Improvisatsioonid ühe linna ja nelja sõbraga

9C338B92FB0E868745D5601C802522E201A271D530B17B1F2A8F779A806EB995Mõjub ehk magedalt, aga tahaksin kõigepealt soovitada – kui teil on plaanis minna vaatama Von Krahli teatri lavastust „Budapest“, siis ärge seda kirjutist lugege. Ärge enne teatrisseminekut lavastuse kohta üldse midagi uurige. Minge lihtsalt oma sõpradega kohale teadmises, et näete Tiina Tauraite, Erki Lauri, Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsaki ühistööna sündinud atmosfäärilavastust. Laske end kanda tekkivatest tundmustest, innustuge vahetatud pilkudest ning unustage kramplik soov alati mõista ja mõtestada. Lihtsalt nautige Valge Ingli kohvikut Doonau kaldal, kuhu olete selleks õhtuks sattunud.

Von Krahli teatri alumisse saali sisse astudes purustatakse kiirelt tavapärased teatrikonventsioonid. Publik seatakse mugavalt kohvikulaudade ümber istuma, nii et ruumi näitlejatele ei jäägi. Aga sellest pole lugu – nad tulevad bandiitideks maskeerunult baarileti tagant, ületavad selle graatsiliselt ning leiavad esmalt endale tavapärase koha laval. Kuid juba mõne minuti järel eralduvad näitlejad iseendast ning saavad üheks põranda, seina, lavakardinate ning tugitooliga. Ja seejärel hakkab teatrisaal tõepoolest autentseks Budapesti kohvikuks muunduma. Laudadele ilmuvad veinipudelid, küünlad süttivad põlema ning „juhuslik kohvikukülastaja“ jagab teistegagi letilt leitud tikuvõileibu.

Lavastuse säravaimad hetked on need, mis panevad tundma, et ümbritsev ongi päris elu. Iga näitleja on leidnud endale absurdimaigulise tegelaskuju, kes ometi puudutab just ehedusega. On ärimees, ehitaja, värval ning tetriseklots. Need on tavalised inimesed – rääkima asudes veidi kohmetud ning kokutavad, tekitades vaatajates hetkeks tunde, kas nad ikka tegelikult olemas on, ehkki teame vastust juba ette.

Juhan Ulfsaki kehastatud ehitaja Johann on üks nendest kummalistest argielu kujudest. Ta räägib udujuttu ning luiskab end igal moel tähtsamaks, suuremaks, jõukamaks. Ent sellele vaatamata on tegelane elus ning paneb oma totras tõelisuses naerma kogu saali. Tiina Tauraite tetriseklots aga seletab lapselikult siira entusiasmiga, kuidas ta katkematult otsib endale kohta, kuhu sobituda. Vaatab ringi, leiab õige paiga ning – klõpsti – kinnitub sinna ja sulab ülejäänud maailmaga ühte.

Von Krahli teatri „Budapest“ on justkui mainitud tetriseklotsidest koosnev lavastus – iga tükk ise kuju ja värviga, ent kokku puutudes sulavad ühtseks tervikuks. Erisuguste komponentide ühenduslüliks on soe huumor ning näitlejate ja publiku vahel tekkiv koostegemise ja -kogemise tundmus, mis kaotab eestlase tavapärase krampliku hirmu lavastuse osaliseks saada.

Hetkel kui realism tossupilvena kohviku uksest sisse imbub ning näitlejad publikust lahkuvad, jäädes akendest sisse piiludes hoopis publikut uudistama, luuakse äraspidine efekt. Tekib tunne, et nüüd kohe hakkavad aknaklaaside taga uudistavad näitlejad hoopis kohvikukülastajaile, publikule plaksutama. Nii tugevalt ühisolemisest ja soojast õhkkonnast laetud sai Von Krahli endine kohvik, praegune teatrisaal, selleks õhtuks.

Arvustus on kirjutatud aine “Teatrikriitika praktikum” raames. 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s