Teekond kohta, mida pole olemas

VAT Teatri „Brand“, autor Henrik Ibsen, tõlkijad Sigrid Tooming ja Paul-Eerik Rummo, lavastaja Ingo Normet, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Margus Ruhno. Mängivad Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Katariina Unt, Tiia Kriisa, Liisa Pulk, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots ja Meelis Põdersoo. Esietendus 16.9. 2015 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis.

  1. Kirikuõpetaja Brand on terav kaljunukk, mis tunnistab ainult omaenese tippu, kõrgudes nõnda üksikuna pilvepiiril. Ta keeldub nägemast seda, et ehkki tema on Jumalale kõige lähemal ja puudutab peaaegu taevast, on elu võimalik ka nõlvadel, millel olles on silmapiir küll ahtam, kuid siiski nähtav. Kuid Brandi jaoks kehtib vaid reegel, kas kõik või mitte midagi – kas karmid olud kõrguses või allaandmine kaljujalamil.
  2. Kõigile teistele heidab Brand ette nõrkust, mille on sõnastanud (küll mitte Ibsenit silmas pidades) Gilles Deleuze ja Félix Guattari: „Teha Teeba kaart, selle asemel, et mängida Sophoklest, teha takistuseks topograafia, selle asemel, et heidelda saatusega“[1]. Brand ei mõista, kuidas on võimalik, et füüsilisese nõrkuse ja lihtlabase hirmu tõttu jätavad teised tõelise Jumalani katki ning anduvad sellele teisele Jumalale, kes, nagu nemadki, on juba vana ja väeti, öötanu ja pika halli habemega. Ta ei mõista, kuidas on võimalik, et võimalusest saatusega silmitsi seista loobutakse seetõttu, et teekond sinna on raske.
  3. Hetkeline rahu saabub Brandi ellu koos armastava Agnese ja poeg Alfiga, kuid ta ei konformeeru. Ta üritab küll naist ja poega iseenese kitsale kaljunukile mahutada, kuid see jääb kitsaks. Agnes ja Alf osutuvad seal püsimiseks liialt nõrgaks, liialt inimlikeks. Neil on peale Jumala vaja ka päikesevalgust ja rõõmu, mitte vaid karmi tuult ja saatuse trotsimist. Nad valivaid kõige asemel mitte millegi. Nad annavad alla.
  4. See on hetk, mil Brandi sihi- ja enesekindlus muutub vaatajate silmis imetlusväärsest taunimisväärseks. Imaginaarsete mustvalgete suurtähtedega kirjutatakse õhku, et Brand on oma kangekaelsuses läinud liiale. Temast on saanud masin ja masinlikkus pole omadus, millega ühiskonna ega ka Jumala poolehoidu võita. Ainus, kes Brandi veel toetab, on tema kõverpeegelpildiks olev ullike Gerd, kelle eesmärgiks on jõuda kujutlusliku jääkirikuni kõrgel mägedes, nii nagu on Brandi eesmärgiks jõuda õige Jumalani. Koos hakkavad nad minema, mõlemal sihiks kättesaamatu eesmärk, mida teiste inimeste jaoks eksisteeri. Koos sammuvad nad vastu oma lõpule, milleks on saatusenöögina nende enda põhjustatud laviin. Ei Jumalat, ei kirikut, ainult iseenese kätetöö ja rumalus.
  5. „Brandiga“ on õnnestunud Ingo Normetil VAT Teatri imepisike lava imekombel suureks lavastada. Sinna mahuvad Põhja-Norra hiiglaslikud mäed ning imetabane kirik, kuid Jumala jaoks jääb lava siiski kitsaks, ja nii peabki olema. Laval on korraga väga palju ja mitte midagi, see on korraga nii õhuline kui talumatult ahas. Kunstnik Pille Jänes on seda rõhutanud must-valges tonaalsuses minimalistliku kujundusega – üksikud mustad kirstud, laud-toolid, vahesein. Täpselt sama vaene, kui Brandi hing ilma tõelise Jumalata.
  6. Karakterid on psühholoogiliselt ülitäpselt, viimse kui žestina läbitöötatud, olles justkui õpikunäide oma karakteri tunnetamisest ning sellega ühtesulandumisest. Juba seetõttu väärib „Brand“ kindlasti vaatamist, et kogeda täpset käsitööoskust ja vaimset pühendumist nõudvat kunstivormi, mis on vaikselt, aga järjekindlalt hääbumas.

[1] Deleuze, Gilles; Guattari, Felix 1998. Väljenduse komponendid. Kafka: väikese kirjanduse poole, lk 85. Tallinn: Vagabund.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s