Nähtamatu elevandi raskus

Armastatud klounidena tuntud Piip ja Tuut lõikasid hiljuti loorbereid „Ruumimaagia“ nime kandnud 2013. aasta Draama festivalil, kus nende teatri kaasproduktsioonina valminud imetabase atmosfääriga lavastus „Bistro Beyond“ näitas täiskasvanutele muinasjutulist visuaalteatrit. Taani päritolu autor-lavastaja Søren Valente Oveseni suunamise all astuvad Piip ja Tuut Teatri juhtfiguurid Haide Männamäe ja Toomas Tross publiku ette teatri teises täiskasvanutele suunatud lavaloos „Elevant“, mis panustab visuaalsusele eelpoolmainitud lavastusest vähem, ent on võrdväärselt seisunditloov.

„Elevantide mass on kuni 7,5 tonni“

Saali sisenedes jääb kohe silma Haide Männamäe kujundatud pisut naivistlik ja lastelavastust meenutav kollakas-pruunides toonides lavakujundus, mis on algusest saadik selgelt ja ühtlaselt valgustatud. Valgustus püsib stabiilse ja muutumatuna terve etenduse jooksul, mis püüab nullvõttena tähelepanu. Lavaruum ja selles tegutsevad Mees ja Naine on selgelt nähtaval, olemata kord vähem või rohkem valguse poolt esile tõstetud. Ennast tuleb esile mängida. Midagi selles peaaegu töövalgust meenutavas ühtlaselt valgustatud ruumis mõjub rõhuvalt.

Kujunduse värvigamma koosneb pigem soojadest toonidest, kuid kohe etenduse alguses saab selgeks, et tegemist ei ole muinasjutulisele sisule ja must-valgele karakterikujutamisele vaatamata kerge ja lustaka lastelavastusega, nagu klounipaarilt ollakse harjunud ootama. Saali kandub märkamatult üle rõhuv raskus, nähtamatu elevant asetab ennast üle publiku. Näitlejate mängu vilksatab groteskseid liialdusi, mis võiksid kutsuda esile naeruturtsatusi, kuid naermine on kohatu. Ootamatud või liialdustesse minevad žestid mõjuvad tekkinud atmosfääris nii rasketena, et suunurgad ei kerki.

Foto: Mart Laul

Foto: Mart Laul

„Elevandid surevad nagu kõik teisedki loomad“

Lava tagasein on õmmeldud kokku suurtest kollakas-pruunide laikudega voodilinadest, mõjudes plekilise või hallitavana nagu sügisene rõske kopitus, mida hele valgus kui sügise viimased päiksekiired siiski olematuks ei muuda. Sügisetunnet võimendavad veelgi põrandal  lebavad kolletanud puulehed. Kollakas-pruun toon mõjub „Elevandis“ pikapeale painavalt, hääbumise värvina, nagu on kollast värvi tajutud varemgi Madis Kõivu või Artur Adsoni ja Raimond Kolga loomingus (Allas 2014).

Näitlejate näod on lavastuses võõbatud valgeks, muutes need miimilikuks maskiks, millekski, mis toimib väljaspool reaalsusprintsiipi.  Üheskoos kriipsuks pigistatud suu ja kurva, ent ajuti lootusrikka silmavaatega, mõjub selline grimm naelutavalt ning tegelaste reljeefseid emotsioone selgelt edastavalt. Valgeksvõõbatud nägu annab koheselt kätte viite teispoolsusele, kuhu Naine etenduse lõpuks jõuab, sooritades kaks kirurgilist südameoperatsiooni. Esimese käigus eemaldab ta Mehe rinnust suure kivi ja teise käigus sooritab totaalse eneseohverduse, andes mehele oma südame – sedapuhku mitte enam sümboolselt, vaid füüsiliselt, rinnust väljarebitud pehme punase südamekese kujul.

Foto: Mart Laul

Foto: Mart Laul

„Varem kasutati elevante tööloomadena“

Lava ei ole täidetud rikkalikult, vaid üksnes sel määral, mil vajalik. Keskel seisab lavats-voodi, mille otsas kõrgub puidust post sildiga „suur mustkunstnik“. Sildi osa on vajunud paremale poolele viltu, andes nii oma olemasolu fakti kui ka seisukorra kaudu eneseirooniliselt mõista, et säravast karjäärist on olukord kaugel. Voodil lamav pükstest välja lotendava triiksärgiga pikavuntsiline Mees arvab enda olevat võimekama, kui talle tegelikult antud on. Tõeline mustkunstianne on Naisel, kes suudab tahtejõul sildi tagasi horisontaalasendisse nihutada. Pisike kergelt läbinähtav teatriime, mis on sellisena võluv. Lavastuses on tema ülesandeks olla vaid Mehe assistent, mis tähendab paraku jooksupoiss-teenija ametit. Vastavalt tööülesandele kohandab Naine oma kostüümi uue põlle või pearätiga.

Voodist ja sildist paremale jääb väike puitkastist tehtud linikuga kaetud lauake ja kirst, mis täidavad kööginurga funktsiooni. Söögitegemiseks võtab naine kirstust küünla ja väikse panni ning asub küünlaleegi kohal ooperiaariat lauldes praadima ainukest toiduainet, mis neil kodus sel hetkel leidub – ühte kivikõva uba. Üksik uba „suurt mustkunstnikku“ aga ei toida, millele järgneb nii sisuliselt kui visuaalselt ootamatu lahendus: Naine muneb muna! Naine võtab oma suust välja kooritud keedumuna, mille kalk Mees üksinda aplalt ära sööb, Naisest hoolimata. Rinnus tuksub endiselt kivist süda.

 „Vanad isasloomad võivad muutuda tigedaks“

Sildi „Suur mustkunstnik“ küljes ripub puitraamis mustvalge portree, millel naeratab pikkade blondide kiharatega Brigitte Bardot – 60. aastate seksisümbol ja ideaalnaise ikoon. Mees saadab kahemõõtmelise kaunitari poole helli pilke ja sooje sõnu, sellal kui temast hooliv Naine murtult ja ahastades erineval moel tema tähelepanu eest ebaõnnestunult võitleb. Etenduse lõpus, pärast südamevahetusoperatsiooni, ilmub raami sisse välismaa filmistaari asemel Naine, kes oli eelnevalt mehe kõrval, kuid vaatab nüüd kahetsevat meest kõrgematelt tasanditelt. Kui Mehe kivistunud südame asemel hakkab tuksuma Naise oma, on kahetsuseks juba hilja.

Kasutatud allikad:

Allas, Tiia. (2014) Hulganisti eriilmelisi vaateid Lõuna-Eesti kirjandusele. Keel ja Kirjandus, nr 2. http://kjk.eki.ee/ee/issues/2014/2/466

Vikipeedia. (2015) Elevant. https://et.wikipedia.org/wiki/Elevant

Lavastuse “Elevant” visuaalanalüüs on kirjutatud aine “Teatrikriitika praktika” raames.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s