Oli nii, nagu on elu

Lavastus “kokku • kukkumise • hetk” oli minu jaoks eelkõige inspireeriv. Mulle kui teatripraktikahuvilisele, etnoloogile, tüdrukule ja inimesele. Teatrist võis lahkuda kergel meelel. Eelnevalt lavastuse temaatika peale mõeldes võisin ju arvata, et see, mida kohe nägema hakkan on ilmselt rusuv, traagilinegi. Aga ei olnud see traagilisem, kui inimese elu ongi. Ega ei olnud see ka helgem, kui inimese elu tegelikult. Ja mis ehk peamine – ei mõnuletud magusas melanhoolias. Küll aga oli etendus kontsentreeritult kerge. Lihtne mitte. Nii kirjutan küsimustest, mis tekkisid, kuid millele ma lõplikku vastust anda ei osanudki ja ehk polegi nii tähtis vastuse leidmine, vaid hoopis mõtisklus, katsetamine. Et mulle nähtud lavastus meeldis ja see mind liigutas, kohe aru sain, siis hakkasin inspireerunult edasi mõtlema vormile ja esitusele.

DSC05984

Foto: Gabriela Liivamägi

Õpin etnoloogiat. “kokku • kukkumise • hetk” oli tõepoolest geniaalne viis, kuidas välitööl kogutud empiiriline materjal vormistada. (Mõistagi on dokumentaalteatrit tehtud varemgi ning selle tugevuste ja keerukohtade üle on pikalt arutletud ja võiks veelgi.) Etnograafilisest kirjutisest on aga väike samm ilukirjanduseni, sest igapäevaelu on väga poeetiline. Seda tõestas ka nähtud etendus – aus ja refleksiivne välitöö aruanne elu ilust ja valust. Kas kogutud materjali saab aga edasi anda kõige paremini teatrietenduse kaudu? Võib küll olla, sest etendus pakkus hetki, mis panid mind sellele küsimusele jaatavalt vastama.

Eriliselt meeldejääv oli strobo, punase valguse, kitarri, trummi ja mikrofoniga aus ja elamuslik stseen. Muidugi jääb selline stseen meelde, aga on ilmselt seepärast ka vajalik, et võimendab kogu lavastuse sisu. Aga “kokku • kukkumise • hetke” maailma tõid minuni ka väikesed, tasasemad hetked. Näiteks juustest rääkimine, mis on argielus väga oluline ja laval tekitab põneva atmosfääri. Juuksed on nii ürgsed ja mõjuvad näitleja kehastatud karakteri ja videomaterjali toel naiselikkuse sümbolina. Ilmselt tekitas minus selle ürgse tunde ka jõuline võro keel. Niisiis oli kogutud materjali esitamine teatrivahendite kaudu mõjuv.

DSC06019

Foto: Gabriela Liivamägi

Müstika ja ürgse naiselikkuse kõrval oli lavastuse atmosfäär soe. Bänd ja lavamehed olid Jaanika Arumile justkui tugevateks poeglasteks ja kamraadideks. Õhus oli tunda sõprust, koostegemise rõõmu ja eksperimenteerimist. See tunne mind ehk ka kõige enam inspireeris. Et vaatame, mis saab.

Viimaks leidsin ennast aga mõttelt, et kas dokumentaalset lavastust vaadates peab olema tunne, nagu oleks päris? Lavastuses olid ladusalt seotud naiste tööd, kelle lugusid Arum rääkis, ja näitleja tööleminek – lavale. Sel hetkel ühendusid autentsed elulood ja teatri mängulisus. Tundsin, et lavastus oli vormilt ja visuaalselt väga loomulik, isegi minimalistlik, kuid naturaalsus oleks võinud täielikumalt üle kanduda ka tegelaskuju olemusse ja kõnesse. Hakkasin etendust kuulates mõtlema hoopis sellele, kuidas intervjueeritud naised ise neid lugusid rääkinud olid.

Dokumentaalse teatrilavastuse puhul on seega palju, mida katsetada, ning vastata tuleb küsimustele, mis autorinäidendi lavastamise puhul ehk ei teki. Kas olla ise või mängida iseennast? Kas mängida naisi, kelle nahas kunagi olla ei tahaks? Veelgi enam – ilmselt pidi tekkima lavastustiimis ka küsimus, milliseid kohti intervjuudest välja valida? Kuidas transkriptsiooni ette kanda? Kas olla paatoslik või loomulik? Milliseid lugusid suurest hulgast materjalist valida? Et oleks nii, nagu päriselt on? Igal valikul on omad eelised.

Kokkuvõttes: oli nii, nagu on elu. Põnev katsetamine!

kokku • kukkumise • hetk

Laval: Jaanika Arum
Muusikutena laval: Rando Kruus ja Oliver Vare
Lavastusmeeskonnas: Tõnis Parksepp, Loore Martma, Taavi Toom, Jo Nurm, Krista Köster, Epp Peedumäe, Karl Griin, Margit Lepla ja Matti Adoma

Esietendus 12. aprillil 2015 Tartu Uues Teatris.

TÜL teeb koostööd erinevate Eesti teatritega, eesmärgiga paisata veebi noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused). Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. See postitus on kirjutatud lavastuse “kokku • kukkumise • hetk” 11.05.2015 nähtud etenduste põhjal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s