Iiri naisnäitekirjanik Marina Carr

Mõeldes iiri kaasaegsetele dramaturgidele meenuvad eelkõige nimed Brian Friel, Frank McGuinness, Enda Walsh, Martin McDonagh ja Conor McPherson. Kõik nimetatud kirjanikud on meesterahvad. Läbi aegade on naisnäitekirjanikud jäänud tähelepanust kõrvale, justkui ei suudaks naised kirjutada edukaid ja huvipakkuvaid draamateoseid, mis vääriksid lisaks trükiversioonis ilmumisele ka teatrilaval ettekandmist ning hilisemat põhjalikku analüüsi ja tõlgendamist. Levib väärarusaam, et naisterahvas ei suuda kirja panna kaalukat lavateost, mis kõnetaks publikut ning pakuks mõtteainet. Iiri kaasaegsetest kirjutavatest naistest vääriksid tähelepanu näiteks Jacqueline McCarrick, Stella Feehily, Emma Donoghue, Ursula Rani Sarma, Ioanna Anderson, Lisa McGee ja Marina Carr. Viimane nimetatuist on tõusnud üheks hinnatuimaks iiri kaasaegseks naisnäitekirjanikuks, kes püüab ümber lükata arusaama naisterahva suutmatusest kirja panna mõjukaid teoseid. Marina Carri oskuslik anne ilmneb huvitavates ning köitvates draamateostes, mis on tähelepanu pälvinud nii kirjaniku kodumaal kui ka väljas pool Iirimaad. Antud uurimuslikus essees tutvustatakse lühidalt tema elulugu ja loomingut, vaadeldakse lähemalt kahte Marina Carri näidendit, „Kassirabal…“ („By the Bog of Cats…“, inglise keelest tõlkinud Anu Lamp, 2006) ning „Naine ja hirmutis“ („Woman and Scarecrow“, tõlkinud Krista Kaer, 2006), ja püütakse välja tuua Carrile iseloomulikke tunnusjooni.

Marina Carr

Marina Carr

Kaasaja üks olulisim ja edukaim iiri naisnäitekirjanik Marina Carr sündis 1964. aastal Kesk-Iirimaal Tullamore’is. Carri elukutsevalikut on mõjutanud tema vanemad, kes olid mõlemad kirjanikud: isa Hugh Carr kirjutas romaane ja näidendeid ning ema luulet. Koos õdede-vendade ning koolikaaslastega lavastas Carr juba varases nooruses enda kirjutatud näidendeid. Lapsepõlves loetud teosed, eelkõige Vana-Kreeka müüdid, on andnud Carrile ainest oma draamateoste kirjutamiseks ja põnevate süžeeliinide arendamiseks. (Jalasto 2013a; Sternlicht 2010: 150)

Marina Carr alustas oma kirjanikukarjääri lühijuttudega, kuid suur armastus ja huvi teatri vastu andsid impulsi jätkata just näidendite kirjutamisega. Carri sõnul on näidendi kirjutamine elu lahtimõtestamise ja sünteesimise loomulik edasiarendus. Inimloomusele on tunnuslik nii meelelahutus, enese mõtete ja tunnete väljendamine kui ka poeetiline kõne. Carri paeluvad ohtrad võimalused, milleks teater on võimeline. Märksõnad, mis teda teatri puhul kõnetavad, on eepilisus ja intiimsus. (Jalasto 2013a; Jalasto 2013b).

Loomingu algusaastatel on Marina Carri mõjutanud ja talle eeskuju pakkunud iiri absurdikirjanik Samuel Beckett. Carri esimene lavastatud näidend, „Low in the Dark“ (1989) oli becketlikult absurdihõnguline farss. Näidendi keskseks teemaks on sugudevahelised probleemid ja väärarusaamad. Ka järgmine näidend „The Deer’s Surrender“ (1990) sai mõjutusi Becketti elutunnetusest ja stiilist. 1991. aastal kirjutatud näidend „This Love Thing“ analüüsib armastust renessansikunstnike perspektiividest lähtuvalt. Carri neljas näidend „Ullaloo“ (1991) keskendub ühe mehe ja naise identiteedipüüdlustele ning elu ja surma tähenduse otsimisele. (Morash 2002: 265; Sternlicht 2010: 150–151) Neid nelja esimest Marina Carri näidendit võib nimetada otsingulisteks: Carr eksperimenteeris ning püüdis leida oma isikupärast stiili.

Kui eelnevates näidendites kaldusid domineerima absurdsus ning koomika, siis 1994. aastal ilmunud draamateoses „The Mai“ rakendab Carr rohkem naturalistlikku stiili (Funahashi). Ühtlasi võib seda näidendit pidada Carri loomingu pöördepunktiks ning edaspidi võtab Carr oma näidendites fookusesse keerulised ning traagilised perekonnasuhted. Näidendis „The Mai“ võib leida sarnasusi Henrik Ibseni „Hedda Gableriga“. Nelja erineva generatsiooni naiste elu Kesk-Iirimaa külamiljöös on kujutatud sasipuntrana unistustest, fantaasiast ning pettumustest, mida suudab leevendada üksnes armastus. (Morash 2002: 265; Sternlich 2010: 151) Sarnase keerulise perekonnatemaatikaga jätkab Carr ka näidendites: „Portia Coughlan“ (1996), „On Raftery’s Hill“ (2000) ja „Woman and Scarecrow“ (2006).

Carri näidendites leidub vihjeid ja seoseid juba olemasolevate kirjandusteoste ja müütidega. „Kassirabal…“ (1998) on töötlus Euripidese tragöödiast „Medeia“, asetatuna Kesk-Iirimaa külamiljöösse. Näidendis „Ariel“ (2002) leiab kajastamist Kreeka müüt, mis põhineb Atreuse perekonnalool. (Funahashi; Sternlicht 2010: 150–151) Samuti kohtab Carri näidendites viiteid piiblile. „Naises ja hirmutises“ on mainitud Laatsaruse lugu. Naine küsib Hirmutiselt, kas ta usub Laatsaruse loo võimalikkusesse ka tänapäeval. „Kassirabal…“ tuuakse välja jumalatemaatika ning vihjatakse Kolgata teele. Näiteks meenutab proua Kilbridge: „Ükskord, see oli minu sünnipäev, vaatasin õuepoolsest aknast välja ja nägin teda meie maja taga künkakese otsas. Mida ta seal tegi? Ta rajas mulle Kolgatat. Ta oli kolm puuristi meisterdanud ja tagus neid maasse nii, nagu need Kolgatal püsti olid löödud. Üks talle endale, üks minule ja üks Kristusele. Ja me toetasime end vastu neid riste nagu kaks röövlit piiblis. Mäletad, Carthage?“ (Carr 2006a: 36)

Lähiaastatest on Marina Carrilt ilmunud veel näidendid „Meat and Salt“ (2003), mis on muinasjutuvormis ning kirjutatud lastele, „The Cordelia Dream“ (2008), „Marble“ (2009), „The Giant Blue Hand“ (2009), „Quartet“ (2010), „Phaedra Backwards“ (2011), „We Were Here“ (2011) ja „16 Possible Glimpses“ (2011). (Marina Carr)

Keerulised peresuhted ja enesehävitus

Marina Carri näidendid käsitlevad sageli Iiri külaelus aset leidnud keerulisi peresuhteid, enesehävitust ja lunastust. Tihti kajastatakse pereprobleeme ja pingelisi suhteid naisvaatepunktist lähtuvalt ning näidendi keskseteks tegelasteks tõusevad naisfiguurid. Naised tunnevad ennast meeste tooruse ja iiri külaelu poolt ahistatutena ning soovivad vabadust, oma otsuste austamist ning tunnustamist. (Sternlicht 2010: 150)

Carri näidend „Portia Coughlan“ kujutab samanimelise naise kurba ja piinarohket enesehävituslikku elu. Pealtnäha peaks Portia Coughlan olema õnnelik, sest tal on olemas kõik, mida elult tahta: armastav abikaasa ning kolm väikest last. Coughlanid ei pea muretsema rahaprobleemide pärast, sest perekond on materiaalselt heal järjel. Idüllilist rõõmu ja rahu rikub peategelase kaksikvenna Gabrieli aastatetagune traagiline uppumissurm, mis on mõjunud Portiale laastavalt, kõigutanud naise vaimset tervist. Kurva sündmuse mälestused ei luba Portial olla selline naine ja abikaasa, nagu ta sisimas ja oma unelmates olla sooviks. Portia ei armasta oma meest, ei usalda ennast ning kahtleb, kas ta suudab oma laste eest hästi hoolitseda. Portia põgeneb argireaalsusest armusuhetesse võõraste meestega, sest ta loodab nende abil unustada oma mured ja piinad. Need suhted muudavad aga vaimselt kurnatud naise veelgi ebastabiilsemaks.

„Naises ja hirmutises“ on keskmesse võetud ühe abielupaari suhted. Viimastel tundidel mõtiskleb naine eelnevale elule ja leiab, et on elanud kogu oma elu koos mehega, keda ta tegelikult ei armastagi. Kooselule andsid mõtte ja tähtsuse vaid abielupaari lapsed, keda naine ei soovinud hüljata ja neile lahutusega kannatusi ning hingevalu põhjustada. Naine on elanud terve oma elu ennasthävitavalt, seadnud teiste soovid ja tahted enda omadest tähtsamaks. Salapärane kummituslik tegelane Hirmutis heidab maise elu viimastel hetkedel naisele ette, et ta oleks pidanud siiski kuulama oma südamehäält, abielu lahutama ning koos oma lastega armastatud mehe juurde minema. Nüüd on selleks juba liiga hilja, võimalus õnnelikuks saada on igaveseks mööda läinud.

„Kassirabal…“ on taaskord tegevustiku keskmes naispeategelane, kes on elus kogenud vaid kannatusi ja piinu.  Hesteri on meeleheitele tõuganud traagiline lapsepõlv, ta kasvas üles ilma ema-isa armastuse ja hoolitsuseta. Ta elab meelepettes ja lootuses: kui ta jääb Kassirabale, siis kohtub ta oma emaga ning saab küsida, miks ema ta maha jättis. Alles maise elu viimastel tundidel mõistab Hester maailmaseadust: elu ei kulge nii, nagu planeeritud. Alati tuleb ette muudatusi ja takistusi.

“Kassirabal” Foto: Tallinna Linnateater

Hesteri jaoks armastus vaid praktiline tunne ja vajadus. Tema suhtumine armastusse on ambivalentne. Ühest küljest ei näe ta armastusel mõtet, tema jaoks ei ole selles suures ja ülevas tundes peidus salapärasust ega maagiat. Tema suhe Carthage’iga on purunenud. „Armastus on lollide ja laste jaoks“ (Carr 2006a: 6). Teisalt on Hester klammerdunud oma mehe külge ja pole nõus teda vabaks laskma, et Garthage saaks abielluda teise naisega. Hester teeks ükskõik mida, et mees tema juurde tagasi tuleks ning nende suhted taas korda saaksid. Naine on kindel, et tänu temale on abikaasa elus hakkama saanud, varanduslikult heal järjel ning neid seob siiski teatav lähedus. „Meie side on tugevam, me oleme nagu kaks kivirahnu, mis aeglaselt teineteist ihuvad ja võib-olla sellepärast nii lähedased ongi“ (Carr 2006a: 6).

„Kassirabal…“ näidendisse on Carr sisse toonud hüljatuse temaatika. Hesteri ema jättis tütre maha, kui naine oli veel väga väike. Oma isast ei tea Hester samuti väga palju ning purunenud lapsepõlv võib olla põhjuseks, miks ta klammerdub oma mehe külge isegi siis, kui ta sisimas teda võib-olla ei armastagi – ta kardab üksindust ja äratõukamist. Seetõttu on Hester aheldatud nõiduslikku saatuseringi, mida ta kordab: ka Hester peab oma lapse maha jätma ja lahkuma, kuid tema ei suuda seda ema eeskujul teha. Ta ei taha oma tütrele samasugust õnnetut, mõttetut ootamist täis elu, nagu temal oli. Hester ei soovi, et ka Josie peaks teda kogu elu ootama, teades, et ta ei tuleks enam kunagi tagasi. Sarnaselt teistele kaasaegsetele iiri näitekirjanikele leidub ka Marina Carri näidendites musta huumorit ja füüsilist vägivalda: kurbusest ja melanhooliast ajendatuna lõikab „Kassirabal…“ peategelane Hester oma tütrel kõri läbi ning sooritab seejärel ka ise enesetapu.

Lunastuse temaatika on seotud talvega. Carri näidendeid „Kassirabal…“ ning „Naine ja hirmutis“ läbib talve motiiv. Viimases nimetatud näidendis jõuab peategelase surmatund kätte talvel ning naise abikaasa lausub, et lahkumiseks on see õige aeg. Näidendis „Kassirabal…“ toimub Hesteri eksabikaasa Carthage’i ja Caroline’i pulmapidu ühel valgel talvepäeval. Sama päeva õhtul lahkub elust ka Hester. Valge värvus on seotud puhtuse ja pühadusega, samuti sümboliseerib valge rahu. Talvel elust lahkumine viitab maiste probleemide hülgamisele ning igavesesse rahusse suundumisele.

Müstika ning kummituslikud tegelased

Marina Carri näidendites tõusevad esile müstilised ja üleloomulikud tegelased. Carr kasutab näidendites maagiale ja nõidusele viitavaid sõnu või fraase. „Kassirabast…“ võib leida näiteks sõnu „nõiamammi“ ja „külmavana“ või fraasi „luua seljas mööda vihisema“. Inspiratsiooni sõnulseletamatuid olukordi näidenditesse luua on Carr saanud oma elust. Ta tõdeb, et temaga on juhtunud veidraid sündmusi, mis ei allu reaalse elu loogika seaduspärasustele. Samuti rõhutab mõjutajatena Carr iiri folkloori tausta, kus on vaimudel ja haldjatel tähtis roll. (Jalasto 2013b).

Näidendis „Portia Coughlan“ on kummituslikuks figuuriks peategelase Portia kaksikvend Gabriel, kes uppus, kui ta oli 15-aastane. Portia hakkab kuulma oma venna laulmist ning tunneb temaga erilist lähedust. Sarnast süžeeskeemi – surnud venna vaimu ilmumist ning tema laulu tajumist – kasutab Carr ka oma hilisemas näidendis „Kassirabal…“. Ka selles näidendis kohtub peategelane oma venna Joseph Swane’i vaimu ja kuuleb teda laulmas oma lapsepõlvest tuttavat viisi.

Näidendis „Naine ja hirmutis“ on salapäraseks ja mõistetamatuks tegelaseks Hirmutis. Pole selge, kes see täpselt on. Vahest ehk naise isiksuse teine pool, alter ego. Selliseks arvamuseks annab alust Hirmutise keelepruuk: naisega vesteldes kasutab Hirmutis „meie“ vormi. Ta teab kõigist naise elus juhtunud sündmustest ning suudab neid kohati detailsemaltki kirjeldada kui naine ise. Hirmutis oleks justkui tema alateadvus, kes on saavutanud naise mentaalsuses füüsilise kuju, sest naist külastav abikaasa ei näe ega kuule Hirmutist, kuid naine tajub teda liikuvana ning reaalsena. Kui naine mehe juuresolekul Hirmutisega vestleb, uurib meesterahvas, keda naine omaette kõnetab.

Hirmutist võib tõlgendada naise praktilise mõistusehäälena, kes on püüdnud teda kogu elu rumalate valikute ja otsuste eest kaitsta. Naine ise esindab tundlikku poolt, keda juhivad tungid. Ta nimetab hirmutist parasiidiks, kes eksisteeris koos temaga ning esitas saladuslikke korraldusi ja käske.

10739666054_e815e9df70

“Kassirabal” Foto: Tallinna Linnateater

Näidendist „Kassirabal…“ leiab mitu kummituslikku tegelast. Esimesena neist on Vaimulemb – surm. Taaskord ei suuda teised peale peategelase Hesteri näha kummituslikku tegelast. Teine salapärane tegelane on Kassnaine, kes läheneb kuuekümnendale eluaastale, on näost „rabakarva pruunitriibuline, kassinahkne maani kasukas seljas, dekoratiivsed kassisilmad ja –käpad külge kinnitatud“ (Carr 2006a : 7). Ta mõjub võrreldes teiste müstiliste tegelastega realistlikumalt, kuid Carr on tegelasele külge pookinud üleloomulikke võimeid. Kassnaine oskab tulevikku ette näha ning ennustada, mis teiste tegelastega juhtuma hakkab. Ta nägi peategelase traagilist elukäiku ette, kuid Hester ei uskunud teda ja keeldus Kassirabalt lahkumast. Samuti suhtleb Kassnaine surnud inimestega, nende vaimudega. Kassnaise ja näidendi „Naine ja hirmutis“ Hirmutise vahel võib märgata sarnasusi: mõlemad peavad teistele tegelastele meelde tuletama igaviku seadust, et aeg on pöördumatult edasi läinud ning möödunu ei kordu eal.

Kolmandana ilmub „Kassirabal…“ välja Hesteri venna vaim, kes kohtub Kassnaisega ning taha uuesti ellu ärgata. Joseph tahab uitamise vaimudemaailmas lõpetada, ta tahab puhata, süüa praadi, tutvuda mõne tütarlapsega, püüda lõhet ja haugi Bergiti järve ääres. Enne enesetapu sooritamist kuuleb Hester oma lapse Josie Swane’i häält.

Marina Carri näidendites on kesksel kohal keerulised perekonnasuhted, mis tuuakse esile naisvaatepunktist lähtuvalt. Tihti kannatavad naised armusuhetes ning on rusutud ja melanhoolsed. Marina Carri näidenditele loovad põnevust muinasjutulised fantasmagooriad: realistlikke suhteid ja sündmusi vürtsitatakse tumeda ja ebamaise vaimudemaailmaga. Täiesti reaalsete tegelaste kõrvalt leidub paljudes Carri näidendites ebareaalseid ning üleloomulikke tegelasi, kes on seotud teispoolsusega ning omavad erilisi võimeid.

Kirjandus

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s