Teatrirepliik: “hääletutest” mobiiltelefonidest

“Palume mobiiltelefonid etenduse ajaks välja lülitada”*.

See mantrana korratav lause on juba nii lahutamatu osa teatrikülastusest, et väikesed lapsed alustavad kodus teatrit mängides oma mänguetteasteid samade sõnadega. Oleks nelja-aastastel telefonid, täidaksid nad ilmselt kohusetundlikult kõlaritest esitatud palvet. Ometi juhtub pea igal etendusel, et üks kuni mitu telefoni sellele vaatamata helisevad-surisevad-piiksuvad. Nende omanikud pole muidugi enam lasteaiaealised. Segab küll, kuid anname andeks, kui see ruttu lõppeb. Juhtub ka parimatega, eksole.

Millele ma ei reageeri, seda pole olemas?

Juba tükk aega hämmastab mind üks käitumismuster, millest ma aga päris hästi aru ei saa. Miks inimesed oma helisevale/vibreerivale mobiiltelefonile ei reageeri ja sellel ligi minuti (vahel ka korduvalt) lärmata lubavad? Kõik ümberkaudsed inimesed saavad ju niigi aru, kelle telefoniga tegu on. Poker-face‘i tegemine ei peta kedagi, näitlemise asjatundjad on laval, ei ole vaja seda rolli kivina enda kanda võtta. “Kivi on raske, mis tast kaasas tassida!”. Koti avamisel tekkiv krabin häirib kaaspublikut tõesõna palju vähem kui tüütu surin, mille puhul ei ole garantiid, et see peagi uuesti ei alga. Ühtlasi näitab oma telefoni vaigistamine austust kaasvaatajate vastu ja kergendab “süütegu”. “Ikkagi inimene!”. Näib, et elementaarne viisakus ei ole aga enam sugugi nii elementaarne.

Näide tänaselt teatrikülastuselt

Minu kõrval istuval naisel hakkab keset etendust süles olevas teatrikotikeses telefon vibreerima. Ei ole mingit kahtlustki, kelle telefon see on ja kus see parasjagu asub, surin on väga hästi lokaliseeritav. Naine tõmbub veidi pingesse ja vajutab käekoti tugevamini sülle, tehes samal ajal nägu, et tema ei tea midagi. Ilmselt lootis, et mõttejõud kõne lõpetab. Ega ei lõpeta küll, telefon suriseb edasi. Kaalun juba päris tõsiselt, kas peaks paluma tal oma telefonile reageerida. Tegelesin mõttes sobiva sõnastuse leidmisega: “Teie telefon heliseb./ Kas te võiksite selle kõne katkestada?/ Vinge värin!” Telefon väriseb veel natuke ja lõpuks vaikib. Naine on kogu aja teinud püüdlikult nägu, et see ei ole tema telefon. Või oli ta selle surina üle nii uhke, et tahabki sellel kõlada lasta? Pinisev vibratsioon on lõpuks läbi ja hingan kergendunult. Aga see ei ole veel kõik! Siis avab see naine ilma ühegi takistuseta oma käekotikese, võtab sealt telefoni ja vaatab, kes helistas! Nojah, näed, telefoni kättevõtmine ei olnudki ületamatu kunsttükk. Kõigil oleks olnud vähem piinlik, kui teha seda kohe, mitte siis kui kõne juba läbi on.

Piinlik või veel piinlikum…

Saan aru, et mõni inimene on häbelikum kui teine ja ei hinda soovimatut tähelepanu. Igati inimlik. Paraku eiramine ei muuda helisevat telefoni olematuks vaid paneb üksnes selle omaniku totrasse valgusesse. Praegune käitumine oli veel eriti jahmatav: kohe kõne lõppedes telefoni vaatamine kinnitab ju kõigile ümberkaudsetele istujatele ikkagi, kelle telefoniga tegu oli. Miks siis mitte kohe reageerida ja kaaspublikut säästa? Eriti kui telefoni kättesaamiseks ei tule kaevuda seljakoti põhjakihtidesse vaid piisas lihtsalt ühest lukutõmbest? Isegi kui liigutusi tuleks teha veidi rohkem, oleks see mõistlikum käitumine.

Palun pange oma telefonid teatris käies päriselt hääletuks või tehke seda kohe, kui teie telefon ikkagi etendust segama hakkab. Oma telefoni eiramine on veel piinlikum kui selle üles otsimine ja ühele nupule vajutamine. Enda ja teiste nimel, aitäh!

 * Näiteks Tartu Uus Teater usaldab selles osas oma publikut ja loodab, et suuremad teatrid on “telefon hääletuks” refleksi juba välja kujundanud. Lootus sureb viimasena.

Advertisements

3 thoughts on “Teatrirepliik: “hääletutest” mobiiltelefonidest

  1. Minu arvates peaks etenduseeelne tekst rõhutama, et telefon just nimelt välja lülitataks, MITTE ei pandaks hääletuks. Sest hääletu pole paljude telefonide puhul hääletu, lisaks võib hakata helisema mõni unustatud äratus või mida iganes. Usun, et need 2-3 tundi levist väljas, ei tee ka kellegi elu märgatavalt vaesemaks.

  2. Eriti teravalt kuulevad igasugust vibreerimist ja vilinat ka näitlejad (ja ka tehnilised). On olnud juhtumeid, kus näitleja on etenduse helina ajaks peatanud ja küsinud, kas võime nüüd edasi minna või võtate telefoni vastu? Selline pöördumine annab saalitäiele inimestele piinliku õppetunni ning tõenäosus, et sellel etendusel käinud publik on järgmistel teatrikülastustel palju ettevaatlikum, on tõusnud. Järelikult on hirm piinlikuse ees edasiviiv. Ent ilmselt on efektiivsem hoopis pragmaatilisem lähenemine. Paljud maailma kino- ja teatrisaalid on n.ö fooliumisse mässitud ja ükski piiks sealt läbi ei lähe. See kõrvaldab juba eos igasugused moblaprobleemid publikus, ent häiritud võivad sel teel saada ka vajalikud aksessuaarid, näiteks raadiomikrofonid. Alati võib ka etenduse eel inimeste mobiilid kokku korjata ja kuhugi spets-nagisse jätta (moblagarderoob). Lõpetuseks, kuna vibreeriv ja helisev tendents on pigem tõusu kui languse teel, tuleks sellega tegeleda, mitte ignoreerida ja võtta kui uue aja paratamatust.

  3. Olen ise ka olnud see häbiväärne, kellel telefon keset etendust üürgama pani, aga enda õigustuseks võin öelda, et mu nutifon oli kergelt segi läinud ja helises olenemata sellest, et oli hääletu peal. Samuti polnud võimalik teda välja lülitada ega kõne kinni panna. Ainus viis oleks ehk olnud vägivaldselt aku küljest rebida, aga olin üsna kindel, et selle rabelemise peale lendab kogu komplekt sujuvalt istmete alla. Siit moraalne soovitus telefon teatriskäiguks kas välja lülitada või hoopis koju jätta.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s