Ontlik lapshing saatuslikult kohmakas kehas

15235415140_faca4f29e2_k

Lennie ja George. Foto: Tallinna Linnateater

Kord käisid kaks sõpra, Lennie ja George mööda ilma ringi ja tegid rantšodes tööd, et koguda raha unistuse, oma kodu jaoks. Paraku, nagu elus ikka, ei läinud neil kõik nii libedalt kui plaanides. Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud John Steinbecki „Hiirtest ja inimestest“ on magus materjal näitlejatele, eriti aga Lennie osatäitjale, sest just vaimupuudega, normist erinevad või lihtsameelsed tegelaskujud on hindamatu mängumaterjal. Vallo Kirsi lavastuses kehastab lapsemeelset, ent loomajõuga töömees Lennie’t Indrek Ojari.

Ojari maneerid Lennie’na on esmapilgul üllatavalt rohmakad, luues kontrasti tegelase mitte kuigi terava mõistusega. Lennie suu on pidevalt avatud, alahuul eespool. Tema jutt takerdub – silmist on näha mõtlemisprotsessi, pingutust, et (õiged) sõnad välja tuleksid. Indrek Ojari Lennie on ühelt poolt õpitult reserveeritud, surudes võõrastega rääkimise vältimiseks suu prunti ning vaadates apaatselt kaugusse, ent järgmisel hetkel saab võitu aval naeratus.

Seltskonnas olles on Lennie’s näha farmitöölistelt õpitud käitumisjooni, nn kõva mehe imagot või kaitsekihti, mis võimaldaks tal võrdväärsena gruppi kuuluda. Pidevalt lehvitab ta sõpradele liigulja kaarega, paneb käed rinnale risti või surub taskutesse ja vaatab lõug tõstetult kaugusse, nagu ümbritsev maailm teda sugugi ei häiriks. Aga väikesed valvel olevad silmad on need, mis reedavad.

Lennie tõelist olemust näitavad hetked, mil ta on kahekesi George’iga (Mikk Jürjens), oma vanemliku toe ning parima sõbraga. Pidevalt korrutab ta: „George, George“, justkui kontrollides, kas teine on ikka olemas. Ojari kehastatud Lennie’l torgib miski alati hinge: kord on see kutsikas, keda endale ihatakse, kord oma talu. Ta vajab unistustele pidevat kinnitust. Tulevikuunelmaid kuulates silitab ta rahustuseks põlve või mängib sõrmedega ja muigab. Ta kuulab iga sõna hoolega ja noogutab vaikselt, ehkki teab kogu lugu peast. Lennie justkui ei elakski selles maailmas – tema hinge toidavad tulevikupildid, mille poole püüelda, unistused idüllilisest elust.

15422094185_2a474aa1fc_z

Lennie hinge toidavad unistused ilusast elust. Foto: Tallinna Linnateater

Koolipoisilikkus lööb Lennie’s välja aga mõne pahandusega hakkama saades. Siis lohistab ta jalgu järel, pea norus. Kui ta on mänguhoos koerakutsika tapnud, valdavad teda viha ja süütunne üheskoos ning talle tulevad meelde oma südamesoovid – ta teab, et nende täitumiseks tuleb reeglitest kinni pidada.

Lavastuse võtmestseen, kus Lennie jääb Curley naisega (Maiken Schmidt) kahekesi küüni, võimaldab näitlejal väljendusvahendid põhja vajutada. Naise ilust pimestatuna jääb Lennie teda tardunud pilgul vaatama. Siis meenub Lennie’le George’i keeld temaga mitte rääkida, meenuvad tehtud pahandused ning ta keerab pea ära. Kuna naine hakkab teda kõnetama, asetab Lennie oma ükskõiksuse väljendamiseks käe lõdvalt puusa, kuid silmis on metsik, taltsutamatu säde.

Indrek Ojari mängib Lennie meheks, kes tekitab tugevat kaasaelamist. Ta on kurbnaljakalt käituv, ent metsiku jõuga lapshing, kes on võimeline tehtu hetkega unustama. Aga elu ei unusta…

Rolliportree on kirjutatud aine “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s