Ühe narkomaani lugu

„5 grammi sisemist rahu“ on teatri Must Kast sotsiaalkriitiline monolavastus, mille lavastajaks ja peategelaseks on Silver Kaljula. Teksti on kirjutanud Kätlin Padesaar, see on tõestisündinud lugu ühe endise narkomaani elust kümme aastat tagasi.

Silver Kaljula kehastatav Vladimir oli täiesti tavalisest ja normaalsest perekonnast. Nagu paljud teisedki, alustas ta enda arvates süütu narkootikumi ehk kanepi suitsetamisega. Narkootikume tehes tundus elu ilus, kuid ühel hetkel avastas ta ennast väljapääsmatust olukorrast. Temast oli saanud fentanüülisõltlane. Lugu kirjeldab ausalt ja valusalt, milline on narkootikumide mõju ühele inimesele ning milliseks muutub sõltlase elu.

Silver Kaljula näitab suurepärast ümberkehastmisvõimet. Näitleja jutustab korraga lugu nii olevikus, kui ka mängib läbi minevikus juhtunud sündmusi. Olevikus lugu jutustav mees on kurvameelne ja tõsine, tema silmad on täis kahetsust. Ta tundub elutark, kuid samas palju haiget saanud. Pintsakus ja kinninööbitud ruudulises särgis Vladimir räägib, kuidas tal oli üks kummaline soov – ta tahtis leida endas sisemist rahu. Järgmisel hetkel saab pintsakus mehest rõõmsameelne lahtinööbitud särgiga päikseline nooruk, kes mõnusa muusika saatel rahulikul ilmel tantsib ja kanepit tarbib. Tema pilk on udune ning liigutused aeglased, ta tundub täiel rinnal elu nautivat. Kuid hullem on alles ees.

Silver Kaljula suudab veenvalt kehastada narkootikumide küüsis vaevlevat inimest. Ta näitab, millisena mõjub üks või teine narkootikum, näiteks eelmainitud kanep, kuid samuti ka muud kangemad narkootikumid. Narkootikumi manustanud inimese käitumine muutub tundmatuseni. Keemilise meelemürgi mõju all oleva Vladimiri silmad põlevad, ta on energiline ja püsimatu, tema keha ei suuda paigal püsida ja liigutused on kaootilised.

silverkaljula

Kuid ühel hetkel peab ta võitlema kaine, ilma narkootikumideta olekuga, mis näeb hoopiski teistmoodi välja kui eelnev. Ta on pikali põrandal, pooleldi vaiba all, tema pilgust peegeldub valu ja ängistus, ta ei suuda end liigutada. Samal ajal kirjeldab paaniliselt, kuidas kõrvalmõjude tõttu näeb ta erinevaid hallutsinatsioone. Ta palub, et ta maha lastaks, sest selge peaga olek on saanud väljakannatamatuks.

Märkimisväärne on ka Kaljula kehatehnika. Ta kasutab mängimiseks nii seina kui põrandat, diivanit ja vaipa. Oma keha paindlikkust näitab ta stseenis, kui oli just manustanud narkootikumi. Korraga on teda täis kogu ruum, ta liigub kiirelt ja energiliselt imiteerides võimendatult narko mõju all erinevaid tegevusi, näiteks kaklemist ja pidutsemist. Lõpuks hüppab ta lausa kõrgel seinal oleva redeli külge ja jääb sinna turnima.

Kaljula loob rolli narkootikumide käes vaevlevast inimesest ääretult usutavalt, ausaid ülestunnistusi kuulates tekib kaastunne ja hirm korraga. Meelde jäävad kõlama tema elutargad sõnad, kui ta ütleb, et eelkõige arvesta, mida sa teed narkootikumidega iseendale. Kaljula näitab, et narkomaaniks kehastatuna ei püüa ta kedagi õpetada või manitseda, vaid pigem mõtlema panna. Ta ei loe moraali, vaid laseb ise anda hinnagud.

Rolliportree on kirjutatud aine „Teatrikriitika praktikum“ raames

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s