Kohtumistund möödub kiiremini, kui need kaks oleks soovinud..

Ütle, kui suur oleks see armastus, mis meil teineteise käest on saada?“ ütles Julia lava ühes servas seistes Romeole, kes tühjusesse vaatas. Mees ja naine rambivalguses. Igavese piirideta armastuse etalonid – või kas ikka?

Ingo Normeti lavastus „Romeo vs. Julia“ räägib maailma tuntuimast armastajapaarist, kelle elud on kulgenud tänapäevas ning kes saanud koos 4 tütart. Asjaolude sunnil on nende teed 25 aastaks lahku läinud ning siis kohtuvad nad taas rongijaamas – oli see saatus või ei?

Pärast pikki üksikuid aastaid on esimesed sõnad ja pilgud ikka arglikud, ei tea, kuidas teise poolega suhelda või millest rääkida, kuna niivõrd palju aega on möödas. Aga mõne hetke pärast muutub kõik juba kirglikuks ja isegi lõbusaks. Meenutused eelmisest elust toovad nii nalja kui ka viha.

Foto: Signe Milkov

Eks ole sageli nii, et kaugeks jäänud tutvused on soojenedes pinnapealsed, aga kui saab vedama, siis ei saa enam pidama. On nii palju, millest teine pool on ilma jäänud, ja samas on ühine minevik, mille varjudest koos üle hüpatakse.

Julia ja Romeo kujudest oli näha armukadedust, kahetsust ja vastamata küsimusi: kas oleks koos hakkama saadud, mis oleks saanud ja kuhu oleks jõutud, kui poleks olnud kedagi teist. Poleks tulnud kedagi kolmandana – nemad kaks, nii heas kui halvas, vihas kui armastuses. Nii mõtiskledes, aga samal ajal teineteise elusid arutledes, nad justkui lähenevad uuesti. Meenuvad tulised tunded, kõige ilusamad mälestused. Näiteks piknik pargis, kus olid vaid nemad kaks oma pisikese tütrega ning joovastav jasmiinilõhn, mis viis veel joovastavamate suudlusteni.

Mõtisklusi ja kogelemisi saatsid tangorütmid. Elule sarnaselt on need kiired ja ettearvamatud, alati ei leidugi partnerit, kellega koos oma samme tantsida. Või siis on partner, kes alustades oli kindlamast kindlam, kuid ühel hetkel kaob. Sama kiirelt, kui ta tuli, on ta läinud.

Foto: Signe Milkov

On nii palju, mida Romeo oleks tahtnud Juliale öelda (või ka vastupidi). Julia peas võis toimuda midagi taolist: „Kas sa tunned mind? Ütled, et tead ja mäletad, meenutad endisi aegu, aga kas sa tunned? Sa oskad mu sisse alati nii ilusti pugeda, aga ma ei taha seda. Iga pugemisega mürgitad mälestusi, mis on päikest täis. Sest pärast tuleb minek. Ikka ja alati. Aga mina ei tohi kunagi minna. Sina pead alati saama öelda kõige viimase „head aega“, anda kõige viimase viipe ja naeratuse. Tükk aega ei taha ma sinust midagi kuulda, aga sa tungid mu ellu läbi teiste sõnade. Läbi sõgedate sundimiste. Kõik kõrvetab sees. Mäletad neid esimesi arglikke märkamisi? Sina võlusid oma silmadega, mina püüdsin veel enam naeratada kui muidu. Ja sa ajasid mu vihale

Kohtumistund möödub kiiremini, kui need kaks oleksid soovinud. Nende vahel valitses viik ja mõistmine. Viimne ühine tants lahkumistunnil. Aga enne kui Julia suudab minekule mõeldagi, on Romeo juba kadunud.

Loe kogu Julia mõtisklust siit: http://paulajutud.blogspot.com.ee/2015/10/julialt-romeole.html

Karlova Teater “Romeo vs. Julia”
Soome keelest tõlkinud Maimu Berg
Lavastaja, heli- ja valguskujundaja Ingo Normet
Kunstnik Maarja Meeru (Vanemuine)
Mängivad Elina Reinold ja Indrek Ojari (Tallinna Linnateater)
Esietendus 14. oktoobril 2015 Karlova Teatris

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s