NO99 „Kodumaa karjed“ kui poliitiline teater

Teatri NO99 lavastus „Kodumaa karjed“ on 2014. aasta Arvamusfestivali ühekordsest aktsioonist „24 aastat ühe tunniga“ välja kasvanud Jaak Printsi monolavastus, milles kantakse ette erinevaid viimase veerandsajandi jooksul ühisesse infovälja paisatud tekste. Mitmed neist tekstidest on omandanud ajas märgilise tähenduse ja muutunud käibefraasideks, teised on valguse kätte tõmmatud „ajaloo prügikastist“ ja mõjuvad ootamatute kurioosumitena. „Kodumaa karjed“ on saanud kriitikutelt ja publikult palju kiita ja märtsikuus võiks oodata Jaak Printsi nominatsiooni parima meespeaosa auhinnale. Siinse kirjutise eesmärk ei ole siiski Printsi tugeva esituse analüüs, vaid keskenduda hoopis lavastuses kasutatud võtetele, mis lubavad seda vaadelda poliitilise teatri raamistikus. Mis teeb „Kodumaa karjed“ poliitiliseks nagu arvustustes (nt Sibrits 2015) väidetud on?

Kuidas hinnata poliitilisust?

Poliitilise teatri käsitlusi on aja jooksul esitatud mitmeid (nt Erika Fischer-Lichte, Baz Kershaw) ja ühest üldtunnustatud definitsiooni on sellele mõistele raske leida. Madli Pesti (2013) on toonud välja neli kriteeriumit, mille alusel on võimalik kunsti poliitilisust hinnata: poliitiline teema, funktsioon ehk eesmärk maailma muuta, selge ideoloogia ja nüüdisaegne esteetika. Pesti väidab, et teost saab nimetada poliitiliseks, kui see vastab vähemalt kahele nimetatud kriteeriumile. Sarnasel seisukohal on Julian Boal (2015: 71): „Kunstile ei anna poliitilist iseloomu kindel lähenemisviis teemale või teatud protseduuride kogum. See on vormi ja  teemade suhe, lavastuse tootmise ja levitamise vahendite (means of production and distribution) suhe kindlas poliitilises, sotsiaalses ja majanduslikus keskkonnas. Mis oli poliitiline minevikus ei ole tingimata poliitiline täna.“ Järelikult tuleks „Kodumaa karjete“ poliitilisuse hindamiseks vaadata, mis on teose teema ja milline esteetika, kas sellel on selge ideoloogia ja tunnetatav eesmärk ning millisesse ühiskondlikku konteksti see paigutub.

BG1B5455

Sisu ja vorm

Jaak Printsi esitatav tekst ei ole autorite (töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja) omalooming vaid kollaaž copy-paste põhimõttel kokku otsitud intervjuudest, spordi- ja netikommentaaridest, laulusõnadest, kõnedest, reklaamidest ja paljust muust, mis meid viimastel kümnenditel saatnud on. See valik, mida võtta ja mida jätta, on juba iseeneses poliitiline akt ning tegijate eesmärke teeniv. Tegemist on dokumentaalteatriga ehk dokumentaalsel alusmaterjalil põhineva teosega, kuid veel spetsiifilisemalt võib lavastust nimetada verbatimteatriks.

Verbatim on kasutatav tehnika, mis viitab esitatava teksti päritolule. Sageli tähendab see spetsiaalselt lavastuse jaoks intervjuude tegemist ning transkribeerimist, et kogutud materjali hiljem dramaturgia huvides ümber struktureerida, säilitades siiski esialgse mõtte ning sõna-sõnalisuse, mida verbatim ladina keeles tähendabki. Sellele meetodile spetsialiseerunud näitekirjanik Robin Soans (Hammond ja Steward 2008: 19) on nimetanud suurimaks verbatim-tehnika ja n-ö loodud näidendite erinevuseks publiku ootusi: „Verbatim-näidendi publik ootab, et näidend oleks poliitiline; nad on valmis aktsepteerima mittekonventsionaalset formaati; nad ilmselt ootavad, et materjal oleks vastuoluline ja seaks nende arvamusi kahtluse alla. /–/ Verbatim-näidendi publik siseneb teatrisse arusaamisega, et neile ei valetata.“ NO99 pole lähenenud lavastusele intervjuumeetodil, vaid olemasolevate tekstide (kultuuritekst rolandbarthes’likus võtmes) taaskasutamise kaudu, meenutades vaatajatele möödunud aegu. Publikule ei valetata, sest kõik need laused on kunagi kõlanud, need on faktid, kuid nii nagu ajalookirjutus paigutab fakte kirjutaja kujundatud tonaalsusesse, nii toimub see ka „Kodumaa karjetes“.

Eesmärk

Lavastus keskendub Eesti ajaloo viimasele 25 aastale ehk taasiseseisvumisjärgsetele ühiskondlikele arengutele. Tegemist ei ole probleemikeskse ega ka sündmuskeskse lavastusega nagu dokumentaalteatrile sageli omane, vaid pigem võiks seda nimetada kunstiliseks ajalookirjutuseks ja arengukeskseks käsitluseks. Jaak Prints tuletab meelde eesti rahvuse ülevaid momente nagu Erika Salumäe või Veerpalu-Šmiguni medalivõidud, Eurovisioni võit, kuid purustab seejärel meie rahvusliku uhkuse Veerpalu kõnega pärast dopinguga vahelejäämist ja erinevate „karjetega“ pronksiöölt. e-Eesti edulugu, mida me konstrueerida püüame, ei ole sugugi lineaarne vaid tagasilöökidega.

Lavastuse üheks oluliseks teljeks on suhe siinse venekeelse kogukonnaga, keda me oma argielus sageli ära kipume unustama. Viie Euroopa rikkama riigi sekka ei jõua silmaklapistatult Euroopa suunas joostes ja oma siseriiklikule olukorrale tähelepanu pööramata. Etendus algab pimeduses, süttib pisike punane tuluke Jaak Printsi käes oleval mikrofonil ning kostab kurb vene aktsendiga laulujorin: „Aa-aa, kui raske Eestis olla“. Sergei Bai Youtube’i hitt on eneseirooniline osutus eestlaste kannatamiskultuurile, mida on hiljem edukalt parodeerinud ka „Tujurikkuja“ meeskond. Eestivenelase laulduna viitab see vähemusrahva positsioonile noores riigis – on raske.

Venekeelseid mõtteavaldusi on lavastuses mitmeid, andes koloriitse sõnavaraga märku noorte venekeelsete elanike frustratsioonist: pole ei tööd ega raha. Venekeelsetel lõikudel puudub tõlge, mis tähendab, et suur osa vaatajatest põrkub keelebarjääriga, mis on tegijate teadlik valik ning üks lavastuse poliitilistest elementidest. Ühiskonnas valitsebki keelebarjäär, kultuuribarjäär, märkamisbarjäär ning lavastus toob selle selgelt esile.

Ideoloogia

Peter Weiss (1998: 251) ütleb oma kuulsas manifesti staatusesse tõusnud kirjutises „The Materials and the Models: Notes Towards a Definition of Documentary Theatre“, et dokumentaalteater valib poole. „Kodumaa karjetes“ ei ole selgeid pooli, mille vahel valida, selle asemel on suures koguses mõtteavaldusi, millesse saab mingil moel suhtuda. Võimalikke vastuvõtuviise on palju, mitte vaid must-valgelt toetav või oponeeriv. Marek Tamm  sõnastab prantsuse filosoof Jacques Rancière’i filosoofiast tõukudes mõned poliitilisele teatrile omased jooned, millest üks on poliitilise teatri fundamentaalne ambivalentsus (Tamm 2014: 127), mida on ka „Kodumaa karjed“. Lavastus ei ole tegijate järjepidev poliitilise maailmavaate edastus, sellisel juhul oleks tegemist politiseerunud teatri, mitte poliitilise teatriga.

Autorite lähtepunktiks näib olevat soov juhtida tähelepanu ühiskonna moraalsele kriisile, mille mõistmiseks on kasulik vaadata tagasi minevikku, et mõista, kust me tuleme ja mis on oleviku selliseks vorminud nagu see on. Probleemide võrgustik on muidugi lai. Lähtudes moraalsetest kategooriatest võib välja tuua hoolimatuse („Sõida läbi, sõida läbi, sõida kasvõi otsa!“), silmakirjalikkuse (raha kokkuhoiuks võib talvel välibasseini kütte välja lülitada), omakasupüüdlikkuse (palaganistunud ja populistlikud valimisheitlused).

„Kodumaa karjed“ osundab samas ka hetkedele, kus lootust on, või õigemini oli (Lennart Meri aatelisus). Kolme presidendi aastalõpukõnede viimastest hüüdlausetest eristus kõige selgemalt Meri, kes lõpetas alati sõnadega „Jõudu tööle!“ – midagi, mis järgnevate presidentide tervitustest on kadunud. See deviis näib hõljuvat ka NO99 lavastuse kohal, kelle teatritegevuse läbiv soov on muuta vaatajat teadlikumaks ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Parem arusaam ümberringi toimuvast ja oma osast süsteemis on aga eelduseks, et indiviid muutuste elluviimise nimel tegutseks.

Pärast 13. märtsi etendust toimus dramaturg Eero Epneri ja Jaak Printsi vestlus, mille käigus mainis Epner, et temani on jõudnud murelikud kommentaarid, sest noorsugu naervat etendustel „valede” kohtade peal. Lavastus on tõepoolest humoorikas, sest tekst on komponeeritud oskuslikult pinget kasvatades ja langetades, mis Printsi erinevate tegelastüpaažide ja äratuntavate paroodiate mõjul veelgi võimendub. Välja on muuhulgas otsitud erinevaid reklaamtekste ja ajalehekuulutusi, mis toovad meelde 90.aastate jaburuse, mil müüdi kõike – kaheaastase ahvi sai soetada 3000 krooni eest. Tihti oleneb aga naermine sellest, kas jälgitakse sõnade taga peituvat ideed ja tuntakse nende algkonteksti, või nauditakse Printsi esituse karakterkoomikat, millest võivadki tekkida põlvkondlikud ebakõlad. Marek Tamm (2014: 126) ütleb Rancière’i refereerides tabavalt: „Poliitiline teater on selline teater, mis püüab mängida ringi seniseid räägitava, nähtava ja mõeldava vahekordi, paisata segi tajutava „vaikekord“ – viis, kuidas me asju mõistame, tajume ja märkame.“ Naer on sageli esmane reaktsioon ootamatule olukorrale, mil senikehtinud „vaikekord“ uue sisendi mõjul kahtluse alla seatakse. Võib loota, et publiku naer polnud mitte olemasolevaid mentaalseid struktuure kinnistava toimega, nagu naeru kohta sageli leitakse, vaid mõnel juhul ka poliitilise teatri eesmärgi teostumine.

Foto: NO99/Tiit Ojasoo

Foto: NO99/Tiit Ojasoo

Kaasaegne esteetika

„Kodumaa karjete“ visuaalne lahendus on teostatud nappide vahenditega, panustades efektiivsusele, mitte efektsusele. Tegemist on kaasaja uuendusliku teatri põhivooluga: etendus toimub tühjas black-boxis. Ainsaks dekoratsiooniks, kui seda nii nimetada, on meeter korda meeter lai postament, millel Jaak Prints oma etteaste sooritab. Kõrgendus tõstab näitleja esile, fikseerib lava keskme ja tegevuse toimumiskoha ning loob semiootilise märgi – postamendil seisev Prints mõjub nagu monument. Ausambaid püstitatakse kogukonnale oluliste  isikute või sündmuste mälestuseks, mis tähendab ühtlasi teatud väärtushinnangute põlistamist, kivisse raiumist. Prints on liikuv, mitte staatiline, mistõttu pole misanstseeniliste sarnasuste otsimine eksisteerivate monumentidega põhjendatud. Ometi meenub esimesena Tõnismäelt Sõjaväekalmistule teisaldatud Pronkssõdur, mis on sündmusena kesksel kohal nii „Kodumaa karjetes“ kui möödunud kümnendi Eesti poliitikas.

Kontekst

„Kodumaa karjed“ esietendus 21. veebruaril 2015, mõned nädalad enne riigikogu valimisi ja mõned nädalad pärast rohkelt meediakära tekitanud NO99 suurprojekti „Savisaar“ Nordea kontserdimajas. Poliitikud olid meedias aktiivselt pildil ja oli aeg, et valijad vaataksid kriitiliselt üle oma väärtuspõhimõtted, mille alusel hääletada, sest sellest sõltus järgmise nelja aasta poliitiline kurss. Pinnas taolise lavastuse väljatoomiseks oli soodne, sest tegu oli väga päevakajalise tööga.

„Kodumaa karjed“ on lavastus Eestist ja kahest kogukonnast, osutades eestlaste ja venelaste puudulikule kommunikatsioonile, kuid paradoksaalselt on ka see lavastus ise teostatud eestlaste poolt  ja suunatud eelkõige eesti publikule.

Kuigi NO99 saab osava kommunikatsioonitöö tulemusel alati palju meediakajastust, tuleb nentida, et „Kodumaa karjete“ tegelik potentsiaalne mõju saab siiski olla marginaalne, sest NO99 saali mahutavus on vaid 196 kohta, mis tähendab, et lavastuse sõnum jõuab küllalt väheste inimesteni.

Kasutatud allikad

Boal, Julian (2015). Behaving like Guerillas, Wary of the Enemy: A Historical Perspective on the Theatre of the Oppressed. – Not Just a Mirror – Looking for the Political Theatre of Today. Ed. Florian Malzacher. Performing Urgency #1. House on Fire Publication.

Hammond, Will; Steward, Dan (2008). Verbatim, verbatim: contemporary documentary theatre. London: Oberon Books.

Pesti, Madli (2013). Poliitilise teatri uurimise metodoloogilistest probleemidest. Eesti teatriteaduse perspektiivid. Toim. Anneli Saro. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Sibrits, Heili (2015). NO99 DJ megamix. Postimees. 04.03. http://kultuur.postimees.ee/3111875/no99-dj-megamix

Tamm, Marek (2014) Mis on poliitiline teater? Žilett. Monolooge ja dialooge ajastuväärilisest teatrist. Von Krahli Teater. Trükikoda Pakett.

Weiss, Peter (1998). The Materials and the Models: Notes Towards a Definition of Documentary Theatre. – Brandt, Georg W. (toim.). Modern Theories of Drama. A Selection of Writings on Drama and Theatre 1850-1990. Oxford: Clarendon Press.

Lavastuse info

NO45 „Kodumaa karjed“’

Laval Jaak Prints 
Töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja
Koostöös Arvamusfestivaliga
Esietendus 21. veebruaril 2015.

Nähtud etendused: 13.03.2015 ja 27.09.2015

Essee on kirjutatud aine „Valikkursus poliitilisest- ja rakendusteatrist“ raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s