Peter Brook ja “Liha luudel” ehk kuidas sobitub uuslavastus teatriteooriasse?

liha

Kertu Moppeli uuslavastuse „Liha luudel“ moto küsib nii: „Miks on parem pidu alati kusagil mujal?“. Põlvkonnakaaslastest noorte teatritegijate trupp vastab sellele ning muudelegi küsimustele pidudest ning pidutsevast, mitte iial suureks kasvavast põlvkonnast läbi üheskoos tehtud uuslavastuse. Ehkki võib olla jäänud mulje, et Kertu Moppelil on juba lavastajana välja kujunenud oma stiil, üheks iseloomustavaks märksõnaks iroonia, siis seekord püüab trupp endi sõnul jääda täiesti ausaks. Kertu Moppel on ise lavastusest rääkides intervjuus öelnud nii: „Seekord leppisime kokku, et katsume teha midagi nii tõsiselt kui võimalik ja ei kasuta nalja kui enesekaitsevahendit tõsiste teemade käsitlemisel.“ (Müürileht 2014). Vaatamata tegijate tõelisele tõsidusele rõkkas saal korduvalt naerust, seejärel aga elas vaikides religioossetele stseenidele kaasa. Moppeli lavastuses „Liha luudel“ saavad kokku erinevad lähenemispunktid ja mängustiilid – on komöödiat ja tragöödiat, dokumentaalteatrit ja fiktsionaalselt loodud maailmu, irooniat ja pühalikkust. Seetõttu pakub just Peter Brook oma „Tühja ruumi“ neljaks lõhutud teatri kirjelduste abil hea võimaluse lavastust analüüsida ning tükkideks võtta. Need neli on mandunud teater, püha teater, räme teater ning vahetu teater.

Lavastus „Liha luudel“ algab psühhedeelse stseeniga. Egiptuse jumalad võtavad elektroonilise muusika saatel sisse poose, lõhuvad varba otsa kukkuvaid õhupalle ning seejärel tervitavad taevast alla laskuvat maakera. See on sünd – nii lavastuse, inimkonna kui põlvkonna sünd, kus kohtuvad nii inimlik kui maaülene pool. Peter Brookile toetudes võiks stseeni kirjeldada nii: „Me teame, et suur osa elust jääb meie meeltele kättesaamatuks, ja kõige paikapidavam seletus mitmesugustele kunstidele on see, et nad räägivad skeemidest, mida me võime tajuma hakata alles siis, kui nad omandavad rütmi või kuju.“ (Brook 1972: 37). Lavastuse avastseen pole üheselt mõistetav, ent tõstetud meeleolu ning maailma loomisele viitavate jumaluste tõttu võiks Brooki järgi olla tegu püha teatriga.

„Me võime katsuda tabada nähtamatut, aga me ei tohi kaotada kainet mõistust – liiga erilist keelt kasutades me kaotame vaataja usalduse.“ (Brook 1972: 55). Ehkki lavastus algab staatilise ja sümbolistliku jumaluste stseeniga, ei jääda sellele peatuma, vaid liigutakse kohe edasi argireaalsuse, teksti ning välja kuulutatud peo-temaatika kajastamise juurde. Lavastuse suurima osa moodustavad verbatim-meetodil loodud stseenid, mille tekstimaterjal on salvestatud näitlejate endi peetud korteripeol. 4 stseeni ning 6 pilti („Pidulikumad riided“, „Üks jääb segi“, „Toost“, „Kiri Markole“, „Kell on 5.15“ ning „Maitseküsimus“) portreteerivad tegijate poolt välja öeldut – peod on minetanud igasuguse tähenduse, pühaduse. Need stseenid on näited mandunud teatrist, ent veelgi enam mandunud inimestest. Siinkohal pole tegu Brooki poolt kirjeldatud kommertsteatriga, mis vaid võtab raha, ent ei paku vastu mingit rõõmu, ehkki kujutatud pidude kohta võiks nii öelda küll. Lavastaja ei kasuta vanu reegleid, nalju või efekte, stseenid ei toida logisevat, masendavalt aktiivset kultuurivankrit, millest Brook kõneleb, ent sellele vaatamata kerkib korduvalt pähe see sõna – mandunud. Näitlejate esitatud tekst on primitiivne ja segane, lineaarsust või järjepidevust on neist raske leida. Absurdset teksti võimendavad veelgi äärmuslikult monotoonne ning masinlik mängustiil. Vastupidiselt Brooki poolt välja toodule on siinkohal tegu aga taotluslikkusega, et veelgi rõhutada pidude argisust ning pealiskaudsust. Seda enam, et esitatakse dokumentaalseid materjale, tekib küllap publikul küsimus: kas tõesti on ka minu peetud peod nii totrad, sõpradega omavahel räägitu nii seosetu ja absurdne? Ehkki eestlased on teada-tuntud pidutseja rahvas, esitab Moppel peo-kultuuri selle täies primitiivsuses. Mandunud mängustiil joonistab publikule ette kujutluse väikestest tühistest inimestest, pool-robotitest, kes elatuvad varaste hommikutundideni napsitamisest või labasevõitu peo-naljadest.

Monotoonsed peostseenid vahetuvad rahvalikumate piltidega, mis naerutavad publikut, tekitavad tugevat äratundmismomenti või ehmatavad oma otsekohesusega. Need stseenid võiks liigitada rämeda teatri alla. Lavastuse kolmandas stseenis pealkirjaga „Piibujutud“, istuvad vanad eestlased õhtul voki ümber ning pajatavad lugusid – hirmujutte pederastidest. Räme teater on „maalähedane ja sirgjooneline ning tunnistab õelust ja naeru.“ (Brook 1972: 64). On küllap vähe inimesi, kelle jaoks stseen ei tekitanud iroonilisi tagasivaateid äsja meie ühiskonnas toimunule. See on stiilne, ent otsekohene hoop, mis ärgitab publikut õelalt kaasa naerma. Ka lavastuse viies stseen, mis kujutab endast ülekaaluliste (poroloonkostüümidesse riietatud näitlejate) paari seksistseeni, on rahvalähedane teater, mida Brook kirjeldab nii: „sopp ja vulgaarsus on loomulik, rõvedus on lõbus.“ (Brook 1972: 60). Lavastuse rämedus kulmineerub lühipiltide kollaažiga „Parim pidu on kusagil mujal“. Irooniliselt üle paisutatult esitatakse erinevat liiki pidude kiirparoodia: laulupidu, presidendi vastuvõtt, mardipäev, pulmad. Õrnalt maitsekuse piiri peal rahvalik huumor asetab kõverpeegli publiku ette, pakkudes igaühele äratundmismomenti.  Kui Brooki jaoks iseloomustab rämedat teatrit stiili puudumine, siis Kertu Moppeli lavastuses on rämedad stseenid vastupidi stiilipuhtad – iroonilised, ent otsekohesed, asetades publiku ette kõverpeegli.

Seitsmes stseen „Kodanikuühiskond“, mis kulmineerub riigile palvete esitamisega laadis „Kallis riik, palun tee nii, et kõik filosoofiadoktorid leiaksid endale erialase töö“, on raskemini defineeritav. Inimesed, keda kujutatakse, on veidi ignorantsed ning enesekesksed, esitades palvevormis oma naiivset ja lapselikku unistust riigist, kes iga kodaniku eest isiklikult hoolt kannaks. Ehkki stseen on tabav ja vaimukas, on see lahendatud siiramas vormis kui rämedale teatrile kohane, mistõttu stseeni on Brooki järgi raske kategooriasse liigitada – kõige enam võiks tegu olla ehk vahetu teatriga. Samamoodi on raske läheneda kümnendale stseenile pealkirjaga „Kodutunne“ – ufode maalesaabumise stseen on vormiliselt totter ja naeruväärne, ent sisu seevastu mõtlemapanev ning teispoolsusele viitav.

Nii nagu lavastuse algus, jõuab ka lõpp tagasi püha teatri radadele. Pärast naljatamist ning tempo üles kerimist võetakse endale taaskord aega. Ruum puhastatakse eelnevast kaootilisusest ja primitiivsusest, õhupallidest ning prahist, et saaks alata rituaal. Initsiatsiooniriituse tempo on teine – see stseen on vaikne, sakraalne ja suurejooneline. Süda kistakse inimese seest välja ning kõneldakse suurtest, kehalisuse ning mateeria-ülestest teemadest. On surm ja surnu riietamine ning uuestisünd. See publikust kõrgemale tõstetud rituaal jõuab esmakordselt lavastuse jooksul tegijate poolt taotletud tõeliselt siira aususe ning sealjuures tõsiseltvõetavuseni. Ilma kontrastsete värvide või naljatamiseta esitatud stseen jõuab selleni, et muuta nähtamatu nähtavaks ning lõhkuda etendajate ja publiku vaheline sein.

Nii nagu Peter Brook ei defineeri vahetut teatrit nii selgelt ja üheselt piiritletavalt kui eelnevat kolme, on seda keeruline ka lavastuse „Liha luudel“ stseenide puhul teha. Juba veidi kulunud väljendid nagu „lava on elu peegeldus“(Brook 1972: 88) või „teatris peitub jõud“(Brook 1972: 89) ei ütle vahetu teatri kohta just liiga palju. Võib vaid teada, et see on autori enda teater – teater, mille poole püüelda. Küllap on sellesama poole püüelnud ka lavastaja Kertu Moppel ning kogu lavastuse trupp, öeldes ise, et „Eksperiment seisneb selles, kas meil õnnestub seda tehes olla aus – ja kui ei õnnestu, siis mispärast.“ (Lavastuse reklaamtekst Facebookis). Ehkki lavastusest jäi pigem kumama iroonia ning oskus viidata läbi huumoriprisma või groteski ühiskonna probleemidele, jõutakse lõpuks ka publikule lähedale. Viimane stseen, kus põrandale rullitakse vaip, ruumi tuuakse nõukogudeaegsed kodused sektsioonkapid ning peolauale pannakse salat, on pärast jumalusi ja kõrget pühadust ning moonutatud enesepeegeldust ja rämedat alandust kodune kesktee, võib-olla et isegi see vahetu teater, mida Peter Brook ka oma töödes otsib ning oma raamatus sõnastab.

Kasutatud materjalid

Aibel, Liisi 2014. Tõuge täiskasvanuea poole. Intervjuu Kertu Moppeliga. Müürileht. 21.11.

Brook, Peter 1972. Tühi ruum. Loomingu raamatukogu nr 44/45.

Lavastuse „Liha luudel“ tutvustus Facebookis.   https://www.facebook.com/events/1522684724644873/?fref=ts

Lavastuse info

«Liha luudel»

Lavastaja Kertu Moppel

Kunstnik Arthur Arula, dramaturg Maria Lee Liivak, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja

Mängivad Maarja Mitt, Katariina Ratasepp, Liisa Pulk, Jüri Tiidus, Hendrik Toompere jr jr, Roland Laos ja Lauri Kaldoja.

Esietendus 21. novembril Vaba Lava saalis

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s