Veidi valgusest

Vanemuise teatri „Estoplast“ esietendus möödunud aasta 29. novembril. Sander Puki lavastus torkab Vanemuise repertuaaris silma oma eriilmelisusega ja see tähelepanu on teenitud.

Est4

Tõesti nagu õpikunäide postdramaatilisest teatrist. Ja seda üldse mitte halvas mõttes. Heas õpikus on kõik õigel kohal, kõik paigas, kõik toimib. Kõigele lisaks on „Estoplastis“ isegi lugu täitsa olemas. Teatri võluv omapära: loo elustamiseks pole vaja kõike valju häälega välja öelda, kui õnnestub see lihtsalt välja mängida. Kui õnnestub näidata. Näitlejad näitavad näitamist, näitavad loo võimalikkust selle taga. Keerukaid karaktereid pole mõtet siit otsida, vale eelhäälestus. Tüüpidega mängimine on „Estoplastis“ taotluslik ja koguni rõhutatud. Sellega kaasnev kohatine utreeritus ja karikatuursus on omal kohal, need peetakse teadlikult välja. Korduvad rütmid näitlejate liikumises ja sugereeriv gradatsioon loovad omaette mõjusa maailma. Samas on see kõik puhas, pretensioonitus on lavastuse tugevuseks. Kuigi kindlasti leidub neid, kes heidaksid lavastusele ette just pretensioonikust. Ei tasu asja liiga keeruliseks ajada. „Estoplasti“ on lihtne vaadata. Ta tuleb lihtsalt vastu võtta. Võtta endasse see valgus, võtta endasse need värvid ja helid, lasta rütmil end kaasa viia. Võtta mäng vastu, võtta mäng endasse. Vaadata, kuhu see viib. Lihtsalt.

Neist rütmistatud lühikestest episoodidest kooruvad lisaks ühele konkreetsele ajale ja olustikule välja ka see Suur Ajatus, mida kunstis ikka taga aetakse. Noorus ja vanadus, armastus ja surm. Kõik on olemas, neid lihtsalt ei veerita välja. Visandatakse kõigest õrnad piirjooned. Nad tulevad ja lähevad. Nagu elus ikka. Suur Möödumine.

ep9

Tehase sisemaailma ja sealseid töötajaid kujutavad lühikesed lood on kantud elutervest lihtsusest, inimlikust kaastundest. Hea küll, et postdramaatiline, aga draama on siin ju täitsa olemas. Lausa 2013. aasta Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel kolmanda kohaga pärjatud draama, autoriks Andra Teede. Dokumentaalne seguneb fiktiivsega. Tõsieluline alge on täitsa põhjendatud. Ega ilmaasjata kostu siin-seal tõdemusi, kuidas iga inimene oma elus on määratult huvitavam kui mistahes väljamõeldis. Inimelu ei õnnestu raamida. Eks osalt see teeb väljamõeldiste ilu kergemini hoomatavaks.

Niisis inimlikud väikesed lood, mis on lavastaja poolt kindla käega kokku seotud ja tervikliku visiooniga lavale toodud. Näitlejate ühtne tugevus ja mängusoov seob grupi toimivaks ansambliks, mille mängu on nauding vaadata. Eredemalt mõjuvad siiski naisosatäitjad. Sõna pole „Estoplastis“ peamine, aga sõna pole ka kuhugi kadunud. Sõnale antakse võimalus. Sõnu kõnelevad inimesed. Inimesed elavad igal ajal, igal pool. Ikka oma eludes, ei ole kuhugi pääsu. Elasid inimesed Estoplasti tehase ajal, elasid enne seda ja elavad ka pärast. Valgust leidub igal ajal. Kuigi osa lavastuse elementidest näivad olevat vahetumalt seotud just näidendi aegruumiga, ei ole neis sisalduvad teemad nagu tabud, sõnavabadus ja poliitilise võimu silmakirjalikkus kuhugi kadunud. Vaevalt, et kaovadki. Jah, Estoplasti tehase lugu on täitsa olemas, aga „Estoplast“ ei piirdu sellega. Kindlat aegruumi kujutava tasandi kohal hõljub universaalselt üldistusjõuline mõõde.

Est7

Lavastuse eri komponendid on ühtlaselt heal tasemel. Valgus- heli- ja lavakujundus on kõik väga veenvad, ühekorraga efektsed ja efektiivsed. Ratastel toolid-lauad ja vaheseinad-ekraanid, mis annavad võimaluse mängida varjuteatri maagiliste elementide ja videoga, teevad lava tänu läbimõeldud kasutamisele elavaks. Põhilised on muidugi valgus ja seda toetav heli, mille koosmõjus ilmnevad ruumi ja selles viibivate kehade efemeerne ilu. Midagi üleliigset nagu väga ei olegi. Ehk oleks võinud etendus õige pisut lühem olla, aga seegi on pigem nokkimine. Igatahes hea, et etendus on ühes vaatuses. Terviklik mõju jääb püsima. Ja lõpuks on „Estoplast“ lihtsalt stiilne. Silmale ilus vaadata.

„Estoplast“ näitab, et eelarvamused pole midagi nii kallid, ei tasu neist kramplikult kinni hoida. Alati mõjub puhastavalt, kui pärast etendust teatrist välja astudes pilk veidi selgem on. See värskendav üllatus. Vähemalt korraks.

Teater Vanemuine „Estoplast“

Dramaturg Andra Teede

Lavastaja Sander Pukk

Kunstnik Annika Lindemann

Muusika- ja helikujundaja Ardo Ran Varres

Valguskujundaja Priidu Adlas (Vaba Lava)

Videokujundaja Terina Tikka (Endla)

Osalevad: Külliki Saldre, Merle Jääger, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Jaanika Arum, Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Markus Dvinjaninov, Veiko Porkanen

TÜL teeb koostööd erinevate Eesti teatritega, eesmärgiga paisata veebi noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused). Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. See postitus on kirjutatud lavastuse “Estoplast” 07.04.15 nähtud etenduse põhjal.

Fotod lavastusest on pärit Vanemuise veebilehelt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s