Inglise lavastaja Katie Mitchell

Katie Mitchell on üks väheseid kaasaegseid inglise lavastajaid, keda on peetud sealse autoriteatri tõeliseks esindajaks. Tema “firmamärgiks” on kujunenud ainulaadne välja arendatud stiil – live-filmide loomine, mis ühendab filmi- ning teatrimaailma väljendusvahendid. 

Inglise lavastaja Katie Mitchell sündis 1964. aastal Inglismaal Berkshire’is. Oma hariduse sai ta Oxfordi ülikoolis inglise keelt tudeerides, osaledes samal ajal ka ülikooli draamaühingu tegevustes. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta kaks aastat Royal Shakespeare Company’s direktori assistendina. Vaatamata heale positsioonile lahkus ta 1989. aastal Inglismaalt, et tutvuda peamiselt Ida-Euroopa teatritraditsiooniga. Reisides Leedus, Poolas, Gruusias ning Venemaal, kohtus ta mitmete lavastajatega ning kujundas nendega kokkupuutes oma tulevast lavastajakäekirja. Mitchell on öelnud, et teda mõjutas sealsete teatritraditsioonide puhul enim tõsidus, millega ka just lavastajaõppesse suhtuti. Vastupidiselt Inglismaale, polnud nendes maades põhiline teatris tekst, vaid käitumine. Võib-olla aga kõige enam paelusid Mitchelli kasutatud tugevad visuaalsed metafoorid. Just nende tõttu oli Ida-Euroopa teater Mithcelli jaoks tõepärasem. Sealne teater ei allu autorile, eesmärk on hoopis näitleja loogiline töö. (Rebellato 2010: 320 – 321)

Englische Regisseurin Katie Mitchell im Interview Ÿber die UrauffŸhrung des StŸcks  "Die Ringe des Saturn, eine englische Wallfahrt" von W. G. SEBALD, die  am 11. Mai 2012 in der Halle Kalk Kšln Premiere feiert

Dan Rebellato on raamatus „Contemporary European Theatre Directors“ jaganud Mitchelli teatritee erinevateks perioodideks. Esmalt toob ta välja antropoloogilise faasi. Selle perioodi lavastusi iseloomustab erakordselt põhjalik eeltöö, mis tihti hõlmab endast reaalsete tegevuspaikade külastamist, samuti mitme kuu pikkust materjalide läbi töötamist. (Rebellato 2010: 322 – 326) Samas pole põhjalik eeltöö jäänud vaid Mitchelli algusaegadesse – see on üks komponentidest, mida lavastaja korduvalt oma intervjuudes mainib ning rõhutab. Ka kolmandik tema kirjutatud raamatust, lavastaja käsiraamatust „The Director’s Craft: a Handbook for the Theatre“ kõneleb just faasist, mis eelneb prooviprotsessile. Mitchelli esimeste lavastuste puhul oli eriti tähtis side koha ning lavastuse vahel. Lavastused etendusid tema enda loodud teatristuudio „Classics on a Shoestring“ alt, kus olid ühendatud füüsiline teater ning klassikaline tekstil põhinev teater. 1990ndate algusaastateel toodi välja 5 lavastust, neist tähtsam „The Phoenican Women“.

Mitchelli järgmise perioodi fookusesse tõuseb töö näitlejaga, mis on samuti senimaani jäänud lavastaja jaoks esmatähtsaks. Mitchelli stiil on vastand traditsioonilisele inglise teatrile, kus esimesel kohal on autoritekst. Lavastaja on naljatades öelnud, et tema jaoks on sedalaadi teater üsna igav. “Teater ei ole selleks, et näidendeid lavale tuua, vaid selleks, et inimkäitumist näidata. Selleks et inimese sees toimuvast aru saada, ei ole vaja mõista ainult sõnu, mida öeldakse.“ (Youtube, Cinematography…). Ehkki ka Mitchelli enamiku lavastuste aluseks on klassikalised tekstid, käitub ta nendega vabalt, mis tekitab aga osas inglise publikust pahameelt. Enam kui tekstikeskne lähenemine, on Mitchelli mõjutanud näitlejatehnilised meetodid. Suures osas on tema töö aluseks Stanislavski süsteem, mida on tal aidanud mõista mitmed erinevad õpetajad – Leedust Eimuntas Nekrošius, Gruusiast Giorgi Tumanišvili, Venemaalt Tatjana Olear (Shevtsova 2009: 189).

Katie Mitchelli kolmas ning viimane periood seisneb lavastuses reaalajas kaamerate kasutamist, live-filmide loomist (live-cinema). Ehkki ka mainitud eelnevad lähenemised on Mitchelli töödes sees ning talle tähtsad, on just nii öelda live-kaamerate kasutamine see, mis iseloomustab Mitchelli omapärast ning kordumatut lavastajakäekirja. Tema lähenemine seisneb selles, et publikule näidatakse ekraanil „filmi“, mis reaalajas kinolina all, laval, kaameratega üles võetakse. Ta ehitab niisiis teatrisaali väikestes mõõtudes filmistuudio. Mitchell lähtub multimeedialiku lavastusstiiliga sellest, et detailid ning lähivõtted saavad jutustada sama palju kui lausutud sõnad. „Me otsisime pilte, mis joonistaksid välja tegelaste sisemaailmad, mõtted ja tunded.“ (Youtube, Cinematography…) Juba inimese näos on 2000 lihast. Mida kaugemal publik teatris olles lavast istub, seda enam detaile kaotatakse näitlejamängust ning seetõttu kasutab Mitchell kaamerat, mis võimaldab lähivõtteid. Tema uusimates lavastustes live-muusika ning live-kaameratööga esitatud lood on küll traditsioonilisest palju fragmenteeritumad, ent võimaldavad vaatajal ise enda jaoks loo kokku panna. (Youtube, Theatertreffen) Lavastaja Mitchell kasutab tegelastest ning rollidest rääkides mängimise asemel parema meelega väljendit „tegelase eest hoolt kandma“. Kuna tema lavastuste puhul mängib üks näitleja küll tegelast, teine aga esitab tema mõtteid ning kolmanda käsi näidatakse lähivõttes – sellisel juhul on üks tegelane jaotatud mitme näitleja vahel. (Youtube, Acting in a Multimedia Production)

Picture 3

Mitchellile omaste live-filmide tegemine nõuab äärmuslikku täpsust nii näitlejatelt kui ka tehnikutelt

Mitchelli esimene live-filmi stiilis katsetus oli Virginia Woolfi romaanil põhinev lavastus „Lained“ (2006), mis etendus Londoni Kuninglikus Rahvusteatris, pakkudes publikule täiesti uut laadi elamuse. Lavastus põhines ühelt poolt live-video kasutamisel, teisalt kuuldemängu-esteetikal – kõik helid tekitati reaalajas lava peal, käepäraseid vahendeid kasutades. Mitchell on öelnud, et on juba oma karjääri algusest soovinud just sedatüüpi lavastust teha, ent varem ei teadnud ta, kuidas. Lavastuse arvustustes kirjutati, et Michell on loonud täiesti uue ning geniaalse kunstivormi. (Video lavastuse teemadel)

Alates 2006. aastast on Mitchell järgemööda teinud kümmekond samal esteetikal põhinevat lavastust. Esimesed neist tulid välja Londoni Kuninglikus Rahvusteatris, ent hiljem on ta teinud koostööd trupiga „Fifty nine productions“ ning Leo Wagneriga, kes on vastutanud videotehnilise poole eest.

Mitchelli järgmised sama stiili lavastused, ehk live-filmid on olnud näiteks „Attempts of Her Life“ (2007), „…Some Traces of Her“ (2008) Dostojevski „Idioodi“ põhjal ning „Miss Julie“ (2010). 2011. aastal lavastas Mitchell video-installatsiooni „Five Truths“. Installatsioon on inspireeritud möödunud sajandi viiest suurest lavastajast. Üks näitleja esitab erinevates stiilides üht ja sama stseeni – eesmärk on võrrelda, kuidas erinevad lavastaja- ja näitlejakoolid esitlevad lavastuses „tõde“. Viie suurlavastaja erinevaid stiile on nii täpselt tunnetatud ja edasi antud, et see mõjub kui iroonia-piiri puudutamisena. (Kõik neli videot nähtaval ka siin)

Järgnevad Katie Mitchelli live-filmid on oma taotlustelt aina suurejoonelisemad. 2012. aasta lavastuses „Al Gran Sole Carodi d’Amore“ kasutati lisaks live-filmi tehnikale ka orkestrit, ooperilauljaid ning koori. Samuti oli tegevuspaikade ette lavale ehitatud eraldi paik lähivõtete tegemiseks.  (Video lavastuse tegemisest)

Senistest töödest kõige ambitsioonikam on 2014. aastal Berliinis esietendunud „The Forbidden Zone“ (lavastuse treiler). Lavastuses on 4 tegevusliini ning 2 ajatsooni. Lavale on ehitatud 4 tegevuspaika, kus kogu tunniajane live-film üles võetakse. Mitchell on kirjeldanud, et seesuguste, erinevaid meediume ühendavate komplekslavastuste puhul on esmatähtis dokumentatsioon. Kõigepealt luuakse igast tegelasest väga detailselt hetketõmmistest koosnevad pildiseeriad. Seejärel tehakse kogu lavastusest sekundiliselt dokumenteeritud arhiiv, kus on kõik samaaegsed „koostisosad“ – näitleja, tekst, valgus, heli, kaamera – üheskoos kirja pandud. Lavastus „The Forbidden Zone“ on ekraanil kuvatult vaadates professionaalne film, mida võiks samahästi kinolinal näidata – vaid selle mööndusega, et Mitchelli lavastuses toimub kõik „siin ja praegu“, kasutades väljendit mis paljude inimeste jaoks võtab kokku teatri olemuse.

The Forbidden Zone

Mitchelli üks uuemaid lavastusi “The Forbidden Zone”

Mitchelli seniseid lavastusi võrreldes hakkab silma tema tohutu ambitsioonikus. Kui juba live-filmi mõte iseenesest oli suur väljakutse ning võlus teatrimaailma, siis ka sinna pole Mitchell pidama jäänud, vaid lisab sellele enda loodud žanrile veel ka erinevaid süžeeliine, live-orkestrimuusikat jms, et piire veelgi ületada. Ka kunstilise taseme poolest meenutavad live-filmid üha enam päriselt kinolinale jõudnud filme ning vähem teatri-katsetusi piiridega ning erineva multimeediaga.

Ka Eestis on proovitud Mitchelli live-filmi stiili teatrisse tuua. Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semperi 2008. aasta lavastuses „Ruja“ kasutati samuti paralleelselt laval näitlemist ning selle reaalajas filmimist ning filmiks monteerimist. Ka seal olid lavale ehitatud erinevad ruumid, kus tegevus toimus, mida samaaegsegselt publikule ka ekraanilt näidati. See oli vaid esimeseks väikeseks katsetuseks kogu lavastuse vältel reaalajas video ja teatri ühendamisest, eesmärgiks enam kahe meediumi kasutamine kui kõrgtasemelise filmi loomine. Ka lavastuse salvestust vaadates on selgelt aru saada, et tegu on siiski teatrilavastusega, mis on samaaegselt üles filmitud.

Hilisem ning tehniliselt õnnestunum katse oli NO99 lavastus „The Rise and Fall of Estonia“, mida mõned inimesed nimetasid halvakspanu või pettumusega „kinoks“. Ka selle lavastuse puhul lõi trupp reaalajas filmi – suurim erinevus oli aga selles, et trupp esitas ning filmis stseene teises ruumis, mida publikul polnud võimalik näha. See muutis küll reaalajas toimuva filmi vastuvõtu siiski kinolikuks, võttes ära Mitchelli rõhutatud võimaluse ise nähtud piltidest kokku panna ning omaenda fookuse läbi lugu luua.

Euroopa lavastajatest seostub Mitchelli detailideni viimistletud ning tehniliselt täpne stiil enim Norra päritolu lavastaja Vengard Vinge lavastustega, mis on küll esteetiliselt täiesti vastandid Mitchellile, ent ka Vinge lavastustele on iseloomulikuks sekundiline detailitäpsus ning tehniliste töötajate ning näitlejate koostöö.

Ehkki Katie Mitchell pole alati Inglismaal tunnustust pälvinud – tema süngete teemade ning liigse vabaduse tõttu autoriteksti muutmisel on teda konservatiivsema teatripubliku poolt ka maha tehtud. Sellele vaatamata on briti avangardlavastaja Katie Mitchell 25 aasta jooksul välja töötanud isikupärase ning ainulaadse stiili, kus põimuvad erinevad multimeediavormid ning vaataja ees luuakse filmi- ning teatrimaailma vaheline  kunstiteos – detailideni viimistletud, ent vaatajal interpreteerida lubav. Mitchelli katsetatud teatri väljendusvahendite skaala on lai, alates ooperist kuni füüsilise teatrini, klassikaliste tekstide kaasajastamisest live-filmideni.  Ehkki viimastel aastatel on Mitchell töötanud enam Suubritanniast väljaspool, iseloomustatakse teda siiski kui ainsamat briti autoriteatri, lavastajateatri esindajat – lavastaja, kellel on tugev ning kompromissitu visioon teatrist ning selle tegemisest (The Guardian, 2014).

Kasutatud materjalid

Rebellato, Dan 2010. Katie Mitchell. Learning from Europe. – Contemporary European Theatre Directors. Toim. Maria M. Delgado, Dan Rebellato. London and New Work: Routledge, 317 – 338.

Shevtsova, Maria 2009. Katie Mitchell. – Directors/Directing. Koost. Christopher Innes, Maria Shevtsova. Cambridge University Press, 177 – 205.

Arts .21. The Berlin Theatertreffen 2009 – https://www.youtube.com/watch?v=6TmiKHoOLSo

Lavender, Andy. Mitchell, Katie 2008. Directors Give Instructions. Ülestähendus vestlusest Londoli Ülikooli Draama- ja kõnekoolis. 14.10.2008 http://crco.cssd.ac.uk/10/1/CEN_KM_journal.pdf 

National Theatre Discover kanal Youtube’is. Acting in a Multimedia Production. https://www.youtube.com/watch?v=5hK0y8tN29w

National Theatre Discover kanal Youtube’is. Cinematography in a Multimedia Production. https://www.youtube.com/watch?v=yPSKRv5rRk8

Fifty Nine Productions kodulehekülg – http://59productions.co.uk/

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s