Hendrik Toompere lavastajana

Autor: Kadi Kronberg

Proloog

Hendrik Toompere Foto: Draamateater

Hendrik Toompere
Foto: Draamateater

Lugesin, vaatasin, kuulasin, mõtlesin. Mingil hetkel tundus kõik nii selge, aga järgmisel momendil polnud ma enam milleski kindel. Jüri Aarma nentis juba 1997. aastal, et Toomperest õhkub mingit teispoolsust ja hämarust. Täiesti õige! Ja lisaks veel Jaan Unduski “Maagilis-müstiline keel”, mida Toompere on mitmeid kordi lugenud ja paradoksaalloogiline keel, mida lavastaja nimetab oma keeleks (Toompere 2002)! Nii kaugel minust, kes mingil määral võib uhkeldada vaid võru keelega. Ma mõtlesin, et nüüd on aeg käes ja teen lõpuks ka ühe korraliku referatiivse töö, sest isegi Toompere tunnistab, et on hetki, kui ta tunneb, et lihtsam on katsetamine lõpetada ja minna otsesemat teed (Toompere 2003), aga süda käskis edasi otsida, sest mulle tundus, et oleks ebaõiglane, kui Hendrik Toompere ei saa minule omase kohtlemise osaliseks. Isegi Madis Kolk tunnistab, et Toompere lavastajakäekirja on raske kirjeldada, sest tema lavakeeles pole kindlaid korduvaid kujundeid (2010). Ka Toompere ise ütleb, et ta „ei kinnista end ühegi välise keele või märgi külge“ (2002). Toompere lavastustes on nähtud klassikalist läbielamisteatrit (Kolk 2007); näitlejateatrit, sest „kui Toompere kohta üldse midagi kindlat väita, siis pigem seda, et tema teater on eeskätt näitlejateater“ (Kolk 2010); talle on omane avangardistlik stiil (Laks 2009, Oidsalu 2010) ja maagilisrealistlik ajataju (Kolk 2012). Ma arvan, et ma tean, miks Hendrik Toompere pole lavastajana nn selgelt defineeritav. Olen nõus, et Toompere on otsinguline lavastaja, kelle lavastuste teemasid, stiili ja kunstilisi lahendusi ei saa üheselt määratleda (Mänd 2009). Aga miks see nii on? Ma võin ju eksida, aga mina olen veendumusel, et  Toompere loob iga lavastusega uue maailma, sellise, mida varem pole kunagi olnud (Karja 1997), sest Toompere arvates lavastamine on iga kord maailma mudeli loomine (Toompere 2007). Tegelikult on ju igati loogiline, et lavastaja hakkab iga lavastusega ehitama uut maailma (aegruumi), aga Toompere pole loogiline, vaid paradoksaalloogiline. Tema maailm ei koosne Mustamäe või Lasnamäe tüüpprojekti järgi ehitatud kortermajadest. Toompere lõhub kõik olemasoleva ja hakkab detailidega uut mängu mängima, neid hoopis teistmoodi laduma.  Ja kui esmapilgul tundubki, et kõik on mõistetav, siis järgmisel hetkel toimub selles maailmas midagi, mis paneb eelneva „täiesti küsimärgi alla, lükates sündmused kusagile kolmandale-neljandale teele“ (Toompere 2003).

Ma otsustasin proovida midagi, mida ma veel teinud pole, sest nagu Toompere kümme aastat tagasi ütles: „Rutiinis liikumise aeg on tühi aeg, sest inimene ei näe midagi uut. Siis tundub, et elu lähebki lipsti mööda.“  Võtsin Toompere maailma tükkideks ja üritan ülesehitada ühe väikese pildi  maailmast, milles on nii Toomperet kui ka Kronbergit.

Evald sisenes lossi ja jälgis veidi pahuralt sagimist, mis teda ümbritses: siinseal vilksatasid toatüdrukud, Woyzeck tormas ringi ja rabas teha mitut tööd korraga, Andreas W mässas plaatide ja tehnikaga, kolm õde täitsid kuulekalt Ervini käske, sest kogu ruumi kujundamine oli täielikult Õunapuu soolo. Evald vaatas uurivalt ringi ja lõpuks märkas otsitavat – Hendrik istus saali ühte nurka loodud kirsiaias suure vabadusristi all pingil ja lappas pabereid. Evald vajus väsinult Hendriku kõrvale. „Jõudu peremees!“

Hendrik tõstis pilgu ja tema silmis välgatasid üheaegselt ehmatus, rõõm ja kergendus. Mees kergitas kaabut ja surus Evaldil kätt. „Tervitus surnud hingedele! Tore, et sa kohale jõudsid. Tead, ma nägin unes, et tegime Nurgaga „Tumma teenrit“. Pinter oli saalis, aga sind polnud. Kartsin, et mine tea, äkki sa ei tulegi ja … .“

Evald katkestas Hendriku heietuse: „No mida sul karta! „Leonce ja Lenaga“ said rahuldavalt hakkama, oleksid nüüd ka ilma minuta toime tulnud.  No ja kurat, ega ma mingi Nikolai pole, kes mitu korda sureb!“

„Sa olid ju Lenin. Kah kommunist. Vaata päris võimas oleks kuulda, kuidas Kremli kellad kõmisevad iga kord, kui kommunist sureb ja uuesti ellu ärkab! Aga jah, kuidas tee läks?“

„Ah põrgu wärk, see kestis nagu sada aastat… Hullem veel kui Arkaadia teel. Mis kuradi pärast sa pidid selle pidusöögi siin Cancunis korraldama! Eestis on ka ilusad kohti,“ torises Evald higi pühkides.

Hendrik lehvitas heatujuliselt endale kaabuga tuult: „Viinistu katlamajas oleks praegusel aastaajal liiga külm. Soe suvepäev Mehhiko kuurordis ja sellele järgnev kokkade öö on just see mida üks peaaegu 50-aastane mees vajab.“

„No isiklikust seisukohast võttes oleks ju tore pärast surma Jendalis ka kohtuda, aga kui ikka Naissaare Vabariigi referendumiga otsustati, et siin …  Muide, kes süüa teevad? Kas  ikka Jan, Guido ja Jaanus?“ Evaldi olekus oli märgata mõningat elavnemist.

„Ei, neil on võlanõudjatega mingi jama. Kolmas politseinik tuli ja viis nad ära,“ vastas Hendrik ükskõikselt. „Täna öösel on kokkadeks Peeter ja Tõnu. Hetk tagasi olidki nad teekonnal kappi, et olemasolevate toiduainetega tutvuda. Rehepapp lubas näärisoku ka vardasse ajada. No tegelikult tahtsin ma kööki küll Rosenkrantzi ja Guildensterni, aga need kuramuse syrrealistid on jälle surnud. Aga see selleks. Nüüd kõige tähtsam.“ Hendrik sättis ennast mugavamalt istuma ja haaras pastaka kätte. „Nagu sa väga hästi tead, saan ma juunis 50 ja …“ 

Evald kargas püsti ja lõi käega vastu põlve: „Seda ma koguaeg mõtlesin, et miski nagu ei klapi. Kurat, Heinz, sul on alles juunis sünnipäev, mida sa siin praegu jahmerdad! Uus naisevõtt on ees või?“

„Mine nüüd! Ühesõnaga, juunis läheb nii või naa kiireks: raadio, televisioon, ajalehed, ajakirjad, sugulased, sõbrad. Siis töötab maailmakõiksuse kiireim kell halastamatult.  Ikkagi 50. Vot ja sellepärast tahan ma täna mõned teatrist kirjutavad inimesed pidusöögile kutsuda. No et kindlustada tagalat. Hoida suhteid. Saad aru?“ Hendrik vaatas Evaldile küsivalt otsa, aga Evald kehitas ebamääraselt õlgu. Hendrik jätkas energiliselt: „No vaata, seda nimetatakse Grönholmi meetodiks. Kõik peab olema tipptasemel: toit, atmosfäär, muusika, turvalisus. Palkasin neli rüütlit, et ei toimuks ühtegi atentaati, sest vaata, ega need, kes siia tulevad, pole mingid armastuse leiutajad. Nii mõnigi mees tahaks mõnda kriitikut koos Savanarolaga tuleriidal või koos polkovnikuga õhku lendamas näha. Saad aru, kui ma ei taha Kajakamäel lõpetada, siis peab kõik perfektne olema.“ Hendrik tõmbas hinge ja pühkis higi.   „Aga vaata, tõeline kunst on õiged inimesed välja valida. Mul on vaja, et sa selle nimekirja üle vaataksid. Sa oled mind ju ennegi aidanud. Sind, Evald, ma usaldan. Grönholmi meetodi puhul ei saa midagi juhuse hooleks jätta.“ Hendrik vaatas küsivalt Evaldile otsa.

Evald kratsis kukalt. „Ah Grönholmi meetod … Vaata, Hendrik, juhus on pime. Aga jah… Kurat, sa ajad mind ka ärevusse! Mul on selline tunne, et algab neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel.“ Evald haaras paberid ja asus nimekirja uurima. „Nii, Normeti tõmbame maha. Ei saa riskida. Vaata, äkki toimub mingi leke ja ta saab teda, et sul poeg on Peterburis käinud. Mäletad seda jama „Eraku ja Kuuevarbalisega“?“

„Ah, see oli ammu!“ lööb Hendrik käega.

„Mis ammu! Sa ei tea iial, millal hävituse ingel suudab tõelise tormi tekitada. Nii, neid sortse me ka ei võta. Maiste….mmm… noo… „Aurora temporalise“ suhtes oli ta kahtlev, aga…jah, tegelikult oli minu jaoks kõike seda tehnoloogiat liiga palju. Aga ikkagi tõmbame maha. Nii Kolk jääb, Mikomägi ka. Nii Ott…Ei noh, „Kolmest õest“ kirjutas hästi, ah las jääb. Nii, jah, jah… Mida! See don Juan ehk Sevilla pilkaja küll ei tohi tulla. Kurat või tema ei lubanud sul omal ajal „Woyzeckit“ teha!  Hea, et nüüd tehtud said. Nii, Rait, ei. Tegelegu lasteteatriga.“ Evald jätkas armutut kriipsutamist.

Hendrik muutus juba närviliseks: „Pea nüüd hoogu! Kui sa niimoodi jätkad, siis varsti sööme kahekesi.“

Evald vaatas Hendrikule silma ja muheles: „No mis selles halba on! Muide, naised jätan ma kõik sisse.“ Ta pani paberid kõrvale ja jätkas mõtiskledes: „Sa oled mind ikka oma õpetajaks nimetanud. Ma olen sind jälginud ja ütlen ausalt, et mõnikord ei saa ma üldse aru, mida sa teed. No nii erinev minust. Aga näe, ikka valis Reet sinu ka oma raamatusse. Aga, kurat, mulle meeldib see, mis sa teed. Meeldib, et sa ei jäta jonni, et ikka otsid tõde. Meeldib, et viskad kandilisi laineid. Ma ütlen sulle, sõber, ära anna alla. Nagu mina.“

Mehed istusid vaikides, vaatasid loojangut ja kuulasid aja möödumist. 

Epiloog

Ma ei mäleta, millisest Toompere intervjuust ma lugesin tema mõtet elu tsüklilisusest, sellest, et kõik kordub. Minu teekond kohustuslike lavastajatega on läbi ja ma olen ju tegelikult tagasi alguses. Lõpetuseks tahan ma teha kaks avaldust.

Esimene avaldus puudutab korrektset viitamist. Minu loos puuduvad viited (v.a proloog), sest ma tundsin, et need ei sobi, kuid seekord ma lisan nimekirja kirjandusest, mis aitas mul Toompere maailma lammutada.

Teine avaldus puudutab Toompere lavastusi. Minu loos on  51 Toompere lavastuse pealkirja. 51 ust, mis avanevad Hendrik Toompere paradoksaalloogiliselt ehitatud maailma. Mängu mõttes võib need üles otsida, aga ei pea.

Tegemist on ainekursuse “Eesti lavastajad” raames kirjutatud tudengitööga. Täpsemat infot viidete kohta võib küsida kommentaarides. Täpsemaid viiteid allikatele saab küsida kommentaarides.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s