“Sa oled nagu mingisugune Bergmani karakter”

FjaA2

1. märtsil esietendus Vanemuise väikeses majas Ain Mäeotsa lavastatud „Fanny ja Alexander“. Oscaritega pärjatud Ingmar Bergmani viietunnisest filmist (kinoversioon kestab siiski ainult kolm tundi) on stsenaariumi põhjal tehtud lavaversioon. Stsenaarium on ilmunud ka Loomingu Raamatukogus 1991. aastal Ülev Aaloe tõlkes. Proovin vältida üleliigseid võrdlusi Mäeotsa lavastuse ja Bergmani filmi vahel, ent mingil määral on see paratamatu.

Materjali maht tähendab Teatriõhtut (just suure tähega). Üks õhtu saab muretult täidetud. Etenduses on kolm vaatust nagu Vanal Heal Ajal, mil tegevus ka toimub. Pole veel olnud Suurt Sõda ega midagi muud. Õudused alles ootavad ees. Vanemuise lavastus on filmiversioonist veidi lühem, koos kahe vaheajaga võib arvestada umbes nelja tunniga. Vahepeal jõuab nähtu üle muljetada, kohvikus salatit süüa ja arutada, kellel millised riided seljas on. Või teatri ees trepil suitsu teha. Või midagi muud.

Mis see siis on, mida meile mängitakse? Kavalehel on kirjas „Ühe perekonna saaga kolmes osas“. Seda ta on, ühe rootsi kõrgklassi perekonna lugu, milles peitub omajagu Bergmani enda isiklikku elu (ja muidugi fantaasiat). Kahe lapse teekond ühest perest teise ja tagasi. Rõõmsameelne perekond Ekdahl oma teatri ja äridega ning tõsine perekond Vergerus oma kannatuse ja religiooniga. Midagi on Mäeots lavastajana pidanud tekstis kärpima ja midagi on ta koos Ülev Aaloega stsenaariumi dramatiseerides juurde mõelnud. Tegelasi on palju, mistõttu on ka trupp suur (üle 20 osatäitja). Lisaks Vanemuise näitlejatele on teiste seas appi kutsutud piiskopi rolli kandev Mait Malmsten Draamateatrist ja vabakutseliste ridadest Liina Tennosaar, kes kehastab Helena Ekdahli, suguvõsa matrooni, ema ja vanaema.

Suurejoonelisus vaatab eesriide avanedes kohe lavalt vastu. Vaatab vastu peenest ajastrutruust lavakujundusest aristokraatliku mööbli ning kroonlühtrite näol ja vaatab vastu elegantsetelt kostüümidelt, kleitidelt ja ülikondadelt. Ajastu õhustikust saab pildi kätte. Kahtlemata on selle mitmeplaanilise loo lavale toomine omaette saavutus, mis on tähendanud meeletut tööd kõigile osalistele. Lugu hakkab ilusti jooksma, selles mõttes on katsumus ennast õigustanud.

Ühelt poolt luuakse kujunduse ja kostüümidega ülev illusioon, kergelt isegi ülepaisutatud, teisalt ollakse teadlik sellest illusoorsusest etenduse algusest alates. Teater teatris. Võimalik eneserefleksioon ilmneb juba Margus Jaanovitsi mängitud teatridirektor Oscar Ekdahli kolleegidele peetud kõnes teatri olemusest. Metatasand hiilib sisse. „Fanny ja Alexander“ algab Oscari teatri jõuluetendusega, laval on teine lava, mida publik näeks justkui läbi tagaseina. Ja siis muidugi kõik see „Hamleti“ teema, Isa Vaim ja kättemaks ja nii. Mingitpidi võib „Fannyt ja Alexanderit“ vaadata kui „Hamleti“ töötlust. Teatri mõtte ja mõttetuse kohta jõuab veel esimese vaatuse lõpupoole arvamust avaldada ka Oscari naine Emilie (Ragne Pekarev). Nii et teema on õhus ja saab vahest ka lisamõõtme hiljutiste muudatustega Vanemuise enda personalis (esietenduse ajast on ka lavalolijate koosseis muutunud). Ja selle teemaga etendus ka lõpeb, siis küll Strindbergiga, selle vana naistevihkajaga.

FjaA5

Lavaruumi kasutatakse loovalt erinevate tegevuspaikade markeerimiseks. Tegevust on nii kaugel lava sügavustes, esimese pingirea kohale ulatuvas eesosas, lava äärtes ja ka saalis, mille vahekäigus tegelased liiguvad. Samuti ustetaguses koridoris, kust kostub tegelaste kõnet ja kõndimist. Terve teatrihoone kaasatakse etendusse. Tähtis on sealjuures valguskujundus, mis tegevuskohast sõltuvalt muudab laval fookust, tihti järsu efektiga. Ja emotsioonid, mida värvidega maalitakse, Ekdahlite hele soojus ja Vergeruste tume süngus. Lisamõõtme ruumile annab lavalt kostuv elav muusika.

Lisaks ruumikasutusele ja valguskujundusele on „Fanny ja Alexanderi“ peamiseks tugevuseks ansamblimäng. Massistseenid on põhjalikult komponeeritud, neis leiduvaid detaile on nauding vaadata. Eraldi jäid veenvalt meelde Liina Tennosaar, kelle kehastatud pereema mõjub tõesti vahetult, ja peresõpra vana juuti Isak Jacobit mängiv Aivar Tommingas, kes vähesest lavaajast hoolimata on suutnud luua meeldejääva rolli. Nende kahe tegelase omavaheline stseen varahommikuse kohvi jagamisel on paljuski kõige tuumaks. Ilmselgelt naudib end laval ka Ott Sepp, kes on leidnud sangviinilises ja obstsöönses Gustav Adolfis endale meelepärase rolli.

Tegelaste rohkuse tõttu jääb suur osa neist pigem aga dekoratiivseteks. Kohati on mindud karikatuurseks, millega kaasnev labane koomilisus mõjub kohatult. Võiks ju kaaluda võõrutusefekti taotlust, ent selleks jääb lavastuses järjepidevusest puudu. Ja milleks siis just see materjal? Bergmani tegelased on loomult traagilised. See ei välista koomikat, ent see koomika on traagikaga seotud. Vanemuise lavastuses kahe poole sünteesi ei teki, on üks või teine. Sest traagikat on küll, lisaks muule ilmsele juba piiskop Vergeruse kuju, see omal kombel „Jumala vaikimisega“ heitlev kurb mees. Eriti hästi tabas Malmsten tema murdumise ahastust, kui sisemine hirm ja kõhklus alistasid piiskopi enesesisendusliku meelekindluse. Rollid, mida me mängime.

fanny9

Kõigest hoolimata jääb lõpuks küsimus, et mis see nüüd siis on? Ruumi kasutatakse loo jutustamiseks õnnestunult, ent stiilitruust kujundusest hoolimata ei teki ruumimaagiat, lapselikku fluidumit, millega Bergmani film hiilgab. Laterna Magica. Võiks mõelda, et see maagiline ruum on omane just teatrile, kus selleks heal õhtul on vaja väga vähe. Peaaegu mitte midagi, ainult ruumi. Seda teater tavaliselt ju on – üks jagatud ruum. Üks õhtu teiste seas. Siin ja praegu. Antud juhul jääb „Fanny ja Alexander“ ainult ühe loo jutustamiseks, olgugi kergelt fantastiliste elementidega.

Tõotatud maagiat on pisut tunda kolmanda vaatuse alguses. Küünlavalgus, viirukilõhn ja Tomminga tegelase heebreakeelne laul viivad tõesti hetkeks teistesse tegelikkustesse, mille olemasolu lavalt korduvalt kuulutatakse. Ruumiliselt on ju ka tabatud Ekdahlide perekonna vabameelsust (nende igasse lavakülge ulatuvad eluruumid vabaduse märkimiseks) ja teisalt ka piiskopi majapidamise vangistust (tume puidust sein ahendamas lavaruumi), ent kõik see jääb ainult selleks. Jääb võbelema kuhugi realistlikkuse ja tinglikkuse vahepeale, ilma et eredalt sähvataks kummalgi pool. Võib olla on seda liiga palju nõutud, võib olla on materiaalsusest koormatud lavastus selleks ambitsiooniks lihtsalt liiga kohmakas. On ju lavale ehitatud ka teine korrus, kus asuvad omaette toad ja rõdu nende ees. Loo mõistes toimub seal mitu võtmelist sündmust. Otsene vertikaalne mõõde on seega täitsa olemas, kuid kogu see mastaapne konstruktsioon on lõpuks lihtsalt kuidagi kohmakas ja pärsib ruumi. Võib olla olen ka veidi kallutatud juba „Fanny ja Alexandri“ materjali enda tõttu, kuna mu süda kuulub Bergmani intiimsemale kammerlikule poolele.

Kes mida otsib. Teatri traagika, et ta on publiku küljes kinni. Ja publikut pole olemas. On inimesed, igaüks neist üks, kes on erineval põhjusel otsustanud ühel õhtul astuda sellesse hoonesse, istuda mõneks tunniks maha ja olla seal, kogeda midagi. Lõpuks ei ole Vanemuise „Fannys ja Alexanderis“ üldse vähe: nauditav ansamblimäng, lavakujunduse ja kostüümide silmarõõm, eredad stseenid, hoomatav lugu, inimlik traagika, millele kaasa elada… ja lapsed on muidugi tublid. Igav ei tohiks hakata. Jah, „Fannys ja Alexanderis“ on mõndagi, aga see võiks olla nii palju enamat. Ette on võetud suur suutäis. Maitse saab kätte, aga eriti rikkalik see bukett pole. Praegu on lugu lihtsalt lavale toodud. Aga miks? Miks just see lugu? Miks Bergman? Miks nüüd?

Küsimustega on näotu lõpetada. Lõpetan siis millegi muuga. Lõpetan lõpuga. Lõpus sai kuulda truppi koos rootsi keeles laulmas. See oli ilus lõpp.

Teater Vanemuine „Fanny ja Alexander“.

Autor: Ingmar Bergman

Tõlge: Ülev Aaloe

Dramatiseering: Ain Mäeots, Ülev Aaloe

Lavastaja: Ain Mäeots

Lavakujundus: Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater)

Kostüümikunstnik: Gerly Tinn

Liikumine: Marika Aidla

Muusikajuht: Ele Sonn

Valguskunstnik: Rene Liivamägi (Ugala)

Osades: Mait Malmsten (Eesti Draamateater), Liina Tennosaar, Margus Jaanovits, Ragne Pekarev, Riho Kütsar, Ott Sepp, Aivar Tommingas, Raivo Adlas, Kaia Skoblov, Maria Kallaste, Merle Jääger, Kais Adlas, Elina Purde, Priit Strandberg, Kristina Nukka, Eva Püssa, Ele Sonn, Sten Karpov, Mikk Kaasik või Karl Kristjan Puusepp, Sandra Reigo.

TÜL teeb koostööd erinevate Eesti teatritega, eesmärgiga paisata veebi noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused). Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. See postitus on kirjutatud lavastuse “Fanny ja Alexander” 22.04, 18.11 & 19.11.2014 nähtud etenduste põhjal.

Fotod lavastusest on pärit Vanemuise veebilehelt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s