Katse suhestada tantsu- ja sõnateatrit

Vene сказка räägib imekaunist Vassilissast, kes pärast ema surma võõrasema ja –õdedega elama asub. Võõrasema saadab Vassilissa Baba-Jagaa juurde tuld tooma. Nõid lubab tüdrukule tule anda, kui ta temale antud töödega hakkama saab. Vaeslast aitab ema kingitud nukk. Kui aga Baba-Jagaa kuuleb, et neidu aitas ema õnnistatud kaltsunukk, saadab ta Vassilissa minema ning annab talle valgust täis pealuu. Pealuu põletab Vassilissa võõrasema ja võõrasõdesid. Lugu lõppeb aga vene lugudele omaselt – Vassilissa lunastatakse ning temast saab Vene tsaari kaasa.
https://www.facebook.com/photo.php?fbid=110136812669640&set=pb.100010199645063.-2207520000.1445611453.&type=3&theater

Lapsepõlves luges ema mulle juturaamatut, milles ei olnud kaunid Disney-laadsed muinasjutud, vaid muinasjutud, mis näitasid ilu ja elu valu. Nende seas oli muinasjutt tüdrukust, kelle võõrasema saadab tuisuse ilmaga lumikellukesi otsima. Arhetüüp on mõlemal muinasjutul sama. Müüdid kannavad endas õpetussõnu, vanu tarkusi, edastades ürgset väge. Täiskasvanud ei hooli enam müütidest, lapsedki puutuvad kokku vaid ilusate muinasjuttudega. etenduses harutati vanu sidemeid lahti ning selle abil püüti vaatajaid müütide juurde tagasi tuua.

Ingrid Tuksam tegi väga julge valiku otsustades lavastada Vassilissa müüti (ning just nimelt täiskasvanutele!). Kahjuks jäi seekord teostus ambitsioonidele alla. Ja veel. Miks valis koreograaf-lavastaja justnimelt sellise loo? Jääb mulje, nagu see näidend kajastaks ühes tunnis kõiki pettumusi, mis on lavastajale kui inimesele elus osaks saanud. Ometi päädis lavastus õnneliku lõpuga. Ehk ongi lavastaja-koreograafi juhtmõte see, et õnnelikku lõppu tasub oodata ka kõigile kohutavatele katsumustele vaatamata.

„Vassilissat“ on esitletud tantsulavastusena. Seda muinasjuttu olekski võinud tantsuliselt tõlgendada, kuid kõnelemine saatis kõiki stseene. Rääkimine segas tantsimist. Improviseerides ja samal ajal rääkides, tasandite vahel liikudes ja keha hüppeliselt vingerdades ei liigu pea. Keha arvestab, et vestluspartner on rinna vastas ja asub seal, kuhu poole rindkere parasjagu vaatab. Koreograaf oli palunud tantsijatel vististi võimatut, pannes nad kukkuma ja pöördeid tegema. Nähtavasti Viljandi kultuuriakadeemia tantsuerialal ei õpetata lavakõne ning seda, kuidas sõna ja liikumist korraga oma kehale omaseks teha. Ehk on see isegi selle lavastuse suurimaid kitsaskohti. Ma ei taha väita, et Eesti teatriskeene vajaks universaalseid etendajaid. Universaalsus ei pruugi sugugi hea olla, kuid mõnetine mõistmine ja huvi teiste teatrikunstide vastu oleks igati tervitatav.

Teatrikunst on muutuv, seda on näha lavastajate, koreograafide uutest lavastustest, tõlgendustest. Näitlejad ja tantsijad peavad olema valmis uuteks väljakutseteks ja kes muu peaks neid ette valmistama kui teatri- ja tantsukoolid! Lisaks, on suur vahe, kas lavastaja-koreograaf jätab sõna kasutamata kunstilisel eesmärgil või peab ta loobuma kõnelemise kasutamisest etendajate võimete tõttu. Tuksam oleks võinud selle küsimuse endale selgelt esitama, ometi jäi tal see tegemata või otsustati kangekaelselt oma visiooni teostada.

Omaette küsimus on muidugi, miks koreograafid üldse pöörduvad sõnakunsti ning sõnateatrilavastajad tantsu poole. Etendused Carmel ja Rene Kösteri „RSKSD“, Kenneth Flaki ja Külli Roosna „Mountain“, VATTeatri „Faust“, Rafał Dziemidoki „Peter and the Wolf. Reinterpretation“ – nad kõik on ühendanud tantsu ja sõna. Koreograafid otsivad uusi väljundeid. Esiteks kaetakse sõna abil see osa, mida arvatakse tantsu abil võimatu öelda olevat. Teiseks luuakse sõna abil uus tasand, mis rikastab etendust luues kontrasti hääle ja liikumise vahele või sulatades need hoopis ühte. Ning kolmandaks on sõna huvitav eksperiment, sõna mõjub hoopis teisiti kui tantsuline liikumine ja mida muud tänapäeva tantsukunst on, kui uue ja vana süntees.

Kuigi koreograafia oli konarlik ning see ei olnud tantsijate kehadele esietenduseks veel omaseks saanud; muusika valik oli võib-olla veidi kaootiline ning jäi mulje nagu muusikarežiisse olid valitud kõik lavastaja-koreograafi lemmiklood; tekst ei olnud sujuv ning ei saanud mõjuma isegi pisikeses ruumis; ja tantsijate vahel puudus pinge. Ometi olen ma õnnelik, et sõitsin Viljandisse „Vassilissa“ esietendust vaatama. Keegi veel usub õnnelikesse lõppudesse. Vassilissa saab oma tule ja minu lapsepõlve muinasjututegelane leiab lilled.

Lavastaja-koreograaf: Ingrid Tuksam
Teksti autor: Helena Läks
Kunstnik: Eike Eplik
Visuaalid: Karmen Vigor
Muusika: Jeremy Macachor
Valguskunstnik: Villu Konrad
Trükiste kujundus: Einar Lints

Laval: Agur Seim, Sandra Annuste, Age Linkmann, Kristel Kermes, Karoline Suhhov, Kadri Sirel, Ingrid Tuksam, Kaspar Seeblum

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s