Lembit Peterson lavastajana

Lühike proloog

Mõnikord piisab ühest kohtumisest ja inimene ei unune. Mina pole Lembit Petersoniga kunagi silmast silma kohtunud. Olen teleri vahendusel elanud kaasa Katku Villule ja Taaniel Tinale. See juhtus ammu, kuid Lembit Petersonis on mingi veetlus ja mõjujõud, sisemine rahu, mis paneb mind teda usaldama. Eriti praegusel kiirel ajal. Lembit Peterson moodustab paari Evald Hermakülaga, sest mõlemaid saab iseloomustada sõnaga karismaatiline ning karismaatilistele inimestele käsib mu süda läheneda isiklikumalt.

Ma vabandan, et minu kiri ei alga pöördumisega, aga ma ei osanud leida sobivat sõna: „lugupeetud“ tundus liiga ametlik, „austatud“ liiga paatoslik, „hea“ liiga familiaarne. Kuid minu kiri ongi veidi kummaline, sest esimest korda elus lisan isiklikule kirjale viiteid, kuid mu tegu on põhjendatud, sest soovin, et Te suudaksite tõmmata kindla piiri minu ja minust targemate inimeste mõtete vahele. Kui veelgi täpsem olla, siis on tegemist kirjalikku vormi valatud suulise mõtisklusega, minu monoloogiga, mis ideaalis nõuaks Teie kohalolekut, et saaksite täpsustada, eitada ja nõustuda.

Tegelikult kirjutan Teile seoses konkreetse küsimusega, mis mul tekkis, kui tegelesin Teiega seotud materjalide läbitöötamisega. Täiesti kindel on see, et Teie lavastustest rääkides ei saa kõrvale jätta Theatrumit. Teie lavastuste arvustusi lugedes hakkas mind lausa häirima, et väga paljudel juhtudel jäi mulje, et lavastajaks ongi müstiline Theatrum. Pille-Riin Purje on kohe otse öelnud, et Lembit Petersoni ja Theatrumi vahel on võrdusmärk: „Theatrumi (loe: Lembit Petersoni) laadile…“ (2000).  Kadi Herkül tunnistab samuti, et „Theatrum on sisimas ühe mehe, Lembit Petersoni teater“, kuid ta peab silmas just mõttelaadi ja Teile omast süvenemist, tööks valmistumist ja töö tegemist (1998).  Ma ei vaidle üldse vastu, et Teil on Theatrumi ilme kujundamisel suur osa, kuid samas arvan ka, et peaks tegema selgepiirilist vahet Teie lavastustel ja Theatrumil. Teie teatris on ju ka teisi lavastajaid! Minu jaoks on Theatrum Teie elu kõige suurejoonelisem, justkui  non-stop lavastus. Nüüd lõpuks jõuan ka küsimuseni:    mis on Teie lavastuste ühisnimetaja? Missugust teatrit Te teete?

Theatrum on sõnateater, selles pole kahtlustki, kuid Teie lavastused annavad sellele mõistele hoopis sügavama tähenduse. Kindlasti ei vaidle Te sellele vastu, sest olete ise tunnistanud, et sõnad ja tekstid annavad võimaluse õppida, avastada inimesi ja maailma. Mulle meeldib Teie suhtumine autori kirjutatud teksti, sest pole ise varem mõelnud, et ega autor midagi niisama kirja ei pane; iga sõna on terviku loomisel oluline. Usun, et Teie ideaaliks võib tõesti olla „selline settinud ja selitatud Sõna, mis oma ambivalentsesse algpuhtusesse tagasi tahab pöörduda“ (Kolk 2003).  Juba Teie esimene lavastus 1976. aastal –  “Godot’d oodates” –  arvestas peaaegu iga autori poolt antud remargiga (Neimar 2007: 133). Aastal 2003 lavastasite esimest korda Eestis kärbeteta „Hamleti“, mis tekitas vastakaid arvamusi. Hinnati Teie otsust täispikk „Hamlet“ lavale tuua (Purje 2004), samas aga heideti ka ette tõlgenduse puudumist (Avestik 2003). Mina nõustun pigem väitega, et iga lavastus on juba tahes-tahtmata lavastaja tõlgendus (Neimar 2007: 208). Karol Wojtyla „Juveliiri poe ees“ esitati samuti „üpris muutmatul kujul“ (Feldmanis 2006) ja arvatavasti just tänu sellele jõudis vaatajateni „inimlikult puhas sõna“ (Visnap 2006). Kärbedeta kanti ette ka Paul Claudeli „Maarja kuulutamine“ (Purje 2008). Kindlasti on neid näiteid veel. Kui nüüd mõelda, siis pole ju tegelikult midagi ebatavalist selles, kui autori tekstile truuks jäädakse. Mina saaksin ka sellega hakkama. AGA sõnadele on vaja anda elu, iseloom, varjundid. Seda mina ei oska. Teil on oskus hoopis teises kultuuriruumis ja teisel ajastul kirja pandud sõnad elustada praegusel ajahetkel. Teile pakub naudingut autorit avastada ja tema mõttest aru saada (Peterson 1998), leida tema mõtetele koht siin ja praegu. Uskuge, ma tean, kui raske on sõnu ellu äratada. Tahaksin Teilt õppida, kuidas saavutada „haruldane sõnatundlikkus“ (Purje 2011), „sõnade muusika“ (Purje 2013); kuidas jõuda „täiuslikkuseni lihvitud tekstirežiini“ (Laasik 2013).

Pille-Riin Purje väidab Teie Ivan Võrõpajevi “Joobnud” lavastust arvustades, et tegemist on „stiilipuhta, tundlikult läbi komponeeritud lavastajateatriga“ (2014). Ma tahaksin väga teada, kas te nõustute väitega, et Teie loomingu ühisnimetajaks on „lavastajateater“. Kui arvustusi lugeda, siis niimoodi tundub, sest „millimeetri täpsusega paika joonistatud asendid ja suhted, minimalism ja peenetundelisus“ (Herkül 1998) eeldab lavastajat, kellel on kindel kujutlus laval toimuvast, kes loob elusa pildi, kus ükski pintslitõmme pole juhuslik. Eks armastus Tšehhovi loomingu vastu paneb samuti alateadlikult mõtlema Teist kui lavastajateatri pooldajast. Aga ometigi arvan mina, et Teie poolehoid kuulub näitlejateatrile, kuid mitte mõiste traditsioonilises tähenduses. Mulle meeldib Teie lugupidav suhtumine näitlejatesse. Mina tegelen kooliteatriga ja esimest korda hakkasin ma mõtlema, et võib-olla teen ma väga valesti, kui proovin oma lapsi vormida nagu savi. Te olete öelnud, et marionetid ja tinasõdurid laval on teatri surm (2009). Näitlejad peavad tundma, et neid usaldatakse, nendega arvestatakse (Lavastajaraamat II 2013: 208). Loomulikult on Teie ja minu nn töövahendid erinevad, sest minu lapsed õpivad alles algklassides ja ma leian, et kui lasta nii noortel lastel omasoodu kulgeda, siis …. Ma pean selle üle veel mõtlema. Aga ikkagi, kas näitleja- või lavastajateater? Ka selle üle pean ma veel mõtlema.

Teie lavastusi (või siis Theatrumit) on nimetatud vaeseks teatriks ja olen nõus Andres Laasikuga, et tegemist on „vaese teatriga kõige paremas mõttes“ (2011), sest kõigest üleliigsest vabanedes on võimalus süveneda, kuulata ja mõelda. Teie lavastustele on omane minimalism, seda nii lavakujunduses kui ka väljendusvahendites. „Väikesed tragöödiad“ – „minimaalselt rekvisiite“, „väljendusvahenditelt askeetlikult napp seeläbi kõike liigset välistav“ (Purje 1997). „Antigone“ – „diskreetne, puhta joonega, kohati lausa minimalistlik“ (Mutt 1998). „Ma olen tuul“ – „ei ole muud lavakujundust kui valgus, mitte ühtki rekvisiiti, mitte ainsatki illustratiivset heli“ (Purje 2013). Kas pole mitte tegemist huvitava vastandusega: Te toote vaatajateni nn suurte meest (klassikud) teoseid tagasihoidlikus välises vormis. Ma arvan, et Teie ise pole niimoodi kunagi mõelnud ja võib-olla olen ka mina valel teel, kuid minu arvates  väärtkirjandus muutubki mõistetavamaks ja südamelähedasemaks, kui  eemaldada kõik üleliigne (nii palju kui võimalik) ja tuua vaatajani vaid tuum – sõna. Selle tuuma ümber hakkab vaataja ise looma väliseid kihte vastavalt oma kujutlusvõimele ja sellele, mis talle hetkel oluline on. Te olete ju öelnud, et publik loeb etendust vaadates välja seda, mida ta hetkel lugeda tahab (2011).  

Teie lavastustest kirjutades on kasutatud väjendeid „religioosne teater“, „vaimne teater“ (Feldmanis 2006), „kooli-ja stuudioteater“ (Purje 2007), „sõna jõusse uskuv teater“ , „elitaarne teater“(Visnap 2007), „püha teater“ (Karulin 2002), „kahtleja tee usuni“ (Kaunissaare 2010), „kammerlik teater“ (Visnap 2000), „pigem kirjanduslik kui atraktiivne, pigem klooster kui teater“ (Neimar 2007: 209). Kas Te nüüd saate aru minu kimbatusest ja uudishimust, kui ma palusin Teil vastata küsimusele, millist teatrit Te teete? Ma arvan, et tegelikult pole Teile oluline, kuidas Teie lavastusi sildistatakse. Te olete eetiline, ükskõiksust põlgav lavastaja (Pesti 2003) , kellel on missioon (kuigi Te ise seda nii ei nimeta) – tuua publikuni lavastusi, mis annaks lootust, usku headusesse (Peterson 2013), aitaks aja maha võtta ja mõtiskleda (Mikomägi 2009: 149).

Ma tahaksin Teiega veel paljustki rääkida. Teie kui lavastaja ja pedagoogiga. Olen kindel, et õpiksin Teilt palju, sest juba seda kirja kirjutades olen ma palju õppinud. Muide, Indrek Sammul ütles „Tähelaevas“ samuti, et õppis Teilt midagi juba enne Teiega kohtumist. Indrek Sammul kohtus Teiega „Isades ja poegades“. Seega…

Hingerahu soovides

Kadi Kronberg

Veel lühem epiloog

Ma ei käi tavaliselt kirikus. Kui ma elaksin Tallinnas, valiksin hoopis Theatrumi, sest nagu ütleb Margit Tõnson. „Theatrumisse on alati hea ja soe minna – kõik on teistmoodi. Ta ei nõua midagi, ja annab palju“ (2004). Nagu kirikki.

Tegemist on ainekursuse “Eesti lavastajad” raames kirjutatud tudengitööga. Täpsemat infot viidete kohta võib küsida kommentaarides. 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s