Kuni Su pidu veel kestab, kestad Sina ka?

Mäletan oma esimest pidu üsna häguselt. Läksime vanaema juurde. Olin ilmselt neljane. Kandsin roosat valgete lehvidega kleiti ja olin hirmus elevil. Algus oli päris vahva. Peagi liikusid kõik laua äärde ning mind sunniti paigal istuma. See ei sobinud mitte ja igav hakkas ka. Ning siis ma otsustasin oma joogiklaasi küljest kilde lahti hammustada.

Kertu Moppeli lavastus „Liha luudel“ on pidudest. Igasugustest. Nendest, mis kunagi olnud ja nendest, mis on praegu ja siis nendest tüüpilistest pidudest, mida me jäämegi pidama. Ja kuidas Sa üldse pidutsed? Ja kas hommikul mõtled: olgu see viimane pidu, kus ma käsin, või hoopis: selle peoga kaotasin oma elust nädala?

Fofo: Gabriela Liivamägi

Fofo: Gabriela Liivamägi

Etenduse-eelse suitsu hajudes tulid lavale Egiptuse jumalad Anubis ja Horus. Egiptuse poosis tants (polkat just ei tantsi!) ja siis ühtäkki süda Anubise pihus. Tahaks öelda: „Juba vanad egiptlased teadsid, et pidu südamele head ei tee“, aga vahest nad ikkagi ei teadnud ka. Süda Anubise, surmajumala pihus on omaette tõde küll. Ning seda tõde osati lavastus ka kandis. Olenemata sellest palju me Euroopa Liitu või NATOt palume – oma rahva (tervise) eest peame ise seisma. Tuleb mõista, kas meil ikkagi on mõtet rahvast maha juua. Teisalt tekib küsimus, kas me kunagi üldse saame Baeri endeemilistest haigustest vabaks või on see meie pärisosa? Moppeli lavastus ei paku tegelikult lahendusi. See-eest annab aimu sellest, kuhu kurva stsenaariumi korral jõutakse.

Pärast jumalaid oleme ühtäkki korteripeol. On lõbus, ilmselt nii mõnigi jõuab juba teise tervitusnapsu juurde, aga see ei muutu veel tüütuks. Peomelu salvestised, mida lavastuses kasutatakse, on ausad ja vahetud. Natuke piinlik on ka. Aga seepärast, et tunnen teatavat tuttavlikkust. Loodan, et teistel on niisamuti. Järgnevalt tuleb kõik kohustuslikud peoetapid riburada pidi läbida ja kaasas sörkida: „Mis selga panna?“ „Kas pintsak ikka istub või näed, olen juurde võtnud ja nööp tuli eest ära.“ „Millal ometi see liha juba valmis saab?“ „Miks mina liha pean valvama?“ „Ulatage palun mulle ka seda ja toda!“ „Aitäh, söök on maitsev!“ – „Kiida siis, kui söödud on!“ Nõnda nad tõstsid rõõmsalt löntis õhupalle täis kausse-klaase ning olid ütlemata uhked ja rahul. Järgmisena on kell hommikul viis ning on see osa peost enne mida katsutakse tavaliselt oma koju jõuda.

Ilmekas oli korteripeo stseenidele järgnev popurrii teemal, mida nimetaksin „101 pidu Eestis“. Paraja pikkusega lõigud peotüüpidest võtab ilusti kokku meie kaasaegsed. Paraku. Olgugi et mõni neist on pigem stereotüüpne ja tahaks öelda, et: „Nii vaid paistab, tegelikult on teisiti!“, siis enamik on tõepoolest nii nagu näidati. Ainult me ei näe neid. Tavaliselt me ei käi kontvõõrasteks. Korteripeo ja popurrii vahele jäänud „Piibujuttude“ idee jäi paraku kogu peomöllu sees veidi haakumatuks. Paistis, et selle otstarve oli inimesi kerglase jutuga naerutada, kui libahundiloo asemel oli rahvajutt pederastidest. Ometi publik nautis ja näitlejad turtsatasid samuti naerma.

Järgnenud manifest „suurtele jõududele“ näitas lihtsustatult tüüpilist mõtteviisi – meid päästab EL ja NATO ja Brüssel. Lisaks võiks bakalaureuse kraadiga humanitaarharitlastele Kundas olla oma vabrik, kus kõik erialast tööd saaksid. Kusjuures – ma oleksin sellega enam kui rahul! Ometi paistis sest välja mingi õpitud abitus: „Aidake meid, sest me ise tegelikult ei viitsi väga end aidata.“ Ja-jah, Y-generatsioon ja muud mured. Tegelikult on need päris mured.

Foto: Gabriela Liivamägi

Foto: Gabriela Liivamägi

Lõpule kohaselt, olgu see elus või teatris, me tõmbame liisku. On need, kelle tikk (ning ka küünal) põleb kaua ses tormis ning on need, kelle tikkki ei sütti. Moppeli kasutatud siirderiitus oli omaette põnev, ometi võis selle eesmärk häguseks jääda. Kuidas vaataja ikkagi teab, et see ei ole kokkumäng? Aga ei teagi. Paljas usaldus. Siirderiituse otstarve elus, mitte küll sageli Eestis, on inimese viimine ühest sotsiaalsest tegelikkusest teise. Nooruses võib-olla ongi pidutsemine omaette siirderiitus, mille läbi saadakse täiskasvanuks. Aga jällegi – see on liisutõmbamine – kõik ei saa suureks.

Moppeli lavastus oli kokkuvõtteks moraliseeriv. Mitte päris Brecht, aga pani mõtlema ja võõritas, ei kutsunud pittu, vaid pani kõrvalt jälgima. Etendus pani mõtlema veel kord selle üle, „kas selle maa keelt“ tasub maha pidutseda? Ämmamoori maja võib küll, aga end võiks siiski säästa.

Iga pidu lõppeb. Mu ema avastas juba esimese „ampsukese“ peale, et ma ei näri raginal mitte klaaskommi, vaid lihtsalt klaasi. Sain seepeale pahandada ja klaasi asemele plekkkruusi. Ning pidin ikkagi paigal istuma.

Lavastaja Kertu Moppel
Kunstnik 
Arthur Arula
Dramaturg 
Maria Lee Liivak
Muusikaline kujundaja 
Lauri Kaldoja
Valguskujundaja Priidu Adlas

Laval: Maarja Mitt, Katariina Ratasepp, Liisa Pulk, Lauri Kaldoja, Roland Laos, Jüri Tiidus (Eesti Draamateater), Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s