Milleks see kiire, mis kuhugi ei vii?

Proloog

Ma ei ole väga kaua nii heas (võiks isegi öelda, et ülevoolavas) tujus teatrisse läinud, kui nädal tagasi oma käesoleva aasta esimest teatrikülastust tehes.  Seda valusam oli pettumisest tulenev meeleolu langemine. Siit moraal – peaks enne teatrisse minekut hakkama ikkagi rohkem eeltööd tegema ja arvustusi lugema. Kadi Herküli arvustus Kultuuriportaalis on tabav ja kokkuvõtlik ning üldjoontes klapib minu arvamusega.  Tõdemus, et „teatrit tuleb vaadata puhta lehena“ näib hetkel jamps, või vähemalt mitte absoluutne tõde. Samuti ei pea lähtuma ka sellest, et iga Tartusse jõudev külalisetendus on väärtus omaette ja vajab tingimata vaatamist. Aga ega muidu ei usu kui ise ei näe…

Foto: Mats Õun

Foto: Mats Õun

Potentsiaali on…

Otsin teatrist emotsioone, mis on ideaalis laval toimuva suhtes empaatia väljendus, sellega suhestumine. Kui ainus toimuv meeleolumuutus on hea tuju hääbumine tuimuseks, siis see on mittesoovitav emotsioon. Mul oleks tujulanguse üle hea meel, kui seda põhjustaks tegelastele kaasaelamine ja empaatiline pisarapoetamine. Katarsis! „Woyzeck“ endaga kaasa tundma paraku ei tõmmanud.

Algus oli paljulubav. Laval oli valge ekraan ja selle ees laud, vasakul ääres riiul rekvisiitidega, lava ees priimus ja keedupott. Loodud oli tühi, isegi pigem kõle minimalistlik keskkond, mis võimaldab näitlejatel esile tõusta. Lauri Kaldoja helikujundus raamistas selle olustiku väga mõjuvalt pineva ja rahutuks tegeva muusikaga, mis oli oluline lavastuslik komponent. Ometi ei tekitanud näitlejate mäng võrdväärset tunnet. Woyzecki (Priit Loog)  traagika ei olnud traagiline. Kaastunnet ei tekkinud ja puudu jäi ka uutest „küll ühiskond on hukas“ tõdemustest, mõjus seegi kriitika kuidagi „juba nähtult“.

Woyzeck on vaene, „liigsest mõtlemisest“ hullunud noor mees, kelle naine Marie (Kaili Viidas) teda petab. Viidas mängib kerglase tibi rolli hästi, ent lavastuslikult on tegu karikatuurse tegelasega, kellesarnaseid parodeeritakse igas aastavahetuseprogrammis. Noor suitsetav ema, kelle miniseelikud on pigem minid kui seelikud. Woyzeck ise on lavastuse tutvustuse järgi sõjaväemissioonilt naasnud sõdur, kellel on raskusi argiellu sulandumisega, perekond on vaesuses ja elatise teenimiseks tuleb tal töötada neljal töökohal. Toimub pidev rapsimine ja ebaefektiivne rahmeldamine, mille tulemusel midagi paremaks ikkagi ei muutu. Pigem vastupidi.

Esimese vaatuse pärliks oli stseen kunstinäituselt, mis ironiseerib tabavalt teemal „Miks publik kaasaegset kunsti ei mõista?“. Näitus-performace’i avamisele kogunevad inimesed, klaasid näpus, sest kohe hakatakse ju veini pakkuma. Kõigile peale kunstniku enda jääb toimunu aga tabamata imeks, veini ei voola ning osalistel jääb ka tasu saamata. Ega siis kunsti raha pärast tehta! Pealegi jahvatavad projektimajanduse rahaveskid aeglaselt.

Foto: Mats Õun

Foto: Mats Õun

 „Tuul puhub süüdnordist“

Toompere on tõstnud ligi 200 aasta eest kirjutatud killustatud teksti kaasaega, et lähendada seda nüüdisaegsele vaatajale. Aegruumi muutmine on muidugi popp teema ja ma ei ole selle osas ka kuidagi põhimõtteliselt kriitiline. Kaasajastamine peaks olema aga sisuliselt õigustatud ja maitsekalt välja kantud, mitte jääma mingite tänapäevaste elementide sissepõimimiseks, lootuses, et need ise ennast õigustavad. „Woyzeckis“ tekitas kaasajastatud olukord minus vastuvõtutõrkeid ja mõjus ajuti kummaliselt.

Woyzecki suur probleem olevat vaesus, mis paneb teda tööd rügama ja hoiab perest eemal. Selle kõrvalt kannab tema naine iga päev uusi kõrgeid kingi ja suitsetab, mis kumbki pole odav lõbu. Pangakonto puudumine on kaasajal lihtsalt absurd, arvestades antud olusid nagu välimissioonil teenimine, mille eest pidi samuti millalgi ju palka saama. Võib-olla ajan juuksekarva lõhki, ent kaasajal on nii palju igasuguseid tugistruktuure, et mõne euro eest vaid herneid sööma ilmselt ikkagi ei pea.

Lavastus tekitas stiililiselt küsimusi. See ei olnud stanislavskilik puhas läbielamisteater, ent ei kandnud välja ka selgelt brechtilikku eepilise teatri stiili – võõristust ja taotluslikku näitamist, et vaatajad läbielamise asemel kaasa mõtleksid ja intellektuaalselt osaleksid. Ei mõjunud siinne süngus ja raskus piisavalt süngelt ja ei haakunud ma ka lavastaja mõttega kavalehelt: „Iga inimlik häda on alati naljakas“. Pole ei üks ega teine, kokku üks paras tuuleiil „süüdnordist“.

Tähelepanek – loodus kutsub

Publik ahhetas, kui peostseenis kujutati varjuteatri tehnikas pissivat naisterahvast. Tundub, et tegu on tuure koguva uue trendiga, mis näitab, et ka naistel on bioloogilised reaktsioonid ja „loodus kutsub“. Sama element kordub ka Kertu Moppeli lavastuses „Liha luudel“ ja Kuressaares kaalutakse isegi vastava kuju rajamist.

Epiloog

Pettuda saab üksnes iseenda ootustes, siis kui ootushorisont on liiga kõrgele seatud. Tasub sellega ettevaatlik olla. Tundub, et liiga heas tujus teatrisse minek tingib automaatselt ka kõrgendatud ootusi. Kindlam on olla ikka kannatav ja õnnetu eestlane, siis on keskpärane etendus midagi ootuspärast ja pärast on hea pettumuse asemel õlgu kehitada ja öelda, et oli ju kah.

„Woyzeck“ – Endla Teater

  • autor Georg Büchner
  • lavastaja Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)
  • kunstnik Ervin Õunapuu
  • valguskunstnik Margus Vaigur
  • muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja
  • videolahendused Argo Valdmaa

nimosas Priit Loog, osades Kaili Viidas, Carmen Mikiver, Jaan Rekkor, Indrek Taalmaa, Ago Anderson, Tambet Seling, Ahti Puudersell ja Sander Rebane

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s