Ploomid ja konservherned ei kõlba samasse purki, kuigi on kujult sarnased!

19. sajandi noore saksa draamakirjaniku Georg Büchneri viimane näidend „Woyzeck“, mis avaldati postuumselt, kirjeldab ilmekalt saksa töölisklassi elu läbi reamees Fr. J. Franz Woyzecki ja tema kaaskonna. Näidend on üles ehitatud lühikestest nõrgalt seotud stseenidest, millest igaüks jutustab süžees olulist osa ja annab passiivselt edasi sandarm Woyzecki taustsüsteemi. Büchnerit võiks osaliselt kõrvutada Kristjan Jaak Petersoniga, kelle puhul kirjandushuvilised nurka ohkega küsivad: „Mis oleks saanud siis, kui …?“. Aga me ei tea. Ja vahel ongi parem vähe teada. Ja veel parem on etendust vaatama minna ilma näidendi teksti eelnevalt lugemata. Muidu tundub laval toimuv lihtsalt väga vale.

Woyzeck (Priit Loog) mõtleb oma aja ning seisuse kohta liiga palju. Woyzeck on hull ja kuuleb tihti hääli. Mainimata ei tohi jätta, et Woyzeck osaleb ka teatud meditsiinilises „projektis“, mida viib läbi doktor (Ago Andreson). Projekti käigus tuleb tal süüa igal toidukorral vaid herneid. Lisaks on ta vaene ning saanud litsaka naise Mariega (Kaili Viidas) lapse, kuigi paar ei olnud laulatatud ja jumala silmis on tegemist sohilapsega. Marie otsustab peagi silma visata hoopis kapellmeistrile (Indrek Taalmaa), kes laseb end mõnuga provokatsioonist mõjutada. Woyzeck saab aga pea naise üle aisa löömisest teada ning otsustab juudilt (etenduses allohvitserilt (Sander Rebane)) osta noa ja Marie surnuks pussitada.

Teatud mõttes on süžeekäik üsna ajatu ja säärane olukord võib inimestel vahel ikka ette tulla. Vahel võib hullemini ka minna. Kõik aspektid, mis etenduses välja tulid, on aktidena ühiskonnas endiselt olemas, midagi ei ole muutunud – ajatud probleemid, nagu Toompere ütleb. Mis paneb siinjuures aga imestama, on lavastaja valik lavastada see tekst just kaasaega, pooleldi kaasaegsete tüüpide ja esteetikaga. Miks peaks vaataja suutma sellist kontseptsiooni kergemini tõlgendada kui aja(stu)truud lavastust? Mida loodeti sellega saavutada? Kas see oli iroonia? Ühelt poolt paistab säärane kontseptsioon kaunis tore. Kuid vanade tekstidega kipub kaasas käima vaataja lootus ning kriitiku heleroosa unistus, et näidendile antakse mingi uus dimensioon või avatakse tekst uuest vaatenurgast. Seega võiks iga uus „Hamlet“ olla põhjendatud, sest vahel jääb tegemise rõõmust väheks, et sünniks sünnis. Samuti oleks võinud olla antud teksti lavastamine selgelt põhjendatud kas uudse lähenemise või esteetika või uue tõlgenduse näol. Isegi kui lavastuse „kaasaegset“ esteetikat vaadelda kui uut leitud dimensiooni või tõlgendust, ei õigusta see end. Eriti kui „kaasaegseks“ pidada suitsetavat bimbot (Kaili Viidas), riivatuid vanamehi (Indrek Taalmaa, Ago Andreson, Jaan Rekkor) ning mürisevat mootorsaagi. See ei paista olema see modernsus, mida vaataja tegelikult naudiks. Muidugi on see lõbus, aga üsna laadateatri moodi ega kanna endas vähimatki esteetilist naudingut. Praegu ei õigustanud lavastus end. Probleemide ajatus ei õigusta neid. Inimene on põhiolemuselt sama ning ka tema inimlikud probleemid on laias laastus samad, aga see pole piisav põhjus neid lavastamaks. Midagi jäi väga puudu.

Featured image

Foto: Mats Õun

Samas „modernsuse“ taktis jätkates panid osad originaaltekstile lisatud stseenid lausa punastama. Ere näide oli kapteni (Jaan Rekkor) ja doktori (Ago Andreson) kepikõnd ajast ja arust suusakeppidega ning sellele järgnenud stseen Woyzeckist jäätisemüüjana Pärnu rannas. Samuti ebamäärane peostseen koos urineeriva naise ning lõhkises särgis väga purjus noorsandiga. Ning lõpuks Marie (Kaili Viidas) lavale ilmumine elusa ja tervena pärast tõenäolist surma. Osati võiks kõike tõlgendada ühiskonnakriitilisena, teisalt aga paistab see rohkem loo lörtsimisena. Büchneri originaaltekstis paistab ridade vahelt väga tugev kristlik taustsüsteem. Toompere lavastuses seda eiratakse. Vahest oleks selle kallal töötades mingi kiht avanenud?

Teatud kahtlusi tekitas ka Woyzecki (Priit Loog) tegelaskuju. Omaette segaseks jääb esmalt juba tema põhiamet – on ta beauty salon’is juuksur, suvaline võsalõikaja või jäätisemüüja? Teises vaatuses mainib ta korraks oma reamehe seisust ning sellega ametiline (ning originaaltekstile autentne) piiritlus lõppeb. Kahtlaseks jääb ka lavastatud-tõlgendatud Woyzeck. Mentaalselt segamini meest mängitakse füüsiliselt toonuses ning elava kujuna. Omaette on see ebausutav, teisalt ebaloogiline. Etendust alustavas stseenis kapteni (Jaan Rekkor) pead pestes paistab tegelaskuju pigem väga agar ja kergelt närveeriv juuksurihakatis kui hääli kuulev ja ebastabiilne mees. Osalt on arusaadav, miks tegelaskuju etenduse algul vast vähem oma haigust demonstreerib – seda seejaoks, et lõpus toimuks kulminatsioon. Paraku seda ei juhtu. Teatud mõttes nullitakse Woyzecki vaimne olukord terve etenduse jooksul. Põgusad stseenid, kus on tekstis otseselt viidatud tema hullumeelsusele, on mängitud pealiskaudselt ning ei haara kaasa ega muutu veenvaks. Woyzeckit oleks vahest paremini mängima sobinud hoopis allohvitseri rollis olnud Sander Rebane.

_DSC3301_large

Foto: Mats Õun

Loomulikult ei saa lavastust täiesti maha kanda. Ja võib-olla ongi see kõige kurvem, et tegelikult oli sel lavastusel potentsiaali olla keskmisest tublikesti parem. Väga hea mulje jättis stsenograafiline lahendus: ratastel torudepadrik ja videoprojektsiooni kasutamine, mida oleks võinud isegi rohkem rakendada, kuna etendust alustanud pilt puhta mustvalge videokatkendi projitseerimisega lõi edaspidiseks soodsa pinna; lisaks üsna minimalistlikult sisustatud lavapind. Videolahenduse tegi lavastusele Argo Valdma ning kunstilise poole eest vastutas Ervin Õunapuu.

Kuivõrd aga tehti lavastades teised valikud, lagunes etenduse kompositsioon minu silmis üsna hajusaks ja häguseks kaheks tunniks. Lavastaja poolt õhku heidetud etenduse tragikoomiline suund oli pigem tugevasti kaldus traagika poole, seda nii süžeeliselt kui ka reaalajas toimuvat arvestades.

Aga pooltühi saal plaksutas trupi ikkagi kolm korda tagasi. Võis kergendatult koju minna.

“Woyzeck”
Endla Teater
Autor:
 Georg Büchner
Lavastaja: Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja
Videolahendused: Argo Valdmaa

Nimosas Priit Loog, osades Kaili Viidas, Carmen Mikiver, Jaan Rekkor, Indrek Taalmaa, Ago Anderson, Tambet Seling, Ahti Puudersell ja Sander Rebane

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s