Pühad iluprotseduurid külmas vaikuses

Kadri Noormetsa uusim teatritöö „procedure of beauty“ on ilmselt käesoleva teatrihooaja kõige aeglasem ja sündmusvaesem lavastus Eesti teatris, muutudes sellega ise teatrisündmuseks. See on tõeline „vaene teater“ Grotowski terminites: üks etendaja, üks rippuv maal ja publik, ei mingit kulda-karda. Lavastust tutvustavast tekstist jäävad silma sõnad „väljakutse“, „tunnetuslik ruum“, „ebamugavus“, „indiviidid saalis“, „nullgarantii“ ja „kontsentratsioon“ (STL 2014) – tabavad sõnad, millest konservatiivsema teatrimaitsega vaataja võiks välja lugeda hoiatussignaali. Lavastuse vormikeel ja lavategevus on ülimalt napid, tekitades pahaaimamatus publikus suure tõenäosusega segadust kui mitte suisa pettumust. Teatriteoreetikul löövad aga silmad särama: kokkupuutepunkte erinevate teoreetiliste lähenemistega on võimalik leida rohkem kui ühe essee tähemärkide arv ära märkida võimaldab.

Kadri Noormets on Madli Pestile antud intervjuus öelnud, et „staatika huvitab [teda], aga seda eelkõige selles peituva dünaamika mõttes“ (Pesti 2014). Alljärgnevalt heidangi Peter Brookile toetudes pilgu lavastust läbivale staatilisusele, avades lavastuse „maksimaalset miinimumi“ (samas) Brooki püha teatri kontseptsioonist lähtuvalt.

Liikumatu pilt liikuvate piltide ajastul

„procedure of beauty“ on kui teatrilavale tõstetud maalinäitus, küsimuse alla seatakse etenduskunsti niigi avar mõiste. Lavastuses on lavaline tegevus viidud miinimumini. Etendaja (Kadri Noormets) tegutseb peamiselt vaid maali riputajana, allavõtjana, lava ääres liikumatult istuva vaatajana. Koos oma assistent Asia Baśiga ollakse köögivilju kujutava natüürmordi assistendid. Etenduse alguses ja lõpus kõnnib Noormets paljajalu, maal käes, saali avatud uste taga õues väga aeglasel sammul publikule lähemale ja publikust eemale. Kaks kõige performatiivsemat kõndimisstseeni on liialdatult aeglased, peaaegu seismisena mõjuvad. Kogu lavastus on vaadeldav mässuna „pildilise üleküllastumise vastu“ (Brook 1972: 43), mis meid igal sammul saadab. Brook ütleb, et „näitleja sai aru, et ta vajab oma nähtamatute mõtete edasiandmiseks kontsentratsiooni“ (1972: 45). Sama leiab Noormets: „mulle pakub pinget teadlik staatika, nii loon organiseeritud kontsentratsiooni ruume.“ (Pesti 2014)  Eemaldatud on kõik üleliigne, kaasaarvatud lavaline liikumine. Kannatlikkus ja keskendumine on muutumas luksuseks või millekski harjumatuks, kuid ometi on kontsentratsioon „nähtamatute ideede edastamiseks“ oluline. Brook ja Noormets on selles samal nõul ja staatiline lavastus paneb vaatajad proovile.

Vaikus

Parim keskkond kontsentreerumiseks on vaikus. „Me oleme vaikuse täiesti ära unustanud. See viib meid koguni kimbatusse, /…/ ja me ei teagi, et ka vaikus on lubatud, et vaikus on ka õige,“ ütleb Brook (1972: 40-41). Noormets näib seda mõttekäiku jagavat. Üksnes etenduse alguses, kui publik alles saali koguneb ja toolidel istet võtab, kõlab taustaks mahe meditatiivne muusika, mis loob koos tooli seljatugedele asetatud saunalinu meenutavate pleedidega spa-atmosfääri ja juhatab publiku lavastuse pealkirjaga assotsieeruvate valejäreldusteni. Füüsilisele kehale suunatud iluprotseduuridega lavastuses ei tegeleta. Avatud ustest hoovava külma käes karastumine ei lähe sellena ikkagi päriselt arvesse. Muusika vaikib, etendus algab ja kestab vaikuses kuni lõpuni. Noormets naudib piinlikku vaikust, mille ta saali loob, publiku mugavustsooni lõhkumine ongi eesmärgiks. Saali uste avamisel kostab kaugelt linna liiklusmüra ja taevas lendavate kajakate kriiskamist. Need hääled pärismaailmast vähendavad matvat vaikust, mis uste sulgedes saalis uuesti tekib. Kuuldavaks saab iga nihelemine toolil ja iga kõhukorin. Publikul on ebamugav. Kogu tähelepanu on nööride otsas rippuval natüürmordil.

Vaikuse tajumise talumisest

Peter Brook kirjeldab, kuidas ta tegi püha teatri otsingutel eksperimente vaikusega, et leida seos vaikuse ja kestvuse vahel. Kui kaua suudab vaikiv näitleja publiku tähelepanu köita? (1972: 46) Kadri Noormets viib eesti publiku peal läbi sama katse, kuid veidi radikaalsemal kujul. Tema küsimuseks on, kui kaua suudab vaikuses rippuv köögiviljadega natüürmort publiku tähelepanu hoida? Tekib tunne nagu kuulaks illustreeritud John Cage’i heliteost „4.33“, kuigi mittemängiv sümfooniaorkester oleks kordades performatiivsem vaatepilt kui üksik kunstiobjekt, või sootuks sein, millelt maal on eemaldatud. Publiku jaoks ületas vaikuse ja tühjuse kestvus talutava aja. Mitmed lahkusid, paljud nihelesid, mõned jutustasid omavahel kuuldava sosinaga, üksikud nautisid.

Nendib ka Brook, et „liiga erilist keelt kasutades kaotab vaataja usalduse.“ (1972: 55) Noormets näib seda teadvustavat ja sellele teatud määral panustavatki: „mind huvitab see motivatsioon, miks inimene tuleb saali ning kuidas ta veenab end sinna jääma. ilma selleta, et talle pakutaks õige pingekõveraga lavastust.“ (Pesti 2014) Publik peab keskenduma, hakkama mõtlema ja endale ise etenduse looma. Need, kes väljakutse vastu võtavad jõuavad püha teatrini.

Natüürmordi vaatlemine on püha – vaataja saab teadlikuks omaenda sisemonoloogidest, taluvuspiiridest ja teatriootustest. Nähtamatu on saanud tajutavaks ja seeläbi nähtavaks. „Nähtavaks muudetud nähtamatu olemus on püha“ (Brook 1972: 51)

Nähtavaks tehtud nähtamatu

 „Püha teater ei piirdu sellega, et ta toob nähtamatu esile, vaid ta loob ka tingimused, mis teevad selle nähtamatu tajumise võimalikuks“ (Brook 1972: 50) Noormetsa eesmärgiks on luua tingimused, milles vaataja aktiveeruks ja jõuaks seesmiste iluprotseduurideni. Maali vaatamine on pilguheitmine enesesse, samm iseendani ja omaenda mõtetesse – „sellega puhastad oma mõtted, muutud selgemaks või selgeks, mis võrdsustubki iluga.“ (Pesti 2014) Vaikus võimaldab neid mõtteid kuulda ja mitte neid käest lasta. See on kui häppeningilik hüüatus „Ärgake üles!“ (Brook 1972: 49)

Publik raputatakse tõesti üles. Teatrit vaatama tulnud vaataja satub näitusele, ootuste ja reaalsuse ebakõla loob pinge. Brookilikult: vaataja teadvusesse on löödud mõrad, ta on avatud ja vastuvõtlik, kuid mille jaoks seda hetke kasutada? Brook leiab, et vastutus selliste hetkede otstarbekaks kasutamiseks  lasub võrdselt vaatajal ja esitajal. (1972: 50) Siin seisneb suur erinevus Noormetsa tõekspidamistega, kes „vastuta[b] ainult enda eest ja taha[b], et ka publik võtaks vastutuse enda eest.“ (Pesti 2014) Noormets on osav provokaator. Otsus saali jääda või sealt lahkuda on enda eest vastutuse võtmine. Etenduse suhtes positiivse või negatiivse hoiaku võtmine on samuti iseenda emotsioonide teadlik suunamine ja selle eest vastutamine. Mõlemad käitumisstrateegid toovad endaga kaasa aga mõttetöö, millegi selginemise ja puhastumise. Organiseeritud kontsentratsiooni ruum on püha.

Kasutatud allikad

Brook, Peter 1972. Tühi ruum. Loomingu raamatukogu 44/45. Perioodika: Tallinn.

Pesti, Madli 2014.  Kadrinoormetsa nullgarantiiga esitatud kutse. Sirp 14.11. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/kadrinoormetsa-nullgarantiiga-esitatud-kutse/

STL 2014. procedure of beauty kodulehekülg. http://stl.ee/lavastused/procedure-of-beauty/

Info

„procedure of beauty“

Idee, teostus: kadrinoormets
Assisteerib: Asia Baś
Valgustaja: Emil Kallas
Tehniline tugi: Urmas Lüüs
Kestus: 55 min
Esietendus: 19. november 2014 Sõltumatu Tantsu Laval
Produtsent: Sõltumatu Tantsu Lava

Analüüs põhineb 15. novembri päeval toimunud läbimängul.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s