Uus kunstivool Alastusest Enam

Ekslesin Kadrioru pargis, olin kargest sügisesest varaõhtust joobunud, ja otsisin trammipeatust, et sõita Telliskivi linnakusse nautimaks veel rohkem kunsti. KUMUs on pastellmaalija Ants Laikmaa näitus „Vigala ja Capri“. Laikmaa püüdis ilu nii Marie Underist kui ka lihtsast tuneesia tüdrukust.

Olen tihti mõelnud, mis on kunst. Enamasti olen möönnud, et kunst on see, mida kunstiks peetakse. Lihtne küsimus – kui mina leian kunstilisust kõigest, siis kas kõik on kunst? Ma tean, et ma ei tea. Samas Mati Unt on kirjutanud: „Kõik on kokkuleppe küsimus ehk kunst on see, mida kunstiks nimetatakse.“ Ja teater. Teater, ka tantsuteater, on kunst siis, kui ta on hea, kui teater on keskpärane, siis ta ei ole. Ta on õhk, mida keegi ei pane tähele, halvimal juhul on see tume saasteaineid täis Riia mäe eeter.

„Alastusest enam“ on aga midagi muud, minu arvates oli ta rohkem kui hea teater. Doris Uhlich avas minu jaoks uue ilma, näitas, et kunst on ka seal, kus seda ei ole. Kus seda ei nähta. Keha on kaunis ja mitte ainult kaunis, vaid ka igapäevane ja loomulik asi – osa meie igapäevaelust. Näeme ju ennast alasti vähemalt kaks korda päevas – hommikul ja õhtul.

Keha on tabu. Me ei imetle kehasid rannas, ujulas, saunas. Liiga pikalt vaadates saab imetlemisest pahe, rikutus. Keha nähakse kui meelelist objekti. Rääkinud tuttavatele huvitavast teatrikogemusest, sain vastuseks imestunud ilmed ja küsimuse, et kuidas mul küll vastikustunnet ei tekkinud. Aga ei tekkinud, mul ei olnud piinlik tantsijate eriilmeliste kumerustega kehasid vaadata.

„Alastusest enam“ ei olnud ka erootiline. Peagi said tantsijate nahast, lihastest, rasvakihist, luudest ekstravagantsed kostüümid. (Oleksin tahtnud keha pidustusest ise ka osa saada ja endagi kostüümi eksponeerida!) Tantsijad mõjusid siiralt. „Kokku.kukkumise.hetkes“ rääkis Jaanika Arum alastusest, võttes riided seljast ja paljastades sellega naha värvi trikoo. Sain Arumi peale pahaseks, ta mõjus laval ebasiiralt. Ma ei tahtnud tema keha näha, kuid tahtsin, et ta ei valetaks minule. Aadama- ja eevaülikondades tantsijad aga ei valetanud.

Kujutavas kunstis on läbi aegade šokeeritud pööblit alasti keha kujutamisega: Manet’ „Olümpia“, Picasso „Avignoni naised“, Donatello „Taavet“, Tiziani „Urbino Veenus“ ning neid töid on veel ja veel. Eesti teatris on alastust kasutatud mitmetes lavastustes näiteks Maria Petersoni „Tuvi“, Anne Türnpu ja Eva Klemetsi „Isuri eepos“, Peeter Jalaka „Gilgameš ehk Igaviku nupp“. Kuidas suhtub teatripublik alastusse nüüd, kus seda on tehtud, nähtud? Kas alastus teatris on kaotanud oma eesmärgi – šokeerida? Kas see on üldse eesmärk olnud? „Alastusest enam“ on sissejuhatus uude epohhi. Keha võlu võiks olla veel üks kunstivahend, mida kunstnikud saavad kasutada ilma, et nende töid šokiteatriks sildistataks. Lavastusest „Alastusest enam“ võiks saada Monet’i „Impressioon. Tõusev päike“.

Foto: Siim Vahur

Foto: Siim Vahur

Laikmaa nägi ilu ligimeste palgetes, Doris Uhlich tantsijates, publikum, ma loodan, ka endi kehades. Sõitsin tagasi öisesse Tartusse, jätkuvalt joovastunud südamega.

Lavastuse info:
Idee ja koreograafia: Doris Uhlich
Kunstiline nõustaja: Yoshie Maruoka
Dramaturgia koostöös Christine Standfestiga
Valgus: Nadja Räikkä
Helikujundus: Gerald Pappenberger
Produtsent: Christine Sbaschnigg ja Theresa Rauter
Kaasproduktsioon: ImPulsTanz & insert (Theaterverein), Vaba Lava, Sõltumatu Tantsu Lava

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s