Lavastaja Kalju Komissarov

Foto: Elmo Riig/Sakala

Foto: Elmo Riig/Sakala

1987. aastal Eesti Raadios eetris olnud „Näitlejatunnis“ rääkis Kalju Komissarov muu hulgas, et mõne lavastuse ideed kannab ta enda peas 5-6 aastat, Jean Anouilh “Becket ehk Jumala au” oli mõttes olnud lausa 15 aastat (esietenduseni Ugalas jõudis lavastus alles kaks aastat pärast saadet). Mina olen kaks nädalat elanud küsimusega, kuidas anda õige vorm kirjatükile lavastaja Kalju Komissarovist. Loomulikult oleks kõige kergem läheneda referatiivselt, mis mingis mõttes sobiks selle muljega, mida Komissarov on endast jätnud: konkreetne, kindel oma põhimõtetele, otsekohene. Pealegi, kui lavastaja Komissarovil pole seda viga, et teab, mida tunneb, aga näitlejatele seda öelda ei oska (Lavastajaraamat 2001: 152), siis peaksin ka mina oma kirjatöö väga selgelt formuleerima ning referatiivne ülevaade Komisarovi loomingust viiks mind eesmärgini. Kuid samas… Kalju Komisaarov on püüdnud suurema osa oma lavastustega edasi anda mingit sõnumit; midagi, mis on talle oluline; oma lugu, mis puudutaks ka teisi. Kui materjal ikka täiesti vastu ei hakka, siis on Komissarov valmis lavastama (Lavastajaraamat 2001: 137). Minule materjal pealkirjaga „Lavastaja Kalju Komissarov“ täiesti vastu ei hakka ja ma otsustasin mängida mõttega, et peaksin lavastama näidendi Kalju Komissarovist. Teksti asemel on Komissarovi looming, kuid kuna materjal on niivõrd mahukas, siis pean mina lavastajana leidma sealt selle, mida pean oluliseks, leidma materjaliga üheshingamise.

I vaatus

I vaatus saab olema selgete kujunditega, plakatlik, brutaalne, räme, deklaratiivne, väljakutsuv, terav. Just selliste omadussõnadega on kriitikud kirjeldanud paljusid Komissarovi lavastusi ning enamasti on tegemist olnud etteheitva tooniga. Pean tunnistama, et võrdusmärk Komissarovi ja poliitilise teatri vahel tekitas minus vastumeelsust, sest mulle poliitika ei meeldi. Samas aga on sellise paralleeli tõmmanud Komissarovi lavastustest kirjutajad, mitte lavastaja ise. Komissarov suhtub eelpool nimetatud määratlusse rahulikult, sest tema proovib ikkagi rääkida sellest, mis meie reaalses maailmas teeb rõõmu või muret ning see, kas tema lavastusi nimetatakse poliitilisteks või sotsiaalseteks, teda ei huvita (Näitlejatund 1987). Samas ei salga Komissarov, et poliitika teda huvitab, õigemini huvitab teda see, miks riik käitub oma kodanikuga just nii nagu see oli sügaval stagnatsiooniajal (Komissarov 1988).

I vaatuses oleksid esindatud tegelased ja stseenid Komissarovi lavastustest „Protsess“ (Noorsooteater 1975), „Optimistlik tragöödia“ (Noorsooteater 1982), „Vennad Lautensackid”  (Ugala 1985), „Ja sajandist on pikem päev“ (Ugala 1985). Valiku tegemisel pean ma toetuma ajakirjandusest ja raamatutest loetule, sest ise olen näinud vaid „Optimistlikku tragöödiat“, seda tänu ERR arhiivile. Eeldan, et peaksin oma valikut põhjendama.

Kalju Komissarovist sai Noorsooteatri peanäitejuht, kui ta oli vaid 28 aastat vana. Ta ise on tunnistanud, et ei pidanud ennast selle ameti jaoks liiga nooreks (Siin ja praegu 1988) ning minu arvates tõestasid tema väidet juba esimesed lavastused. „Protsess“ oli julge ettevõtmine ja olen nõus Margus Mikomägiga, et lavale toodi Eesti esimene rokkooper, sest osales ka ansambel „Ruja“ (Mikomägi 2009). Võib-olla oli tegemist tõesti liiga plakatliku ja loosungeid täis lavastusega (Neimar 207: 128), mida iseloomustas „stilistiline ekletika“ (Pesti 2009), kuid mina kasutaksin „Protsessi“ juba seepärast, et noori teatrisse meelitada. Nagu Komissarovgi, kuigi olen kindel, et temale ei olnud see eesmärk omaette. „Ruja“ koosseis oleks muidugi kunagisest Ojasoo lavastusest „Ruja“. Muide, Ago Roo leiab Komissarovi ja Ojasoo loomingus teatavat sarnasust (Kalju Komissarov usub… 2006).

„Optimistliku tragöödia“ puhul nendib Lea Tormis, et Komissarov on pöördunud psühholoogilise realismi poole ning mõistnud, et oma ideid saab edastada ka läbi täpsema inimpsüühika kujutamise (Tormis 1982). „Optimistliku tragöödia“ vaatamisel proovisin ma ennast taandada poliitikast ning mina nägingi lugu inimestest, kelle hinged on umbsõlmes. Mulle meeldisid lavastuses kõlanud luuletused, kuid Komissarovi faktilised kommentaarid lõid etenduse rütmi segi. Minu arvates oleks need võinud olla kavalehel. „Optimistliku tragöödia“ valiksingi ma eelkõige luuletuste pärast, sest need suutsid öelda rohkem, kui näidendi tekst.

 „Vennad Lautensackid” ning „Ja sajandist on pikem päev“ on palju kiita saanud lavastused. Jaak Allik peab neid Komissarovi kõige hiilgavamateks lavastusteks (Allik 2006). Tšõngõz Ajtmatov arvates oli Ugalas lavastatud „Ja sajandist on pikem päev“ tema romaani parim tõlgendus (Johanson 2008). Lavastusele lisab sümpaatiat ka selle saamislugu. „Vennad Lauetensackid“ kogus vaid positiivset kriitikat ja seda nimetati lausa eesti teatri hooaja suursündmuseks (Kubo 1985), kus on tunda mastaapset kurjuse õhustikku (Luik 1987).

I vaatuse kunstnikuks kutsuksin ma Jaak Vausi, kellega Kalju Komissarov on palju koostööd teinud.

II vaatus

Kalju Komissarovi üheks unistuseks oli korraldada rahvusvaheline suveteatrite festival (Komissarov 1984). Ta on ka ise vabaõhulavastusi teinud, kuid viimaste aastate suvelavastused on toonud rohkem negatiivset kriitikat, kui positiivseid arvustusi („Viimane Dracula“, „Pulmatrall“).   Minu lavastuse II vaatus toimukski vabas õhus ja oleks pühendatud Komissarovi loomingu sellele küljele, mis mulle eriti sümpatiseerib – tema töö õpetajana. Ma arvan, et pole vahet, kas töötada väikeses maakoolis või suures teatrikoolis; kas õpetada lapsi, kes veel ei tea, kelleks nad saada tahavad või noori, kes on oma valiku (näitleja) juba teinud – hea õpetaja tunnused on sarnased. Komissarov on pühendunud pedagoog. Kuigi ma pole tema õpilane, tunnen ma selle ära mingi seitsmenda meelega. II vaatuses oleks palju erinevat muusikat, sest Komissarovit iseloomustab ka muusikalide lavale toomine, mis draamalavastajale üldiselt omane pole.  Juba 1972. aastal lavastatas Noorsooteatri peanäitejuht Erich Segali kultusjutu „Armastuse lugu“ ainetel „Oliveri ja Jennyferi“, mis oli eesti esimene originaalmuusikal (Allik 2006).

Arvukatest tudengitega tehtud töödest elustaksin II vaatuses TRK lavakunstikateedri XIII lennu “Hamleti” (1986) ja „Oklahoma“ (1987), sest minu arvates on XIII lend lihtsalt nii legendaarne. „Oklahomat“ olen ma näinud mitu korda (telerist ja videolt) ning minu jaoks on tegemist teatud kultuslavastusega. „Hamletit“ ma näinud pole, kuid oleks tahtnud, sest kui Jaak Rähesoo nimetab seda „väljakutsuvaks, paroodiliseks ja šokitaotlusega“ etenduseks (Rähesoo 1995: 208), siis tekib uudishimu. Ma leian ka, et tegemist oleks suurepärase võimalusega noortele klassikat tutvustada, sest Komissarovi „Hamlet“ peaks neile vastuvõtav olema.

Ma olen näinud ka XIII lennu lavastust “Teekond punktist A punkti B” (1987) ja seda ma oma lavastusse ei võtaks. Ma arvan, et selle lavastuse puhul sain ma aru, mida peetakse silmas, kui räägitakse Komissarovile omasest plakatlikusest. Rähesood see lavastus „tüütas ja ärritas“ (Rähesoo 1995: 211), kuid minu jaoks oli lihtsalt kõike liiga palju: ülekuhjatud lava, ebaselges eas tegelased, liiga suureks mängitud žestid. Samas leian ma, et tegemist on näidendiga, mida võiks ka praegu lavastada, sest räpaste tagahoovide isatud lapsed eksisteerivad ka praegu. Kurb, et midagi pole muutunud.

Praegu panin ma kirja esialgsed mõtted lavastuse „Lavastaja Kalju Komissarov“ kohta. Ma kannaksin selle lavastuse mõtet peas umbes 5-6 aastat ning selle ajaga suudan ma võib-olla välja mõelda, kuhu sobitada Komissarovi lastelavastused, „Armsa õpetaja“ (kuigi tänapäeva kontekstis poleks seal vist midagi, et seda ära keelata), “”Hamleti” lavastamine Alamkolka külas” „Kangelase“. Ma arvan, et minu lugu räägiks „parandamatust maailmaparandajast“ (Sang 1986), kes oma vahenditega mässas süsteemi vastu, kuid keda paljud mõistsid valesti, sest ei teadnud, miks ja kuidas lavastused sündisid; mehest, kes vananedes taltus ja andis võimaluse noorematele; teatrijuhist, kelle unistus suveteatrite festivalist ei täitunud; õpetajast, kelle õpilaste töödest võiks teha III vaatuse. Mul on aega veel mõelda.

Autor: Kadi Kronberg

Tegemist on ainekursuse “Eesti lavastajad” raames kirjutatud tudengitööga. Täpsemat infot viidete kohta võib küsida kommentaarides. 
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s