Kuidas analüüsida 252 pappkasti?

 

Väiksed kastid linnaserval.
Väiksed kastid tehtud tiki-taki.
Väiksed kastid linna serval.
Neil on kõigil nägu üks.

Linnateatri lavastuse „Melujanu“ lavakujundust (kunstnik Anneli Arusaar) vaadates tulevad automaatselt meelde need lauluread. Kujundus ei koosne esmapilgul muust kui 252 arhiivikarbist, mis on neutraalselt ühte lavaserva, maast peaaegu laeni ulatuvatesse riiulitesse asetatud. Ülejäänud kolm lavakülge on jäetud publikule ning keskel on tühi parkettpõrand.

16977543637_e2c00827d3_z

Foto: Tallinna Linnateater

Maiken Schmidti ja Paavo Piigi eestvedamisel Tallinna Linnateatri Taevalaval etendunud tantsulavastus „Melujanu“ algab just niimoodi: on tühi lavapind, vaid laes ripub kolm ümmargust karkassi, nagu tühja maakera, ning üks suur köögiimurit meenutav seadeldis. See on kõik. Võiks retooriliselt küsida, et mis sellest tühjast lavast analüüsida, eriti veel tantsulavastuses, kus suurimaks tähenduse kandjaks on inimkeha liikumine.

Igaüks peab oma kasti kandma

Etendus algab. Üks kast hakkab vaikselt värisema, rappuma, tantsima. Jääb seisma. Siis teeb sedasama järgmine. Ja järgmine. Karbike lükatakse nagu sahtel oma pesast veidi välja ning tõmmatakse tagasi sisse. Üksikud kastid tegutsevad omaette, ent loovad liikumisega visuaalseid mustreid. Järsku paisatakse kõik kastid hiigellainena riiulitest välja kui laia maailma tunginud olendid – inimesed. Prožektorite valgusvihku jõuavad ka Linnateatri näitlejad – kuus naist liuglevad riiulite vahelt saalipõrandale, kuus meest saabuvad turnides ja rütmistatult tantsides.

Kastid jäävad näitlejate kõrval kogu lavastuse jooksul peaosalisteks. Neid liigutatakse, lohistatakse ja lükatakse mööda lavapõrandat, justkui täpse süsteemi järgi kalkuleerides, igaühele oma kohta otsides. Nendest ehitatakse torn, mis on kõrgem kui inimene ise. Kui lavaruumi saabub pimedus, peab igaüks ise oma kastid kokku korjama ja hunnikut kandma.

Isad-emad kastikestes

16998775019_5ec94718db_z

Foto: Tallinna Linnateater

Lavastuse kõige lihtsakoelisemas, ent sellegipoolest mõjuvaimas nn. kastistseenis ehitatakse lavale kuus eraldatud ruumi, igaüks ligikaudu poolteist ruutmeetrit. Ruudus toimetavad mees ja naine ning algab elu argipäev, kus kastid, vaatamata oma kandilisele ühetähenduslikkusele, kujutavad nii vastsündinut, telefoni, hambaharja, piimapakki või dušši. Kuues korter-kastis samaaegselt toimuv elumuster on lihtne, ent liigutav.

Tööelu masinlikkuse ja igavese korduvuse kujutamiseks kasutatakse jällegi kaste. Igal inimesel on oma laud. Üks kast tõstetakse üles, uuritakse seda ja asetatakse teisele poole. Võetakse uus kast. Ent isegi kui kastivirn näiliselt väheneb, on see mõne hetke pärast ikka sama suur kui alguses.

Elu lihtsates kujundites

Linnateatri lavastus „Melujanu“ näitab kõige laiemas mõttes elu ennast. Argielu pildid, mida esitatakse kogu grupiga koos, vahelduvad tundelisemate soolo- või paaris-stseenidega. Need hetked võimaldavad osalejatel näidata ühelt poolt oma füüsilisi võimeid ja tantsuannet, teisalt vallanduvad tunded. Ka lavaruum avab nendes piltides uued võimalused ja valguskujundus on salapärasem.

Üsna lavastuse alguses pannakse ühte karkassi lambipirn, mis kera pöörlemisega vaikselt särama hakkab. Maakera keerleb ja uljad noorukid kiiguvad maamuna küljes ning hoiavad end tugevalt seal kinni. Kujund on mõjus, ent selgusetuks jääb, miks ripub lavaruumi laes mitte üks, vaid kolm seesugust karkassi, millest vaid üks lavastuse jooksul valgusega täidetud saab.

Ühel hetkel tuuakse riiulite tagant välja mustad metalltoolid, mis saavad samuti lavakujunduse osaks. Lavastuse üks vaimukamaid stseene kujutab noori lapsevanemaid. Kõigepealt asuvad mees ja naine ühte vankris magavat last kussutama. Peagi on ühest lapsevankrit kujutavast toolist saanud kaks, siis neli, hõivates ema-isa vabad käed. Ent nii palju kui on laval toole, tuleb ka vanematel leida mooduseid lapsi üheaegselt kantseldada. Üks tool asetatakse tagurpidi ümber kaela. Ühe jala ümber kinnitatakse justkui raudahelana veel üks, teise ümber teine. Lõpuks ägisevad nii ema kui isa mõlemad kuue maimukese koorma all, neid aegamööda äiutades. Groteskini viidud tegevust saatmas peaaegu et musikaalseks muutunud toolikolin.

Väiksed kastid, väiksed hetked

Tallinna Linnateatri tantsulavastuse „Melujanu“ lavakujundus on minimalistlik, ent kannab endas selget sõnumit. Publikule esitatakse pilte elust – nii argistest kui ka tundelisematest hetkedest. Igapäevaelu neutraalsetest objektidest, peamiselt pappkastidest ja metalltoolidest, said näitlejate ja publiku fantaasia koostoimel lavastuses selged kujundid – argipoeesia märgid.

Lavastuse “Melujanu” visuaalanalüüs on kirjutatud aine “Teatrikriitika praktikum” raames. 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s