaasategemise (millega mõlemad katsetasid ja siis ideest loobusid), vaid vaimse osaluse näol. Grotowski ideaalne vaataja on hingelise arengu staadiumis vaataja, kes on laval toimuva vaimse akti tunnistaja ja ohverduse vastuvõtja. „Selles otsesest kontaktist tuleneb, et näitleja iga provokatsiooniakt, iga maagiailmutus (mida vaataja ei suuda korrata) muutub millekski suureks ja erakordseks.“ Vaataja on küll vajalik, ent Grotowski hilisemas teatrikäsitluses siiski kõrvaline osaline, kelle olemasolule püüab näitleja minimaalselt tähelepanu pöörata.

 Brooki jaoks on ideaalvaataja ärksalt kaasamõtlev. „Suure inimrühma keskendumisel tekib tugev pinge“ ning sellest toetavast pingest innustuvad omakorda näitlejad, kes suudavad sel juhul pakkuda loodetavasti midagi enamat mehaanilisest materjali kordamisest. Erinevalt Grotowskist on vaataja Brooki teatrimudelis lavastaja ja näitleja kõrval kolmas oluline isik, kelle mõju, assistance’i, ta sugugi ei alahinda. Pealtvaataja keeruliselt määratletava positsiooni etendusprotsessis võtab tabavalt kokku Peter Brooki tsitaat: „Raske on mõista pealtvaataja tõelist funktsiooni, ta on seal ja ei ole ka, temast ei tehta välja ja ometi on teda vaja. Näitleja ei tööta kunagi publiku jaoks, ja ometi teeb ta seda alati. Pealtvaataja on partner, keda tuleb unustada ja siiski kogu aeg meeles pidada.“

Kasutatud kirjandus

Brook, Peter. (1972). Tühi ruum. Loomingu raamatukogu, 44/45 (780/781).

Grotowski, Jerzy. (2002). Tekstid aastatest 1965-1969. Tõlk. Hendrik Lindepuu. Eesti Teatriliit.

Semil, Malgorzata; Wysinska, Elzbieta. (1996). Tänapäeva teatri leksikon. Tõlk. Hendrik Lindepuu. Meedia- ja kirjastuskompanii SE&JS.

Essee on kirjutatud aine “XX sajandi teatriteooriaid: Stanislavskist Schechnerini” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s