Kui Shakespeare lahendaks meie armuprobleemid

  Esmaspäevaõhtune teatriskäik Vanemuise väikesesse majja.

Laval on kujutatud avatud korterit, dekoratsioonid on tagasihoidlikud, mängib muusika. Ilmub Marcia (Ülle Lichtfeldt) ja läheb pesema. Hetk hiljem siseneb korterisse töömees Walter (Tarvo Sõmer), kes arvab end üksi olevat ja suundub vannituppa veeämbrit täitma, järgneb Marcia hele karjatus.
Walter on ehtne töömees- mõnusa jutuga, sõbralik ja tunneb end sandaalides mugavalt. Marcia seevastu ehib end aina kirevamate kostüümidega ja on mänguline naine. Tema stiil ja olemus sulavad etenduse jooksul aina enam ühte. Eriti pilkuköitvaks osutuvad neoonse karvatutiga kodused kõrge kontsaga kingad. Naine suunab uue töölise oma mehe kabinetti värvima ja püüab ise oma toimetustega edasi minna, kui ühtäkki tormab tuppa kolmas tegelane – nuttev Jane (Liisa Aibel).

Toimub dialoog Marcia ja Jane´i vahel, hästi on näha, et maalermeistri käsi küll värvib, kuid kõrv kuulab „teises toas“ toimuvat. Jane lahkudes lõpeb pintslitöö täielikult ja etenduse jooksul ei pea Walter enam kordagi redelile ronima. Alguse on saanud uus missioon – aidata perenaise suhted korda seada. Nüüd selgub, et meie maaler on salamisi ka näitleja. Tegelikult üsna andetu Walter leiab Shakespeare´i tsiteerides lahenduse igale Marcia probleemile, või vähemalt sellele, kuidas antud olukorrast sõna jõul välja tulla. Walter demonstreerib oma oskusi mitmel korral.

Algab teine vaatus, lavakujundust muudetud ei ole, ajaliselt on möödunud paar tundi. Marcial on taas uus kostüüm, Waltergi on džempri pealt võtnud, nad harjutavad koos kõnet ja liikumist Jane järgmiseks saabumiseks. Palju on sõna- ja situatsioonikoomikat, eriti toimib see Marcia puhul, kuna tegelasena on ta kohati aeglase taibuga, mis teeb olukorrad humoorikaks.

Üldiselt on looga kerge kaasas käia, tegevus on lihtne ja selge. Tagasi lavale jõuab ka Jane, algab etenduse kulminatsioon, ning järgnevad minutid on vägagi naerused. Situatsioon ise muutub niivõrd humoorikaks, mis paneb mõtlema, kas siit annab veel kuhugi edasi minna. Päheõpitud Shakespeare olukorda ei lahenda, seda enam kui laused ja nende ideed üksteisega segamini kipuvad minema. Etendusse on sisse põimitud muusikalised vahepalad mõningase liikumise ja lauluga. Kindlat vajadust selleks ei olnud (looga mittehaakuv element) kuid siiski meelelahutuslik. Lõpulahendus hakkab veidi venima, publikuna tundsin end ükshetk naljast juba väsinuna. Lõpu eel kasutatakse lavatagust ruumi korteri osana, toimub liikumine lava ja selle vahet.

Ma ei tea, kas armastust saab päeva pealt lõpetada või keelata, kuid etenduse järgi tundub, et armukese võib nii kiiresti leida küll. Marcia, Walter ja Jane teevad ühise tantsukava ja kummarduse.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et „Maalermeister“ suutis pakkuda mõnusa õhtu teatris, kus võis laskuda ennastunustavalt võõrastesse muredesse ja koomilistesse olukordadesse. Lavastuse esietenduski sattus teemakohasele päevale, milleks oli 21. november, mil tähistatakse rahvusvahelist armukeste päeva.

Walter MarciaWalter abielumehena ja Jane

Pildid: http://www.rakvereteater.ee    Autor: Andres Keil

Autor: Donald Churchill

Tõlge: Ann Must

Lavastus: Gerda Kordemets

Kujundus/kostüüm: Eugen Tamberg

Muusikaline kujundus: Gerda Kordemets, Peeter Pilv ja Ahti Bachblum

Liikumine: Laine Mägi

Mängivad: Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s