Vaikuse värvid

Lavastuses „Persona” (lavastaja Kaija M Kalvet) on lavaruum nii mimeetiline kui ka mänguline. Lavale ehitatud veidi kõrgem platvorm moodustab ühes haiglavoodiga psühhiaatriakliiniku toa. Lava tagaseinas on suur valge ekraan. Platvormist eespool on valge diivan ja tool, mis ei moodusta esialgu mingit tuba ega eraldiseisvat „kohta”. Etenduse alguses on keskses fookuses haiglatuba. Lavaruum ei ole konkreetselt piiritletud, eriti pidades silmas platvormiesist ruumi, mille raam on üsna abstraktne. Kaks eritasandilist pinda moodustavad simultaanlava, kus on mitu tegevuspaika samaaegselt.

Lavakujunduses (Birgit Landberg) domineerib valge värv – ka näitlejate kostüümid on valdavalt valged. Ilmselt on haiglavärvides steriilselt mõjuv toon olnud taotluslik. Tekitab psühhiaatriakliiniku või mõne muu haigla atmosfääri. Etendus algab keelpillimuusikaga ja mõjub veidi kurblikult. Näitlejad tulevad paremalt poolt lavale. Elisabet Vogler (Jaanika Tammaru) heidab haiglavoodisse, õde Alma (Laura Niils) istub pingile platvormi ette. Valgussõõr medõe peal, astub näitleja dialoogi naishäälega helisalvestuselt ehk doktoriga. Doktorit mängiva näitleja asendus helisalvestusega jätab tähelepanu alla Alma ühes oma hirmude ja reaktsioonidega. Vaataja näeb vaid seda, milline on Alma miimika ja kehakeel. Doktori kui füüsilise näitleja puudumine ei mõju puudusena, vaid pigem annab rõhku juurde Laura Niilsi näitlejatöö jälgimisele.

Järgnevalt kasutatakse valgel ekraanil mustvalget videolõiku (videokujundus: Kristo Veinberg). Algselt annab video edasi patsiendiga toimunud minevikusündmusi, kuid etenduse käigus vahendatakse läbi videoprojektsioonide ka muutuvaid situatsioone – tegelaste rannastseenis on ekraanil taustaks meri ja maale sõites mööda vuhisevad puud. Tehnikat kasutatakse lavastuses veelgi. Üsna pea on märgata haiglavoodi kõrval asetsevat vanaaegset raadiot, mille Elisabet käima paneb. Raadiost kostub kuuldemäng andestamisest.

Lisaks psühholoogilisele tekstile, annab tegelaste suhtlemist edasi ka näitlejate liikumine. Mõlemad tegelased tantsivad, aeg-ajalt isemoodi, siis jälle üksteist jäljendades. On tunne, nagu sooviksid nad tantsida koos, rääkida ühist keelt, kuid sellegipoolest ei tule see välja. Jaanika Tammaru püüab jäljendada Niilsi tantsukeelt, ent miski takistab teda. Nurjunud katsele järgneb Tammaru läbilõikav ja terav karje. Iga etenduses kõlav karje on taaskord ehmatav, väljendades teravat valu. Näitlejate tantsus on mitmeid märke – kord viitab see enesearmastusele, emadusele ja enda rollidest välja pääsemisele.

Ühes stseenis istuvad näitlejad platvormi ette tõstetud laua taga. Alma jagab enda mõtteid ja tundeid, otsustavalt vaikiv Elisabet tema vastas. Nende dialoog tingib lähedust. Järsku tõusevad näitlejad püsti, teevad sammu tagasi, kohtuvad laua ees, kõnnivad üksteisest mööda ja istuvad vahetatud kohtadele tagasi. Iseendaga ja teisega kohtumine – täielik kohtumine – on toodud lava ette. Mis hetkel me oleme me ise ja mis hetkel teisega äravahetamiseni sarnased?

Foto: Gabriela Liivamägi

Jaanika Tammaru vaikiv roll annab võimaluse jälgida tema miimikat, silmi ja detailseid reaktsioone toimuvale. Tammaru silmist ja kehakeelest on aru saada iga Niilsi öeldud sõna läbielamine. Ühel hetkel on ta rahulik ja lausa malbe, järgmisel hetkel tema silmad põlevad ning kõik näeb tema näos justkui kokku kukkuvat. Enamiku aja lavastusest vahendabki Tammaru oma mõtteid ja tundeid läbi silmade, noogutuste, pearaputuste ja õrna naeratuse.

Näitlejad kasutavad üldiselt lava keskmist osa. Paremas ja vasakus ääres on tegevust vähem. Lavastuse lõpus kaob lava tagaosast ära ekraan ja tühjal platvormil toimub mõlema tegelase ühine enese leidmise ja enesest üle saamise protsess. Kasutades kehakeelt, moonutatud grimasse ja läbi raskuste hammaste vahelt välja tulevat häält, annavad näitlejad edasi sisemist raskust ja vastuolu.

Kaarel Kuuse loodud muusikaline kujundus muutub lavastuse käigus. Kui etenduse esimeses osas kõlas kurblik viiul, siis teises osas on tegemist veidi hoogsama klahvpilliga. Muusika fikseerib mitmel korral ära olulise muutuse loos. Näiteks Elisabeti vaikuse murdumise hetkel kõlab enne tema esimesi sõnu (terves etenduses) hell meloodia. Etendus lõppeb elava muusika ilmumisega ukse taha. Kurblik viiul on taas võtnud otsad kokku.

„Persona” paneb vaataja proovile. Nii mitmelgi hetkel tundsin ebamugavust ja kõhedust, aga seda jäi alati saatma põnevus ja pinge nii laval kui ka minus endas. Lavastaja Kaija M Kalvet on toonud publikuni teemad, mille puhul mõjuvad näitlejad ka üleni riides olles täiesti alasti. Vaikus ei ole kunagi tundunud nii turgutav ja aus. Mis saab siis, kui ei olegi enam ühtegi rolli, mida oleks võimalik endale truuks jäädes mängida? Kas siis ongi vastuseks vaikimine?

Lavastuse visuaalanalüüs on kirjutatud aine “Teatrikriitika praktikum” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s