Inimese-inimene Uku Uusberg

Foto: Elmo Riig/ Sakala

Foto: Elmo Riig/ Sakala

Hetkel on Eestis kõige aktuaalsemaks kõneaineks üleriigiline casting, mille käigus otsitakse osatäitjaid ühte suhteliselt staatilisse lavastusse, mis peaks  mängukavas olema neli aastat. Ei saa salata, tegemist on ilusa ajaga, sest antakse toredaid lubadusi, jagatakse kingitusi ning kuulutatakse, et kohe-kohe saabub õnn ja rikkus meie õuele. Minu sarkasm (suulises kõnes kõlasid eelnevad laused paremini – intonatsioon oli kuulda) on tingitud faktist, et mulle ei meeldi poliitika, keeruline võimumäng, kus lihtsal inimesel pole isegi statistina midagi teha. Minu olen oma valiku teinud. Valisin Uku Uusbergi, sest mulle meeldib tema „platvorm“ ja seda hoolimata meie 11-aastasest vanusevahest. Uusbergi (ja ka teiste lavastajate) „valimisplatvormi“ ühe osa moodustavad tehtud tööd, lavastused. Teine osa koosneb väljaütlemistest, mõtetest, arutlustest, mis on ilmunud ajakirjanduses ning mille põhjal tekib ettekujutus inimesest. Just inimesest, sest lavastaja on ju siiski elukutse ja mulle tundub, teatud elukutsete puhul kiputakse unustama, et ametinimetuse taga on  inimene oma tugevuste ja nõrkustega. Ning mis veelgi hullem, mõnikord lämmatab amet inimese (eriti poliitikas). Minu essee koosneb Uku Uusbergi „valimisplatvormist“: nendest mõtetest ja lavastustest, mis panid mind tundma, et tegemist on inimesega, kellega tahan päid vahetada.

„Diplomeeritud lavastaja kõlab minu jaoks tegelikult kuidagi õõnsalt. Kuigi olen ju ise samuti üks selline, diplomeeritud.“ (Avestik: 2011: 296)

Kui palju on kogumikus „Sajandi sada sõnalavastust“ diplomeeritud lavastajate töid? Ma pole küll üle lugenud, aga arvan, et see protsent on võrreldes nn omaenese tarkusest lavastavate meeste-naistega väike. Ma ei väida, et lavastaja õppesuunda pole vaja, kuid jagan Uku Uusbergi arvamust, et lavastajaks saab kasvada läbi praktika (Uusberg 2013). Mingi teoreetilise pagasi, tehnilised teadmised annab kool kindlasti kaasa, kuid ma ei kujuta ette sellist universaalset teooriat, mis praktikas iga lavastaja puhul toimiks.  Uusberg alustas lavastamisega juba keskkoolis, kooliteatris. 2007. aastal lavastas ta VAT Teatris „vaimuka ja ekspressiivse koolitöö“ (Pesti 2007) – Edward Albee „Loomaaialoo“, kus Uusberg suutis Andres Keili sõnul luua tavareaalsusest kardinaalselt erineva lavareaalsuse (2007). „Loomaaialugu“ lavastades oli Uusbergil diplomeeritud lavastajaks saamiseni veel kaheksa kuud aega. Uusbergile tundub, et lavastaja diplom on mõjutanud tema lavastuste vastuvõttu (Uusberg 2013). Ma tahaks väga loota, et see nii ei ole, aga reaalne elu on näidanud, et „paberil“ on suur võim, sellele omistatakse sageli suuremat jõudu, kui reaalsele inimesele, kellele see paber kuulub. Kuue aastaga tegi Uku Uusberg  14 lavastust. Margus Mikomägi loeb küll tema tööde hulka ka Eesti Vabariigi 92. aastapäeva kontserdi lavastamise, kuid mina jätaksin selle lavastuste nimekirjast välja. Uusberg alustas meeletu tempoga. Võib jääda mulje, et Uusberg justkui proovis oma diplomit õigustada, kuid temast kujunenud arvamuse kohaselt usun pigem, et ta lavastas, sest tundis, et kõigis nendes lavastustes oli tõesti mingisugune selline asi, mida  kellelegi kusagil on vaja, kaasa arvatud tema ise (Ashilevi 2011: 34).

„Näiteks on minu lavastustes mingi läbiv sarnasus. Vanemate meeste puhul öeldaks tavaliselt: käekiri. Kui see käekiri on noorematel, siis öeldakse millegipärast: enesekordus.“ (Mikomägi 2009:119)

Esiteks peab Uku Uusberg leppima faktiga, et ta on igavesti noor, sest millegi pärast esineb juba viis aastat tema nime ees epiteet noor: „Noorel lavastajal on kahtlemata hea absurditunnetus…“ (Kübar 2009); „Teatris NO99 esietendus kena uus tükk „Pea vahetus“, mille on loonud noor mees Uku Uusberg“ (Laasik 2009); „Noorele lavastajale annab see vajaliku tekstirežiikooli“ (Karulin 2010); „…noorepoolne autor-lavastaja…“ (Laasik 2011); ….nii noor inimene nagu Uusberg…“ (Tuppits 2013). Ma tõin vaid mõned näited. Mind pani Uusbergi nooruse rõhutamine imestama, kuigi üldiselt oli vanusest räägitud positiivses kontekstis. Lembit Peterson tõi „Godot’d oodates“ lavale sama vanalt kui Uusberg „Loomaaialoo“ (23-aastane). Kalju Komissarov lavastas „Protsessi“ 29-aastaselt, Uusberg „Paplid tuules“ samas vanuses. Ma huvi pärast arvutasin veel, aga ei hakka kõiki tulemusi kirja panema. Petersoni ja Komissarovi puhul polnud üldse nii palju noorusest juttu. Igatahes olgu Uusbergile lohutuseks kellegi kunagi öeldud mõte, et liiga noor on ainult sõnakõlks – kunagi ei saa olla liiga noor, ikka ainult liiga vana.

Teiseks ei peaks Uusberg muretsema, et tema lavastuste käekirja pole märgatud. Tema käekirja on tähele pandud ning seda on proovitud seletada lihtsalt, kuid defineeritud ka üsna keeruliselt.  Mina olen näinud kolme Uku Uusbergi lavastust: „Karjäär“ (kolm etendust), „Paplid tuules“ (kaks etendust) ja „Pea vahetus“ (ERR arhiiv). Mingi ettekujutus on Uku Uusbergist tekkinud ja seepärast saan käekirja tõlgendajatega nõustuda või astuda opositsiooni. Kuid Uusbergiga on veel üks probleem (lisaks tema noorusele): lavastuste kohta ilmunud artikleid lugedes jäi silma, et pigem taandub analüüs Uusbergile kui dramaturgile (eriti tema autorilavastuste puhul, kuid mitte ainult) ja lavastaja Uusberg jääb tagaplaanile. Mulle tundub, et mõnikord ei ole kriitikud selgeks mõelnud, kas arvustatakse lavastust või näitekirjanikku. Just seepärast ei kasutanud ma essee pealkirjas sõna „lavastaja“. Ma pole kindel, kas suudan tõmmata selget piiri lavastaja Uusbergi, draamakirjanik Uusbergi ja inimene Uusbergi vahele. Võib-olla tõmban valesti ja kas üldse ongi vaja, sest üks läheb sujuvalt üle teiseks, lavastaja-autor-inimene sulanduvad ja moodustavad kooskõla.

„Mulle tundub, et mida vähem enda ümber inimest näed ja näitlejat tajud, seda rohkem mängid vormidega. Olen töötanud nii, et keegi peab mõtlema ka näitlejale, sest neid vormiinimesi on ümberringi niigi.“ (Uusberg 2013)

Uusberg on siiski ka ise nn vormiinimene, kuid tema vormimängud sobivad mulle. Uusberg oskab vormi õiges koguses doseerida ja minu jaoks on oluline, et „vormilist huvitavust ei saavuta ta n-ö piire ületades, roppuste, seksi, vägivalla, lolluste ja muu sellisega liialdades“ (Maiste 2008). Võib-olla pole Uusbergi lavastused vormiliselt just kõige küpsemad (Oidsalu 2012), aga mulle sobib, et Uusberg pole „väljakutsuvalt eksperimentaalne või võõritav“ (Kolk 2010: 78). Uusberg ei püüa vaatajat võrgutada visuaalsete vaatemängudega, sest nagu Uusberg ka ise tunnistab, ei valda ta visuaalset teatrit ja on pigem lavastaja, kelle lavakujundus koosneb eelkõige pinkidest, toolidest ja laudadest (R2 pikinikul 2009). Nii „Pea vahetus“ kui „Paplid tuules“ on üpris minimalistliku lavakujundusega, eriefektid puuduvad, lavastustes säravad näitlejad, muusika ja tekst. „Karjääris“ oleks pidanud aga ühe vaatamiskorra pühendama ainult dekoratsioonide ja rekvisiitidega tutvumiseks. „Karjääris“ oli kasutatud Vanemuise 32 erineva lavastuse rekvisiite ja dekoratsioonidetaile, kuid need ei tükkinud esiplaanile, vaid seisid tagasihoidlikult ja unustatult. Mina oleks küll tahtnud teada, mis just need asjad? Mis suhe on Uusbergil lavastustega, mis ta teatud mõttes taaskasutusse tõi? „Karjääri“ lavakujunduse elementidest saaks teha põneva uurimustöö.

Uusbergi lavastustes on eriline õhustik, mille üheks komponendiks on muusika. Ma ei oska analüüsida muusikat, sest olen absoluutselt ebamusikaalne. Mul puudub rütmitunne ja kardan, et ei saa isegi sellest aru, kui mu süda on rütmist väljas. Kuid Uusbergi lavastuste muusika nautimiseks ei pea olema diplomeeritud muusik. Esimene Uusbergi lavastus, mida ma nägin oli „Karjäär“ ja mul on ka praegu meeles see hinge kinni hoidmise tunne, kui kõlasid Tšaikovski klaverikontserdi nr 1 esimesed noodid, langes valge eesriie ja mind asetati ettehoiatamata ja justkui vägivaldselt fiktiivsesse maailma. Lavastuse lõpus toodi vaataja rahulikult ja õrnalt, langeva liiva muusikat kuulates, tagasi reaalsesse maailma. Uusberg on ise öelnud, et muusikapalad on tema lavastustes tegelased (2010) ja tõesti pole tegemist lihtsalt taustaga, mis laseks publikul veidi hinge tõmmata. Muusika illustreerib, võimendab, selgitab tegelaste sisemonoloogi, tundeid, elu mõtte otsinguid, mälestustes kulgemist. Uusberg lavastab heli kaudu ja oluline on see, mida tegelane ütleb, „milline on lavastuse heliline õhustik“ (Uusberg 2013). Lavastaja Uusbergi suurimaks ambitsiooniks on luua igale lavastusele ainuomane õhustik, „just-selle-lavastuse-õhk, ühishingamine“ (Uusberg 2011). Muusikaga hingavad koos ka näitlejad ja minu nähtud lavastustes on hea ansamblimäng küll tunda. „Pea vahetus“, „Karjäär“ ja „Paplid tuules“ on väga maskuliinsed lavastused („Pea vahetuse“ kooris olid noored neiud ja „Karjääris“ Maarja Mitt), aga ometi ei jäänud domineerima nn meeste maailm, vaid mingi tasakaal.  Ma arvan, et see ongi see müstiline Uusbergi õhustik, kus eelkõige sõna, muusika ja näitlejate ühishingamisega püüeldakse harmoonia poole. Uusberg väärtustab kõiki kolme (muusika, sõna, näitleja) ja nende ühendusest ongi tekkinud Uusbergi lavastajakäekiri. Nii lihtne, aga samas nii keeruline.

Pille-Riin Purje tõdeb, et Uusbergile on omane „inimsõbralik huumor, mis seejuures ei loovuta vaikset tõsidust“(2009), „harduse ja huumori tasakaalustav sulam“ (2012: 139). Margus Mikomägi kirjutab Uusbergile iseloomulikust „tõsidusest ka koomilises“ (2009). Mulle tundub, et huumor on üks märksõna, mille puhul ei saa rääkida ainult lavastaja Uusbergist, vaid see laieneb ka näitekirjanik ja inimene Uusbergile. Kolmele nähtud lavastusele reageerisin ma üsna sarnaselt: naersin, muigasin, kuid samas sain aru, et nii mõnelgi juhul oli tegemist naeruga läbi pisarate. Ott Karulin analüüsis 2008. aastal Uusbergi lavastust „Head ööd, vend“. Karulin keskendus ainult loo temaatikale ja tema eesmärgiks oli vaadelda, kuidas töötab lavastus uue loona. Selles, viiest Shakespeare’i tragöödiast koosatud loos on kaks tasandit: reaalne ja unenäoline. Minu arvates võib ka huumorit Uusbergi lavastustes vaadelda kahel tasandil: reaalne on see nähtav-kuuldav situatsioonikoomika, absurd, sõnamäng, mis esimesena vaatajani jõuab. Unenäoline on teine kiht – kõik, mis imbub vaikselt inimese hinge ja muutub nukruseks. Täpselt nii mõjusid mulle ka „Karjäär“, „Paplid tuules“ ja „Pea vahetus“.

Lavastaja Uku Uusbergi iseloomulikuks jooneks nimetatakse ka teatrieksistentsialismi (Mikomägi 2013). Pean nõustuma, sest Uusberg ise nimetab ennast inimese-inimeseks, mitte koer-inimeseks või kass-inimeseks; talle „hullult meeldib inimene kui selline“ (Uusberg 2011) ja oma lavastustes tegeleb ta samuti inimeseks olemise põhiküsimustega, olemisele või mitteolemisele tähenduse otsimisega. Ma aga ei nõustu väitega nagu oleks Uusbergi autorilavastustele omane „jõuline kultuurimessianistlik hoiak“, kus välismaailm ja kultuurimaailm teineteisele kardinaalselt vastanduvad  (Oidsalu 2014). Uusbergi lavastused ei vastanda, vaid otsivad kooskõla, vastuseid, lahendusi, väljapääsu. Loomulikult on „Pea vahetus“, „Karjäär“ (nimetan vaid neid, mida olen näinud) ühiskonnakriitilised, kuid Uusberg ei ründa. „Ta räägib niimoodi vaikselt. Et ei käi peale. Ei kutsu ligi. Aga koguaeg ikka niimoodi, et kuuleb.“ (Kordemets 2012)

„See termin „uussiirus“ on mulle siiski üliharjumatu, ikka naljakas. Kui sisuliselt mõelda, siis olen mina kindlasti selles paadis, et ei saa olla vana siirust ja uut siirust.“ (Ashilevi 2011: 34)

Uussiirus on tõesti naljakas termin, mida Uusbergist (eelkõige tema autoriteatrist) kirjutades sageli mainitakse. Kui sisuline pool kõrvale jätta, siis see mõiste sobib Uusbergiga, sest tekib tore algriim – uussiiras Uusberg. Ja muide, esimesel korral seda mõistet kirjapildis nähes (ja ikka seoses Uusbergiga), lugesin ma hoopis „ussviirus Uusberg“. Ja tegelikult ongi termin ussviirusena liikvele läinud. Mulle tundub, et uussiirusel, uuslihtsusel, uusnaivismil on meie pragmaatilises maailmas mingi negatiivne kõla. Võib-olla on põhjuseks see, et ausus, lihtsad inimestevahelised suhted, puhas ja vahetu olek on nii teisejärgulised, et mõjuvad naeruväärselt ja naiivselt. Või nagu ütleb Ott Karulin: “Uusbergi nukrat optimismi, üleskutset ligimesearmastusele võib küünilisemal lugejal-vaatajal olla raske seedida…“ (2010). Uussiirust kiputakse seostama „eskapismimaigulise lihtsusfilosoofiaga“ (Kolk 2011); Gerda Kordemets võrdleb „Pea vahetust“ filosoofilise traktaadiga, millele on antud dialoogi vorm (2009). Mina leian, et Uusberg ei põgene reaalsuse eest, ei esita mingeid programmilisi manifeste, et ela avalikult läbi oma siseheitlusi, vaid räägib sellest, mis raha ja poliitika kõrval kipub ununema – inimesest (nagu ka ka teised lavastajad), aga Uusberg teeb seda lihtsalt ja arusaadavalt.  Uusberg nimetab oma näidendeid handmade play’deks, sest nendes on mingi isiklikkus (2010) ja ma leian, et on äärmiselt tore, et Uusberg isiklikke mõtteid laiema publikuga jagab.  Uusbergi lavastused pole ideaalsed (ka nähtud lavastuste puhul oleks mina ühtteist muutnud), aga kindlasti ei saa öelda, et ta tegeleb ebaoluliste teemadega ja võib-olla kunagi „leiab elust enesest tõsise teema ja valab selle draamavormi“ (Laasik 2009). Mulle meeldib kriitika, kus juhitakse tähelepanu vajakajäämistele, AGA kindlasti peab järgnema ka lahenduste pakkumine. Eelnevate lavastajate kohta artikleid lugedes ei kerkinud mu vererõhk kordagi, aga seekord tabasin ennast mitu korda mõttelt, et lavastusest kirjutamiseks peaks olema ise samuti lavastajana mõned tööd teinud. „Minu meelest teatri eesmärk peab olema küll üllas. /—/ Teater peab ravima. /—/ See on võrreldav sellega, kui arst räägib hästi vaimukalt, hästi artikuleeritult, hästi täpselt, intelligentselt ja erudeeritult, kui kuradi jõhker kasvaja sul sees on – ja kafib seda ise. Mulle tundub, et täpselt sama vastutustundetu on, kui teater räägib mulle ja näitab lihtsalt seda, kuidas asjad on sitasti. See ei saa olla eesmärk.“ (Ashilevi 2011: 36) Täpselt sama arvan mina kriitika kohta.

Uku Uusbergil on hinge peal, et tema lavastusi vaadates tegeletakse liiga palju sellega, kes on loo taga ja arvab isegi, et oleks pidanud oma näidendeid lavastades kasutama pseudonüümi, sest tundmatu autori puhul on lugu parem jälgida (Narride laev 2012). Ma saan Uku Uusbergist täiesti aru, sest nagu eelnevalt öeldud, jõuatakse sageli lavastust arvustades hoopis Uusbergi isikuni. Ma olen kindel, et Uusbergi kui autorit (ja sealt edasi inimest) teadmata ei kirjutaks kriitikud, et „Pea vahetuse“ puhul oli tegemist „kohmetu kooliteatrliku lavapildiga“ (Oidsalu 2009) või sellest, et Uusberg on avastanud viisi, „kuidas kooliteatrit „päris“ kunsti pähe serveerida (Oidsalu 2012). Samu mõtted oleks kõlanud vähem küüniliselt, kui autor oleks olnud Sue Kuuburg.

„Mind jõuliselt häirib, kui keegi, kes ei tea üldse, mis on kooliteater, kasutab kedagi või midagi halvustades väljendit „see on nagu kooliteater“. Minu jaoks on kooliteater sügavalt plussmärgiline sõna. (Avestik 2011: 302)

Mind ka häirib ja just sellepärast valisin ma plussmärgilise Uku Uusbergi. Ta teab, et latva jõudmiseks peab tüvest alustama ja jätkab oma teekonda hoolimata kritiseerijatest, kes elutargalt õpetavad, kuidas ikka kõige parem ronida oleks. Ega nad ise kunagi roninud pole ja ei hakka ka, aga teoorias on nad tugevad. Poliitikaga on veel hullemad lood. Seal tõstetakse noored kohe latva ja siis nad seal kõrgel jalgu kõlgutades ei märkagi neid, kes maapinnal siplevad. Uusberg on inimese-inimene ja ma usun temasse. Samuti loodan ma, et uussiiras uusberg ussviirusena leviks, sest siirust ja ausust peab meelde tuletama (OP! 2009).

Panso on öelnud, et meeste hulgast on olulisem meeste valik, vaim, kultuur ja ühistunne, sest paljuke neid seal Vanas Ateenas oli, aga iga sajas on entsüklopeedias. Praeguse üleriigilise castingu ajal tasuks sellele mõelda. Uku Uusberg küll mõtleb, aga entsüklopeediasse ei saa. Liiga noor.

Autor: Kadi Kronberg

Tegemist on ainekursuse “Eesti lavastajad” raames kirjutatud tudengitööga. Täpsemat infot viidete kohta võib küsida kommentaarides. 
Advertisements

2 thoughts on “Inimese-inimene Uku Uusberg

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s