Iris Murdochiga ühel diivanil

Rakvere Teatris esietendus 13. novembril Iris Murdochi romaanil põhinev „Must prints“. Tegemist on esimese Murdochi teose dramatiseeringuga Eestis. „Musta printsi“ lavastaja on Gerda Kordemets, kunstnik Eugen Tamberg, helilooja Markus Robam ning valguskunstnik Roomet Villau.

„Musta printsi“ stsenograafia on äärmiselt lihtne – lava katab punane vaip, millel asetseb harukordselt pikk kirsipunaselt läikiv nahkdiivan. Visuaalselt mahuks diivanile istuma ligi kümme inimest, lavastuses osalevate seitsme näitleja kõrval jääks ruumi ülegi. Diivani taha saalist ei näe, aga seal tundub olevat kogu selle ulatuses mõni kapp või muu ese, mis kannatab inimese raskust, sest diivani seljatoele toetumata teeb nii mõnigi näitleja sammukese justkui õhus.

Nahkse sohva kummaski otsas, diivani taga kapil, asetsevad lauatelefon ja -lamp. Muid esemeid laval näha ei ole. Harmoonilisse lavakujudusse lisandub veel lava tagaosas paiknev hele skulptuur, mille vahelt sisenevad “tuppa“ näitlejad. Mõtisklesin kaua, mida see endast kujutab, kui ühtäkki valguse muutudes nägin heledal taustal ka sõnu, ning mõistsin, et nn ukse moodustavad kaks kortsutatud ja hiigelsuurt raamatu lehekülge. Kuna peategelasteks on kaks kirjanikku, siis kõik tegelased ilmuvad ruumi justkui läbi kirjanduse. Veidi kortsunud paberid sümboliseerivad luhtaläinud kirjatöid või lausa kogu karjääri.

Foto: Rakvere Teater

Kahe vaatuse vahel ruumikujundus ei muutu, lisanduvad vaid mõned esemed, mis küll kauaks lavale ei jää. Lavastuses on kasutusel rekvisiitidena viskiklaasid, ahjuroop, vihmavarjud, Shakespeare´i raamat „Hamlet“ ning käsikirjalised kirjad. Huvitav osa on kirjadel, mille kaudu tegelased omavahel suhtlevad. Kogu süsteemi sobivad need suurepäraselt, sest peategelaste elukutsest lähtuvalt on loomulik, et nad eelistavad tähtsaid sõnumeid vahetada kirja, mitte telefoni teel.

Mõlemad vaatused juhatab sisse tütarlapse (Saara Kadaku) mäng õhupalliga. Taaskord on tegemist harjumuspärasest suurema esemega, mis pealtnäha võiks neiu lausa lendu viia. Kollane õhupall on kõige kirevam värv kogu kujunduses. Domineerivad mahedad toonid, sh läikiv diivan annab ruumile elegantse ja väljapeetud mulje. Sinna juurde sobivad Priscilla (Ülle Lichtfeldti) nahksed kohvrid ning leopardimustriline kasukas, kuid Christiani (Liisa Aibeli) sätendavad riided ja ameerikalik olek paistavad ruumis kui võõrkeha. Kostüümide poolest erinevad naised ja mehed üksteisest selgelt. Kolmel meesosatäitjal on kahes vaatuses samad riided, kõik näevad välja kui korralikud inglise härrasmehed – riietus valdavalt pruunides toonides, vest, pintsak. Naistest on silmapaistvaim Tiina Mälberg Rachel Baffini osatäitjana, kes väljapeetud naiste kõrval kehastab pigem vabameelsema looduslapse stiili. Tema kirjud riided, päikeseprillid ja punutised juustes meenutavad sünge olustiku kõrval sooja rannaliiva. Teiseks päikesekiireks on kuldne Christian, kelle sätendav kostüüm pakatab rikkusest. Saara Kadak noore Julian Baffinina on riides korraliku koolitüdrukuna, kes esindab põlvikutes ja punastes sametsaabastes lavastuse erootilist poolt.

Foto: Rakvere Teater

Valguse ja heliga lahendati stseenivahetusi, millest valguse osa oli kordades mõjusam kui heli. Diivani otstes asuvaid laualampe sai kustutada ükshaaval, mis andsid võimaluse tekitada kaks “kodu“ mängupaigana. Lampide hämardudes muutus ruum hubasemaks, ere valgus saatis aktiivset dialoogi ja tegevust. Lava tagaosas asuvale valgele skulptuurile projitseeriti aeg-ajalt mõni muster või kujutis, mida oleks võinud rohkemgi kasutada, kuna võte oli efektne ja staatilise ruumilahenduse kõrval elav lahendus.

Muusika esitajateks, küll mitte otse, vaid salvestusena, olid Ahti Bachblum, segakoor Noorus ja kvintett RAMMM. Muusikaline kujundus jäi lavastuses nõrgaks, lugu toetavateks helideks olid küll telefonihelin, uksekell, kiirabi sireen ja kohtuhaamri löögid, kuid ülejäänud, sakraalse alatooniga muusikapalad ei sobinud konteksti, ning kuna muu tegevus toimus vaikuses, tundus muusika oma ilmumise hetkel lausa võõras.

„Must prints“ toob lavale armastuse helluse koos selle tumedate varjunditega. Kasutusel olevaid ülisuuruses esemeid võime vaadata kui armastuse jõudu väljendavaid sümboleid. Kuna kirsipunane sohva on nii pikk, annab Gerda Kordemetsa lavastus võimaluse ühel diivanil istuda koos Iris Murdochiga ja nautida tema sügavmõttelist „Musta printsi“.

Kirjatöö on valminud teatriteaduse õpingute raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s