Aegumatu igatsus

Lugu kirjavahetusest kahe inimese vahel, keda lahutab üüratu pikk vahemaa 20. sajandil, kõlab kui romantiline sõjadraama. Kui aga selgub, et need kaks inimest ei ole mitte armastajapaar, vaid hoopis vennad Jakob ja Willem, et erinevad maailmapaigad on Hiiumaa ja New York ning et tegemist on päriselt elanud inimestega, siis ei kõla see enam kui klišee, vaid hoopis saatus, mida jagasid paljud eestlased.

2012. aastal võitis „Vennas“ Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel ja Monomaffia teatrifestivalil peapreemia. Nüüdseks on saanud sellest mononäidendist hoopiski kolme tegelaskujuga lavastus Eesti Draamateatris. Tõnu Õnnepalu koos lavastaja Aleksander Eelmaaga on vendade Jakobi ja Willemi kirjad elustanud ja lavale toonud. Tulemuseks on lavastus, mis peegeldab ajastu ärevaid aegu, igatsust ja vennaarmastust. Kui Esimene maailmasõda algas, suundus vanem vend Jakob Ameerikasse õnne otsima, samal ajal oli noorem vend Willem aga sunnitud mundri selga panema ja sõtta minema. Sealt algas ka nende kirjavahetus, mis kestis 1939. aastani. Lisaks vendadele on laval ka nende ema, kes seob kaks poolt ühtseks tervikuks.

12140774_10201027399565008_4162373113731185534_nFoto: Draamateater

Lugu vendade kirjavahetusest ei ole lavale seatud tüüpilises võtmes – üks istub laua taga ja kirjutab, teine istub laua taga ja loeb. Ei, siinkohal on tegu millegi märksa põnevamaga. Laval on vennad koos ja seepärast tekib monoloogist hoopiski isepärane ühekülgne dialoog. Venna Jakobi ilmumine ja kadumine ilmestab tõsiasja, et ta tuleb ja kaob oma kirjadega. Justkui oleks siin, aga tegelikult ei ole ka. Ja sealt ilmnebki kogu loo mõte – igatsus. See igatsus, mis kriipis hinge kõigil neil, kes elasid sama saatusega. Kõik, kes pidid leppima, et nende pereliige elab teises riigis, võiks öelda lausa teises maailmas. Lavastus ergastabki oma kontrastidega. Lihtne Hiiu poiss oma talus ja tema vend, suures Ameerikas, kes aina enam meenutab rohkem Ameerika onu kui Hiiu meest.

Liisi Eelmaa on lavastuse kunstnikuna viinud teatrisaalis istujad rännakule. Hiiumaa metsade vahelt, Ameerika põldude keskele; tuuliselt merelt, turvalisse tarekesse. Visuaalid on lihtsad, kuid mõjuvad. Tänu nendele saab hõlpsasti rännata ajas ja kohas, mille tõttu jäävad ära kohmakad üleminekud. Valged linad teevad lavastuse mitmemõõtmeliseks. Varjuteater aitab aimata, mis toimub kõrvaltoas või puude vahel. „Vennas“ ei paku vaid silmailu, vaid paitab ka kõrvu. Muusikaline kujundaja Lauri-Dag Tüür pakub teatrit mitmele meelele. Rännatakse mürarohkelt laevalt vaiksesse metsa või külasimmanilt tuulisele tasandikule. Kõrvu paitab ka hiiu keel. Näitlejad Indrek Sammul, Pääru Oja ja Kaie Mihkelson annavad oma parima, et rääkida sama meloodiliselt kui hiidlasedki ja seda usutavalt.

„Vennas“ rabab oma lihtsusega. Lavastusest peegeldub siiras igatsus ja valu, mis tabas 20. sajandil paljusid. Teatrisaalist võib lahkuda tänulikkusega, et tänapäeva tehnoloogia on võimaldanud seda, millest Willem, Jakob ja nende ema ei osanud unistadagi – pidevas ühenduses olemine teiselpool maakera elava pereliikmega.

Liivia Talvik

„Vennas“ esietendus Draamateatris 9. veebruaril 2014.
Lavastaja Aleksander Eelmaa
Kunstnik Liisi Eelmaa (külalisena)
Helikujundaja Lauri-Dag Tüür (külalisena)
Osades Pääru Oja, Indrek Sammul, Kaie Mihkelson.

Tegemist on ainekursuse “Teatrikriitika praktikum” raames kirjutatud tudengitööga. 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s