Teekond maailma servale ja tagasi

Lumisel pühapäeval asusin teele Tartu Uude Teatrisse, et „Mõtteainest“ kogeda. Pean häbiga tunnistama, et sellisest interaktiivsest etendusest, osalusteatrist nagu nad ennast defineerivad, ei olnud ma varem kunagi osa võtnud ning see tundus väga huvitav, kuid samas ka hirmutav. Aga pean juba ette ära ütlema, et minu kartused olid vägagi alusetud.

Ma ei taha ega vist tohigi rääkida, mis kohti ma täpsemalt külastasin ning mida ma tegin selle kolme tunni jooksul, mil ma nii-öelda „ära olin“. Ei tohi, sest seda kõike peab ise avastama ja kogema, ainult sellisel juhul saab sellest kogemusest võtta kõik, mis võtta on. Ning laskudes selle lavastuse detailidesse ei avastagi me midagi erilist, sest olulised ei ole mitte detailid, vaid see, mis tundeid või mõtteid need detailid meis tekitavad. Ja ma tahangi rääkida sellest, mille üle mina mõtlesin, mida ma tundsin või mis mind üllatas ja miks peaks igaüks vähemalt kaaluma võimalust samuti sellele teekonnale asuda, sest ma võin täie kindlusega öelda, et põhjust miks minna on vägagi palju.

Mõtteaines

Mõtteaines“ on meenutus.

Ja seda kõige paremas mõttes. Olles selles lavastuses, käies ringi mööda Tartut, täites ülesandeid ja avastades, tundsin ma ennast justkui väike laps. Tundsin ennast kui väike laps kelle unistus on, et keegi talle uue maailma looks, et keegi looks talle ühe loo, ühe seikluse, mida saab avastada, millest saab osa võtta ja mis oleks midagi enamat kui kodus onni ehitada. „Mõtteaines“ pakub justkui seda, mida me kõik väikestena soovisime ja mille taasavastamisel tunneme tohutut rõõmu, sest ühestki inimesest pole kadunud see seiklusjanu, see soov avastada tundmatut ja teadmatut. Ja samuti pole kadunud soov teha ulakusi, rikkuda natukene reegleid ja teha asju, mida me oma argielus ei teeks. „Mõtteaines“ saadab meid teekonnale, mille jooksul saame end lasta vabaks, unustada kõik ning tunda end korrakski veel lastena. Tunda tunnet, mille me kõik oleme ammu juba unustanud. See on hea tunne.

Mõtteaines“ on maailm.

„Mõtteaines“ loob justkui uue maailma. Kuigi teekond kulgeb mööda linnatänavaid, läbides erinevaid maju ja hoove, ei ole need siiski need hoovid, mida me näeme argipäeviti sealt mööda jalutades, vaid need on erilised. Kõigile neile on antud oma tähendus, mis on palju sügavam ja põnevam. „Mõtteaineses“ ongi väga hästi ära kasutatud keskkonda meie ümber.

Tihtipeale mängib keskkond kaasa tahtmatult, ilma et keegi oleks midagi ette planeerinud või organiseerinud, justkui sooviks loodus omalt poolt kaasa aidata selle kõige õnnestumisele. Näiteks oodatakse ühel hetkel märguannet tegevuse lõpetamiseks ning üllataval kombel osutub selleks vareste surmakisa, mis järsku lihtsalt vaikib. Või ehk inimesed akna peal, kes ilma mingi põhjuseta sulle lehvitavad. Ning samuti Raekoja kellad, mis just nagu õigel hetkel helisema hakkavad. Aga ehk ongi see kogu aeg olnud nii, lihtsalt meie ei ole seda märganud? Just selle piiriga mängimine, juhusliku ja kavatsetu piiri õhkõrn tajumine on selle etenduse üks trumpe. Kas väikese poisi hõiked tänaval on uueks vihjeks või kohviku seinal teleekraanilt käiva O. Lutsu „Kevadel“ on mingi sisuline tähendus? Pidev kahtlus ja uudishimu, kas tegu on tahtmatu või tahtliku kokkusattumusega loob midagi väga põnevat. Eriti segadusse ajab asjaolu, et loosse ongi meelega segatud fiktiivseid tegelasi nagu näiteks kogu teekonda saatev ja justkui juhuslikult igale poole sattuv skafandris härrasmees, kes lihtsalt juhtus olema igal pool kuhu sa aga sattusid. Ja kogu selle uue maailma teke on väga märkamatu. Ta luuakse lihtsalt, sõnadega, jutustades teekonna vältel lugusid sellest uuest maailmast, andes erinevaid ülesandeid. See maailma tekib endalegi märkamatult, ühel hetkel sa lihtsalt avastad, et need inimesed, kes sinust tänaval mööduvad ei tea seda mida tead sina ja et sa ei ole nendega koos sellel samal tänaval selles samas kohas. Pärast kolme tundi tolles teises maailmas on naasmine tavamaailma kuidagi imelik, sest see teine, nimetu maailm, on saanud mingil veidral kombel vägagi koduseks ning tundub, et seal maailmas on veel palju avastada ja paljuga tutvuda. Ma loodan väga, et satun kunagi veel sinna ning saan seal viibida kauem, kui need kolm tohutult kiiresti mööduvat tundi. Ma loodan.

2

Siinkohal oleks ilmselt paslik teha üks sügav kummardus kõigile inimestele, kes aitasid selle retke ellu viia. Te olete hakkama saanud suure tööga ja suure asjaga ning ma tänan teid selle eest. Aitäh!

Mõtteaines“ on tervik.

Kui nii mõnigi vaataja võib hiljem heietada, et kas nähtut saab nimetada just etenduseks, siis ei saa keegi eitada, et ta tegi seda, mida üks lavastus peab tegema. Ta lõi uue maailma. Ja ta pakkus kõike seda, mida võib üks inimene oodata ühelt teatriskäigult. Ta pakkus meelelahutust oma huvitavate tegevuste ja tegelastega ning situatsioonikoomikaga, mis jällegi tihtipeale sündis väga ootamatult ja tahtmatult. Ta pakkus seiklust oma looga, mis viis kõiki rändama mööda tundmatuid teid ja mööda tundmatut lugu. Ta pakkus sügavust neile, kes kuulasid ja tahtsid minna looga süvitsi ning ta pakkus ka moraali ning õpetust, tõdemust, mõtteainet, millega etenduse lõpus oli võimalik teatrist lahkuda ning mille üle saab arutleda veel pikematki aega. Ühesõnaga pakkus „Mõtteaines“ kõike, mida üks inimene võib teatrietenduselt oodata ning G9 on suutnud kokku panna midagi väga imetlusväärset.

Mõtteaines“ on saladus.

Lavastuse kirjelduses on mainitud, et terve lugu peaks kujutama teekonda maailma servale, nagu seda tegi ka Kalevipoeg. Kui küsida, et kuidas maailma lõpp paistis, siis ma pean vastama, et ei tea. Ei tea, sest ma ei ole kindel, kus ma ära käisin. Kas tegu oli maailma lõpuga, otsaga, äärega, seda ma ei tea, aga ma tean, et kusagil ma käisin. Ma tean, et ma sattusin kuhugi mujale kui seda on talvine Tartu ja pisike Eesti. Ma sattusin kuhugi, kus ma ei olnud kunagi varem käinud ja see paik oli täis müstikat ja saladusi. Mis koht see aga oli, kuidas seda nimetada ja kuidas sinna tagasi saada, seda ma ei tea. Aga ehk käisingi ma sellel teekonnal ära maailma lõpus, sest lõppude lõpuks ei tea ju keegi, milline see maailma lõpp välja näeb, sest keegi ei ole seal käinud ja seda näinud. Ja ehk ei olegi vaja minna kaugemale kui siia samasse Tartusse, Uude Teatrisse, sattuda siia õigel ajal ja hetkel ning minna siis rännakule maailma serva peale. Või vähemalt kuhugi mujale. Mina igatahes soovitan võimalikult ruttu sattuda piletikassa ette ja kindlustada endale võimalus olla õigel ajal ning hetkel õiges kohas, sest maailma serva saab piiluda veel vaid loetud korrad!

PS! Pange soojalt riidesse, sest ööd on siin külmad ning retk toimub suures enamuses väljaspool majaseinu.

PS! Etenduses on arvestatud sellega, et üks keskmine eestlane on tagasihoidlik, vaikne ja natukene tusane. Nagu mina.

PS! Nautige igat sekundit.

Pildid: http://www.uusteater.ee/?event=mõtteaines

Lavastuse info

„Mõtteaines“

Labürintteater

LTÜ G9 koosseisus:
Henry Griin
Kristel Maamägi
Mari Mägi
Eve Ormisson
Keili Retter
Inga Vares

helilooja: Markus Robam

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s