Poliitilise ja rakendusteatri strateegiad VAT Teatri lavastuses „Klammi sõda“

Aare Toikka lavastus „Klammi sõda“ (autor Kai Hensel, näitleja Marika Vaarik, esietendus VAT Teatris 5. aprill 2005) sisaldab endas mitmeid poliitilise ja rakendusteatri jooni. Kümne aasta taguses teatripildis oli see lavastus silmapaistev juba selle poolest, et esimest korda kasutati rakendusteatri katusmõiste alla kuuluvat foorumteatri meetodit monolavastuses. Uurimuses kasutan nii videosalvestust viimasest etendusest kui ka lavastuse kohta ilmunud tagasisidet.

Lavastuse süžeeks on õpilaste-õpetaja vaheline konflikt. Saksa keele õpetaja preili Klamm keeldus ühele oma õpilasele panemast ühe punkti võrra kõrgemat hinnet, mistõttu ei lõpetanud poiss gümnaasiumi ja sooritas enesetapu. Seejärel kuulutas terve 11b klass õpetajale vaikimisboikoti ja nõudis talt kirjalikku vabandust. Preili Klammil on klassile anda veel 10 ainetundi, mille ta esitab pihtimuslikus vormis publikule, kes etendab lavastuses klassi. 10. tunni lõpuks laseb õpetaja end maha.

Foto: VAT Teatri kodulehekülg

Lavastus põhineb saksa näitekirjaniku Kai Henseli samanimelisel tekstil, mis oli mõeldud esitamiseks meesnäitlejale, kuigi loo prototüübiks oli naisõpetaja (Karja 2006: 90). Kuigi lavastuse tarbeks pole kogutud spetsiaalselt reaalelulist materjali ega viidud läbi intervjuusid või kirjeldatud ühegi konkreetse kooli juhtumit, hõlbustab probleemi universaalsus näidenditeksti ülekannet Eesti konteksti. „Klammi sõja“ aktuaalsust võimendab selle esietenduse (5. aprill) langemine koolide lõpueksamite perioodi, millele pöörab oma arvustuses tähelepanu ka Rait Avestik. Seostades lavastuse temaatikat üldisemalt koolivägivallaga Eesti haridussüsteemis, viitab ta õpilaste kurnatusele ja õpetajate kirumisele edule orienteeritud koolisüsteemi arvel. (Avestik 2005)

Hariduselu kriiside ja koolivägivalla temaatika poolest seostub „Klammi sõda“ Inglismaal 2002. aastal esietendunud lavastusega E to the Power 3 – Education, Education, Education (E3), milles manipulatiivne õpilane pakub õpetajale altkäemaksu matemaatikas läbisaamiseks. Õpetaja seisab dilemma ees, kuid otsustab õpilasele mitte järele anda. „E3“ taustaks on keerukas olukord 90ndate Inglismaa hariduses ning lavastuse inspiratsioon pärineb reaalsest situatsioonist, kus vanemõpetaja keeldus õpilastele eksamil vastuseid ette ütlemast. 1988. aastal Inglise konservatiivne valitsus eesotsas Tony Blairiga tunnistas riikliku hariduse allakäiku ning vajadust uuenduslike võtete järgi, mille tõttu saadeti koolidesse inspektsioonid. Tehtud uuendused mõjutasid eelkõige vaesemate ja vähemarenenud piirkondade haridusasutusi ning inspektorite poolt läbikukkunuks nimetatud kool sai avalikku kriitikat meedias ning seda ootasid ees rahastamiskärped. (Becker, Peters 2009: 331–334)  „Klammi sõda“ pole „E3“-ga võrreldes nii konkretiseeritud, kuivõrd Eestis polnud 2005. aastal teadaolevalt veel ükski õpetaja-õpilase konflikt surmaga lõppenud, küll aga näitab lavastus üht radikaalset tagajärge haridussüsteemi jäikuse võimalikul jätkumisel. Siinkohal tasub meenutada, et juba kaks aastat pärast „Klammi sõja“ esietendust linastus Ilmar Raagi koolivägivalla temaatikaga tegelev mängufilm „Klass“ ning 2014. aasta sügisel sai Eesti esimese koolitulistamise ohvri. „Klammi sõda“ mõjub mõneti tulevikku ennustava stsenaariumina, mis ehk õige ennetustöö korral oleks võinud jäädagi fiktsionaalseks võimaluseks.

Lisaks teema aktuaalsusele muudab lavastuse poliitiliseks konflikti aluseks olev õpetaja-õpilaste vaheline vastasseis, mis peegeldab poliitilisele teatrile iseloomulikke võimusuhteid. Teatruurijate Erika Fischer-Lichte ja Mattias Warstati sõnul esinevad võimusuhted etendusest osavõtjate (näitlejate ja tegelaste, aga ka näitlejate ja publiku) vahel. Vaataja ja näitlejad mõjutavad ja allutavad teineteist vastastikku ega tegutse neutraalsel pinnal. (ref. Pesti 2009a: 8–9) Sarnane olukord esildub ka „Klammi sõjas“, kus publik pannakse vaikimisboikoti kuulutanud 11b klassi õpilaste rolli. Nagu traditsioonilisele teatrile omane, istub publik etenduse ajal saalis vait ning see reegel mängib end siinkohal tähenduslikult välja. Õpetaja püüab igati õpilasi rääkima panna, kasutades selleks ähvardust või meelitamist, kuid ükski tema valitud meetoditest ei toimi. Õpilaste passiivne vaikimine murrab lõpuks õpetaja võitlusvõime ning ta otsustab alla anda ja oma elu lõpetada. Poliitilise sisuga lavastusele omaselt (vt Pesti 2009b) eristuvate „sõprade-vaenlaste“ vastuolu analoogiana võib selles lavastuses näha samuti kaht vastandlikku osapoolt, milles publik on asetatud õpilase rolli. Lavastuse sihtgrupina on nähtud eelkõige kooliõpilasi ja õpetajaid, see aga ei tähenda, et kõik publikuks olevad õpilased peaksid samastuma fiktsionaalse 11b klassi õpilastega ja õpetajad preili Klammiga, vaid pigem suunab lavastus mõlemaid osapooli mõtlema, mida nemad saanuks oma sotsiaalset rolli arvestades teha, et lugu lõppenuks teisiti.

Poliitiline teater peaks võimaldama publikul näha lavareaalsuse ülekannet reaalsesse ellu, et ka väljaspool teatrit muutuksid märgatavaks samad probleemid, mida käsitleti lavastuses (Dapp 2006: 47). Sarnaselt Von Krahli lavastusele „Connecting People“, suutis „Klammi sõda“ tekitada oma teemavaliku poolest ühiskonnas kunstivälise diskussiooni. Lavastuse retseptsioonis kuulus valdav poolehoid ja kaastunne preili Klammile. Erandlikuks sai Sirje Tohveri arvustus Õpetajate Lehes, kus väidetakse, et õpetaja negatiivsed omadused olid karikatuurini võimendatud ning ühe etendust nähtud õpetaja sõnul pole sellisel õpetajat naeruvääristaval lavastusel Eesti kontekstis samastumispinda. (Tohver 2005) Sarnasel seisukohal oli ka teatriblogija Danzumees, kelle arvates jäi lavastuse lugu Eesti kontekstis eluvõõraks, kuna siinses ühiskonnas austatakse õpetajaid piisavalt ja nende autoriteeti ei püüta õõnestada. (Danzumees 2007)

Lisaks poliitilist teatrit iseloomustavatele joontele saab „Klammi sõja“ puhul rääkida ka ühest rakendusteatri meetodist – foorumteatrist. Foorumteater on Eestis alles üsna noor nähtus, mis sai alguse 1999. aastal VAT Teatri kunstilise juhi Aare Toikka ja Soome Teatriakadeemia draamaõpetaja Micke Renlundi kohtumisest, millest sündis VAT Teatri juures foorumgrupp (Kuusik 2012: 70). „Klammi sõjas“ kasutatakse küll mitmeid foorumteatri võtteid, kuid lavastuses ei kasutata foorumteatri meetodit selle täies ulatuses. Näiteks põhineb lavastus valmis näidendi tekstil, kuid tavaliselt toimub foorumteatris materjali kogumine kollektiivselt huvitavat teemat silmas pidades.

Enamasti põhinevad foorumteatri etendused mingil suhtekonfliktil ja Eesti foorumteatri tavaliseimaks teemaks on vägivald koolis või tänaval, aga ka probleemid peres või suhetes, sõltuvuskäitumine, tervis jne (ibidem: 30). „Klammi sõja“ õpetaja-õpilaste vaheline konflikt sobitub seega hästi kaanonisse, käsitledes õpilaste-õpetaja vahelisi komplitseeritud suhteid.

Poliitika ja teatri ühisosana on nähtud küsimust sõnaõigusest, mis seostub ka foorumteatri temaatikaga. Brasiilia teatripraktiku Augusto Boali välja pakutud foorumteatri meetodil rõhujate-rõhutute konflikti kujutamine võimaldab anda sõna neile, kes seda normaalolukorras ei saa. Boali puhul on tavaks sõnaõiguse jagamine vaestele ja tõrjutud inimestele, kes ei pruugi olla professionaalsed näitlejad. Valmiskirjutatud stsenaariumiga näitlejate poolt mängitud etenduse järel on publikul võimalus sellesse aktiivselt sekkuda ning alternatiivseid lõpplahendusi välja pakkuda. (Kelleher  2009: 68–70) Tihti on foorumteatris loo aluseks tõestisündinud stseen elust, milles rõhutuks on peategelane (Kuusik 2012: 6). „Klammi sõjas“ osutub rõhutuks õpetaja Klamm, keda lisaks vaikivale 11b klassile väldivad lõpuks ka teiste klasside õpilased ning õpetajad. Ta püüab lapsi enda ja kolleegide vahelises vastuolus oma poolele mõjutada, kartes vallandamist, kuid tema katsed ebaõnnestuvad. Õpetaja monoloog on esitatud pihtimuslikus võtmes, oma õpilastega on ta iga järgneva tunni jooksul üha avameelsem ja haavatavam.

Foorumteatrile on veel iseloomulik, et lõpplahendus on igas etenduses varieeruv ja oleneb publikust (ibid.: 6). Sven Karja kirjeldab nähtud etenduse (29. mail 2005) põhjal, kuidas etenduse moderaator Margo Teder käskis nimelistel tegelastel etenduse lõppedes lavale tulla ning publikul lubati preili Klammile küsimusi esitada (2006: 90). Siinkirjutaja nähtud etenduses vaatajaid lavale ei suunata ning vestlus toimub üksikute häälte dialoogina. Tõdetakse, et õpetaja enesetappu oleks saanud õigeaegse sekkumisega ära hoida ja klass poleks tohtinud vaikimist jätkata. Üks kooliõpilane publiku seast pakub välja, et tema oleks viimases tunnis õpetaja palve peale raamatust teksti ette lugema hakanud ning see stseen mängitakse uuesti läbi. Klamm ei lase ennast seekord maha, vaid on õpilasele tänulik ning lahkub klassiruumist.

Foto: VAT Teatri kodulehekülg

Publiku osalust suunab foorumteatri formaadis etenduse moderaator, keda nimetatakse ka jokkeriks või mängujuhiks. Ta tutvustab publikule mängureegleid ja ärgitab publikut küsimuste kaudu aktiivselt kaasa mõtlema. Jokker on tegevpositsioonis etenduse alguses ja lõpus. Alguses äratab ta publiku erinevate tehnikatega üles ja lõpus algatab küsimuste vooru ning suunab publikut alternatiivseid variante katsetama ja välja pakkuma. Oluline on, et Jokker on lavastuses neutraalne tegelane ega väljenda oma arvamust. (Kuusik 2012: 19) Nähtud „Klammi sõja“ etenduse alguses aktiveeris Jokkerina esinenud Margo Teder publikut viktoriiniga eesti kirjanduse teemadel ning joonistas tahvlile koolimaja, lastes vaatajatel koolitöötajaid nimetada ja joonistas nad kriipsujukudena majja. Viktoriinis õigeid vastuseid pakkunute nimed kirjutati tahvlile ning nende nimed asendati mänguliselt näidendi kuue õpilase omadega. Etenduses pöördus proua Klamm küll osade oma õpilaste poole nimeliselt, kuid publiku reageerimist keset näitleja mängu ei oodatud ja nähtud etenduses jäid tegelasteks valitud vaatajad ka passiivselt vaikima. Etenduse lõpus jäid Jokkerile vaid napid 9 minutit aega arutelu modereerimiseks. Mitmeplaanilist diskussiooni ei tekkinud ja läbimängimisele tuli vaid üks vaataja poolt välja pakutud variant, mida kirjeldati juba eespool.

VAT Teatri „Klammi sõda“ on hea näide poliitilisest ja rakendusteatrist. Koolivägivalla teema muudab lavastuse sisuliselt aktuaalseks ning võimaldab avalikku diskussiooni. Võimusuhete kujutamine õpetaja-õpilaste vahel, millesse on kaasatud vaikiva klassina ka publik, paneb vaatajaid pooli valima ning nähtu üle kaasa mõtlema. Lavastus pakub ka näitleja Marika Vaarikule väljakutset, kuna publiku reaktsioonid ja küsimused pole kunagi ootuspärased ning ta peab rollis püsides neile improviseeritult vastama. Kuigi lavastuses on potentsiaali laiemapinnaliseks diskussiooniks ja alternatiivide läbimängimiseks, võtab etendusest suure osa enda alla esialgse variandi esitamine. Samuti jäi nähtud etenduses liialt pealiskaudseks järgnev arutelu, mis oli ebaproportsionaalselt lühike võrreldes publiku „soojendamisega“ etenduse alguses.

Allikad:

  • Aare Toikka 2005. Klammi sõda. [videosalvestus] VAT Teater. Salvestus autori valduses
  • Avestik, Rait 2005. Kes on süüdi? – Sirp 22. aprill
  • Becker, S., Peters, L. 2009. Non-naturalistic Performance in Political Narrative Drama: Methodologies and Languages for Political Performance with Reference to the Rehearsal and Production of E to the Power 3: Education, Education, Education. – Political Performances. Theory and Practice. – Ed. Haedicke S. C., Heddon D., Oz A., Westlake E. J. Amsterdam. New York, p 331–349
  • Danzumees 2007. Klammi sõda. [teatriblogi] 13. aprill. Kättesaadav: http://danzumees.blogspot.com/2007/04/klammi-sda.html
  • Dapp, Götz 2006. Medialash In Political Theatre. Building on and Continuing Brecht. Malburg: Tectum Verlag
  • Karja, Sven 2006. Ühe aasta lüroeepilised joru(taja)d. – Teatrielu 2005. Koost. Madis Kolk. Tallinn: Eesti Teatriliit, lk 72–103
  • Kelleher, Joe 2009. Theatre and Politics. England: Palgrave Macmillan
  • Kuusik, Jaanika 2012. Foorumteater – teatrikunst või sotsiaalpedagoogiline meetod? Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool
  • Pesti, Madli 2009a. Poliitiline teater Eestis ja Saksamaal 20. ja 21. sajandil. Magistritöö. Tartu Ülikool
  • Pesti, Madli 2009b. Satiirist propagandadani. – Sirp, 25. september
  • Tohver, Sirje 2005. Kui õpilased kuulutavad õpetajale sõja. – Õpetajate Leht, 8. Aprill
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s