Burning Man: ekstreemsust pakkuv kõrbefestival

Iga aasta suvel kogunevad kümned tuhanded inimesed nädalaks Black Rocki nimelisse kõrbesse Nevada osariiki Ameerikas, et saada osa interaktiivsest festivalist Burning Man, mis koondab endas erinevaid etenduskunste ning pakub vabastavat õhustikku igapäevasest rutiinist. 18 aastaga on osalejate arv kasvanud paarikümnest huvilisest mitmekümnetesse tuhandetesse ja samasugust kasvu võib näha piletihindade puhul. Burning Mani suhtes ei jää emotsioonituks ükski sõnavõtja, mistõttu festival on endale kogunud nii märkimisväärse fänkonna, madalat profiili hoidvad kasulõikajad kui ka iroonitsevad vastased. Sellise positsioneerumise aluseks võib pidada festivali põhimõtteid, millest oluliseim kannab meelevaldselt ümbersõnastatult sõnumit vabadus-võrdsus-vendlus. Need väärtused on aga suhtelised vastavalt vaatenurgale, kus ühele võib alastus vabaduse märgina tähistada sotsiaalsetest normidest vabanemist, teisele ülemaksnud hipsterite hullust ja kolmandale võimalust investeeringuteks.

Festivali algus

Burning Mani nimeline festival sai alguse 1986. aastal, mil San Franciscos Californias Baker Beachi rannas kogunesid kaks sõpra, Larry Harvey ja Jerry James, et koos oma poegade ja paari tuttavaga tähistada suvist pööripäeva rituaaliga. Selleks ehitati umbes 8-jala pikkune (~ 2,7 m) puidust mehe kuju, mis süüdati põlema. Järgmisel aastal traditsioon jätkus suurenenud huviliste arvuga, mistõttu kohalik politsei aktsiooni ära keelas. Üritus viidi aga edasi Black Rock kõrbesse.[1]

Nii ehitatakse iga aasta augusti viimasel nädalal massiivsele kõrbe-alale ajutine linn, milles laagrid, telgid ja veokid moodustavad poolkuu-kujulise mustri ümber hiiglasliku puidust mehe kuju, mis festivali lõpus maha põletatakse. Loodud linnak koosneb teemalaagritest, mis lisaks kunstiprojektidele ja teatrietendustele pakub võimalust osaleda joogatundides, tantsuvõistlustes, võitlusklubides ja tantristlikes praktikates. Paljud interaktiivsusele panustavad projektid kutsuvad külastajaid osalema. Tõmbenumbriks on kujunenud hiiglaslikud kunstiskulptuurid, mis kutsuvad inimesi end avastama ja mis tihti festivali lõpuks ka põlema süüdatakse.[2] Näiteks pärinevad 2005. aastast 2 massiivset kunstiteost: interaktiivsete kineetiliste skulptuuride kunstnik Zachary Coffini teos Colossus, mis kujutas endast 70 jala kõrgust seadeldist, mis hakkas pöörlema, kui inimesed seda köitest ringikujuliselt liikudes tõmbasid[3] või festivali põhiplaani kujundaja maastikuarhitekt Rod Garretti the Man, mis kujutas festivali sümboolset kuju Meest seismas kolmekorruselisel alusel, mis moodustasid maja, kus külastajad said kõndida ja pöörduksi liigutades mehe pöörlema panna.[4] Need on aga vaid vähesed näited igal aastal kerkivatest sadadest kunstiprojektidest, mille kallal kunstnikud, arhitektid ja skulptorid aastaringselt koos oma meeskonnaga töötavad, et enda loomingut nädalasel festivalil demonstreerida.

Sunrise Window Foto: Steven Fritz

Uutmoodi vaade igapäevaelule

Kunsti kaudu avaneb võimalus ka ühiskonnakriitiliseks vaatepunktiks, mida loomingulised inimesed oma igapäevaelus tihti väljendada ei saa. Dokumentaalfilmis Spark: A Burning Man Story näeb Otto Van Dangeri imitatsiooni elusuuruses Wall Streeti majadest, mis põlema süüdatakse. Van Danger kritiseerib oma projekti Burn Wall Street kaudu vasak- ja parempoolsete poliitikute võimetust koostööks Wall Streeti reformimisel ja kutsub oma aktsiooni kaudu ratsionaalsetele lahendustele, mis ei puuduta poliitilisi veendumusi.[5]

Ühiskonnakriitilisus on põhjapanev alus festivali meelsuse loomisel. Üheks põhjuseks, miks rahvamassid nädalaks kõrbesse „puhkusele“ sõidavad, on soov põgeneda reaalsusest ja olla vaba tarbimiskultusest, vastandades end individualistlikkule lääne ühiskonnale kommuunaalse eluviisi ja rahast loobumisega.[6] 2004. aastal sõnastas Larry Harvey festivali põhiprintsiibid, mis kätkevad endas osaluskogemusele panustamist, mis tähendab üldises plaanis ühist vastutust ja individuaalset vabadust. Nende põhimõtete järgi ei kasutata festivali reklaamimiseks sponsoreid ega reklaami, osalejad on oodatud tingimusteta kingitusi jagama, lubatud on täielik eneseväljendus, organisaatorid vastutavad ühise avaliku heaolu ja seaduste järgimise eest ning pärast festivali lõppemist koristatakse igasugune sellest maha jäänud prügi.[7] Lisaks on kehtestatud veel mõningad mõistlikud keelud, mis ei luba festivalialasse loomi, ilutulestikku ja nõuavad enda kunstiteost põletada tahtvatelt kunstnikelt nõuetele vastavat põletamisalust. Festivalialal on lubatud liikuda vaid jalgsi, jalgratastel või nn mutant-sõidukitel, mille maksimumkiirus ei tohi ületada 8 km/t.[8]

Beeee Foto: Tuval Rabina

Festivali fenomen

Aasta-aastalt on üritus kogunud üha suuremat hoogu ja pälvinud järjest enam kõlapinda. Kasvanud on nii osalejate hulk kui ka piletihinnad. Kui 1995. aastal tuli külastajal osalemiseks maksta sümboolsed 35 dollarit, siis 2012. aastal maksis kalleim pilet juba krõbedad 420 dollarit.[9] 2014. aasta umbkaudne statistika väidab, et keskmiselt kulutab iga külastaja festivali jaoks toidule, joogile ja ööbimiskohale 1000 dollarit, millele lisanduvad mõistagi transpordikulud.[10] Võrdlemisi kulukale ettevõtmisele vaatamata on osalejate arv järjest kasvanud, jõudes 2013. aastaks peaaegu 70 000-ni. Aastal  2011 müüdi festivalipiletid välja piletimüügi avamisele järgnenud päeva pärastlõunaks, mistõttu järgmisel aastal võeti kasutusele loosi-süsteem, kuna 40 000 müügil olevale piletile soovis omanikku saada 120 000 inimest.[11] Selline olukord vihastas välja paljud iga-aastased esinejad ja osalejad, kelle panus festivali toimimisse oli festivali mentaalsuse ülalhoidmiseks olnud märgilise tähendusega, mistõttu võimaldati neil nö VIP-isikutel pileti omanikeks saada väljaspool avalikku piletimüüki.[12]

Mis kutsub üha enam inimesi igal aastal nädalaks tuhandete dollarite eest 40 kraadisesse kõrbekuumusesse? Burning Man pakub ajutist pääsemist läänelikust tarbijakultuurist, luues omaette vaba ala, milles inimesed saavad minetada oma sotsiaalse identiteedi performatiivsuse kaudu. Üks võimalus selleks on luua endale teine identiteet, peitudes maski või võõra kostüümi varju, teisalt võimaldab festival osalejatel sotsiaalsetest rollidest vabaneda.[13] Vabanemise märgina on tavaks saanud veidrate karnevalilaadsete kostüümide kandmine või alastiolek[14], aga ka enda loominguline väljaelamine kummaliste mootorsõidukite ehitamises. Avalikus kohas alasti olemine kuulub avangardse traditsiooni hulka, millega Burning Man mängib ümber kapitalistliku ühiskonna põhimõtteid inimkehast kui kaubast. Alastus laseb mõjuda kui šokk, millega protseteeritakse heteronormatiivsuse vastu. Väljenduslikkus saab ise performatiivsuseks, kuna paljad kehad tõrguvad peavoolule omastele kultuurilistele konstruktsioonidele.[15]

Golden Couple Foto: Patrick Roddie

Võimalus ümberkehastumisteks

Festivalil osalejad (burners) vahetavad oma identiteedi välja festivalialasse sisenemisega. Esmakülastajaid tavatsetakse kutsuda neitsideks, mis loob juba iseenesest seoseid seksuaalsusega, kuivõrd festivalil on lisaks alastusele tavaks ka avalik seksimine, mis seaduste kohaselt on tegelikult keelatud. Burnerid, kes kannavad ebatavalisi kostüüme mõne kuulsuse imiteerimiseks või enda alter-ego väljenduseks, nimetavad end festivalil olles väljamõeldud nimega (playa-name).[16]

Wendy Clupper on Hans van Maaneni ja rahvusvahelise teatriuurijate töögrupi loodud süsteemi abil uurinud festivali kui teatrisündmust, mis toimib kolme kontekstiringi omavahelise suhte kaudu, mille kaudu avaldub festivalil osalejate identiteediküsimus. Kontekstiringide koondamisel esildub festivali külastajat mõjutav ühtne välismaailmast pärinev mõjusfäär, mis erineb iga külastaja individuaalse tausta varieerumise raamides. Festivalialast väljapoole jääv reaalne maailm moodustab külastajate taustakogemuse, mille kaudu festivali mõistetakse ja vastu võetakse. See näitab osalejate interpreteerimisvõimet teiste suhtes nagu ka nende võimet avatuseks. Samuti mõjutab osalejaid nende sotsiaalne taust välismaailmas, mille määravad vanus, sugu, klass ja haridus, mis kokkupanduna esindavad normatiivse ühiskonna poolt loodud identiteeti. Sotsiaalse identiteedi suunajaks saab omakorda poliitika, majanduse ja ideoloogiate dominantkultuur. Burning Man festival ei suuda väljaspool festivaliala loodud identiteeti lõhkuda, kuid muudab siiski ajutiselt osalejate funktsioneerimist sotsiaalsete olenditena. Festival võimaldab ühineda erineva kultuuritaustaga inimestel ja unustada oma igapäevareaalsus. Selle nädalase peo käigus unustatakse meedia ja tarbimiskultuuri olemasolu, mis inimesi igapäevaelus teineteisest kaugendab. Festival pakub omaltpoolt võimalust vahetuks suhtluseks ja kollektiivseks loomeks, inimeste radikaalseks eneseväljenduseks läbi performatiivsuse.[17]

Veelgi enam, Burning Man on jõuline vastus ameerikalikule tarbimisühiskonnale, kuna selle iga-aastane populaarsuse kasv märgib õõnestumist ameerikalikus mentaliteedis üldisemalt, näidates Ameerika kodanike võõrandumist oma kultuurist ja lastes kriitilisel pilgul vaadelda domineerivat ühiskonnakorraldust. Festival pakub külastajatele kohanemisvõimalust olukorras, kus ühiskonna poolt pealesurutud normid ei eksisteeri. Samuti saavad oma töödega seal osalevad kunstnikud väljendada oma loomingut teistsuguse nurga alt, mida ei mõjuta nende kunstniku-identiteet väljaspool festivali. Festival on neile kui kodu, mis metafoorses vormis tähistab kohta, kus nad saavad olla aktsepteeritutena nemad ise. [18]

Foto: Scott London

Burning Mani paradoksaalsus

Iroonilisel kombel pole Burning Man ise samuti vaba sotsiaalsetest hierarhiatest. Rahakamad osalejad veedavad oma festivalinädala suurtes kõigi mugavustega treilerites, kui samal ajal enamus rahvast tolmustes telkides elab. Nn kõrgema positsiooni moodustavad rikastele osalejatele lisaks veel meeskond, projekti organiseerijad ja kuulsused.[19]

Kuigi üks festivali sõnastatud põhimõttest rõhub taaskasutusele ja enda järelt koristamisele, võib 460 000 dollarit maksva hiigelmehe kuju põletamine anda vastupidise signaali. Taoline priiskamine on peegliks üleüldisele läänelikule ebaõnnestumisele korduvasutatavuse poliitika suunas ega iseloomusta kuidagi üht vastutusvõimelist, muutusealdist ning taaskasutuslikku kommuuni. Mõnede sõnul on festival hakanud väljendama ameerikaliku ühiskonna nn mädapaiseid. Tall Neil võrdleb festivali ööga, mis eelnes Rooma langemisele. Ta lisab, et olukorras, kus maailmas on üha vähenevad loodusressursid ja inimestele ei jätku enam värsket vett, on irooniline, et kõrbes sõidab diiselkütusega auto, mis on täis hapet tarbinud strippareid. Raske on leida tasakaalu kahe radikaalse pooluse vahel, kuid ta jääb lootma, et festivalil loodav positiivne energia kaalub üles bensiinikasutuse.[20]

Järgmine paradoks on ajutine linn, mis ehitatakse keset kõrbe koos sinna kuuluvate inimeste, seadusandluse, kunsti, lavade, teemalaagrite, kunstautode ja muude välismaailmast pärit ressurssidega. Burning Man ei saaks eksisteerida ilma välismaailmata, isegi prügikoristuskampaania Leave No Trace ei toimiks ilma väliste teguriteta, mis võimaldavad transporti, tööjõudu ja mujale paigutamise võimalust.[21]

Leave No Trace Sport Cups Foto: Sparkle Ann McCandleas

Veelgi enam, Burning Man sobitub juba viimased 20 aastat maailmas aset leidnud uudsete transformatsiivsete festivalide võrgustiku algatajaks, mis koonduvad sarnaste tunnuste ümber, nagu festivali ala loomine vabasse looduskaunisse kohta; muusika, tantsu ja teiste kollektiivselt siduvate kunstiprojektide sisaldamine; vaimsus; rahvaliku kalendritähtpäeva tähistamine; vabaduse propageerimine; rituaalilaadsus ning side inimkonna kaugema minevikuga. Jeet Kei Leung tutvustab taolisi festivale oma pateetilisusesse kanduvas kõnes Vancouveri TEDx konverentsil. Tema sõnul on sellised performatiivsed sündmused mineviku spirituaalsuse ja tuleviku tehnoloogia ühendajad, mis võimaldavad praktiseerida paremat ühiskonnakorda.[22]

Aristoteleslikule katarsisele panustav festivalikogemus, mida Burning Man pakub, asetub ühte ritta teiste samalaadsete muusikat, tantsu ja teatrit hõlmavate festivalidega. Peagi paarikümne toimumisaasta vältel on festival kasvanud perekesksest traditsioonist rahvusvaheliseks peoks väljaspool tsivilisatsiooni, mis pakub alternatiivset kõrvalpilku läänelikule ühiskonnakorraldusele. Tutvustades end ökonoomse ja rahavaba vabadust propageeriva üritusena, kuhu on oodatud kõik inimesed olenemata oma sotsiaalsest staatusest välismaailmas, tuleb Burning Mani eestvedajatel festivali algse idee säilitamiseks leida kompromiss tehnikahuviliste rahakate investorite ja vabameelsete, kuid vaeste hipide vajaduste vahel. See materiaalsuse-vaimsuse tasakaal kõigub viimastel aastatel suuresti rahaliselt jõukate huviliste kasuks, luues sisemisi sotsiaalseid hierarhiaid. Utopistlik nägemus paremast ühiskonnast, mida festival kannab, on sellegipoolest nüüdseks seemnena kõrbeliiva istutatud ja endale hulgaliselt järgijaid tekitanud.

Foto: Scott London

[1] Clupper, Wendy 2007a. Burning Man: festival culture in the United States – festival culture in a global perspective. – Festivalising! Theatrical events, politics and culture. Ed. T.Hauptfleisch, S. Lev-Aladgem, J.Martin, W.Sauter, H.Schoenmakers. IFRT/FIRT Theatrical Event Working Group. Rodopi, New York, page 221-223

[2] samas: 221 –242

[3] Zachary Coffin. Colossus. http://www.zacharycoffin.com/work/colossus/

[4] Clupper, Wendy 2007a: 232

[5] Lopez, Linette 2012. Otto Van Dancer´s Controversial Burn Wall Street Exhibit At Burning Man. Business Insider, 4.09 http://www.businessinsider.com/otto-von-dangers-controversial-burn-wall-street-exhibit-at-burning-man-2012-9

[6] Clupper, Wendy 2007a: 223–224

[7] The 10 Principles of Burning Man. http://burningman.org/culture/philosophical-center/10-principles/

[8] Burning Man. – Wikipedia. http://en.wikipedia.org/wiki/Burning_Man

[9] samas

[10] Walmsley, Stuart 2014. Behind the Burning Man festival in Nevada desert. – Herald Sun, 12.10 http://www.heraldsun.com.au/news/behind-the-burning-man-festival-in-nevada-desert/story-fni0fiyv-1227087371170?nk=a83901e3ab1f57bf67d31cc9c2dd01b3

[11] Burning Man. – Wikipedia

[12] Burning Man. – Wikipedia; film Spark: A Burning Man Story

[13] Clupper, Wendy 2007b. The Performance Culture of Burning Man. University of Maryland: 225-226

[14] Samas: 231

[15] Samas: 235

[16] Olsen, Brad. Sex, Lies and Desert  Dust at Burning Man. http://www.perceptivetravel.com/issues/0109/united_states.html

[17] Clupper, Wendy 2007a: 226-228

[18] Clupper Wendy 2007b: 227-229

[19] Clupper Wendy 2007b: 233

[20] Walsley, Stuart 2014.

[21] Jackson Elizabeth 2012. The Burning Man Phenomenon. 18.09 http://www.ehdd.com/5919

[22] Leung, Jeet Kei 2010. Transformational festivals. – TEDxVancouver conference. https://www.youtube.com/watch?v=Q8tDpQp6m0A

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s