„On ju kõigil meil üks tänav, pink ja puu“ on laulurida, mis hakkab mõtteis kõlama, kui näen Miksteatri uue lavastuse pealkirja „Pink“. Kuid selles lavastuses ei laulda. Ei räägita ka. Publikuni jõuab sõnadeta mõtlemapanev lugu hulkurist (Kaido Rannik), kes satub juhuse tahtel valiku ette, kas olla edasi varatu, pürgida saatuse kiuste unistuste poole ning hinnata ausust, või olla materiaalselt rikas, kuid hingeliselt laastatud.
Kulunud kuue ja kaabuga peategelane mõjub becketlikult ning loob seoseid absurdikuninga draamaga „Godot’d oodates“. Samuel Becketti näidendi hulkurid ootavad salapärast Godot’d, kes peaks kohe-kohe saabuma ja nende elu paremaks muutma, passiivsusest välja tirima. Paraku teda aga ei saabu ning pole teada, kas ta üldse kunagi saabubki. „Pingi“ peategelane, oma elu vihiseva tuule käes pargipingil veetev üksik kodutu meesterahvas, ootab mõistmist ja südamesoojust.
Kui mängitseda keelega, siis ingliskeelne sõna „pink“ (eesti keeles „roosa“) tekitab assotsiatsioone naiivse elutunnetusega. Elu võib vaadata ainult „läbi roosade prillide“ ning kõik selle, mis just iseennast ei puuduta, kõrvale heita. See lavastus võtab need „roosad prillid“ publikult eest ja tõstab esile märkamatuks jäävat. „Pink“ ärgitab stereotüüpe murdma, olema tolerantne, nägema inimese tõelist palet. Ekslikult arvatakse, et inimene, kes veedab oma elu tänavaid tallates ja kogub põõsa alla hooletute elunautisklejate visatud plastik- ja klaaspudeleid, on oma üksinduses ja pidepaigata elus ise süüdi. Talle saab osaks kaasinimeste põlglik pilk ning mõistmatus. Tihtipeale ei osata näha, et ka hulkuri südames on peidus tunded. Ka tema vajab hoolt ja armastust. Ka tema on ju Inimene suure algustähega.
„Pingi“ peategelane ei tunne veel lõplikku ängi ja meeleheidet, vaid saab jõudu ja lootust kujutlusvõimest. Leidlike minimaalsete argiste vahenditega antakse laval edasi mõtlemapanev lugu. Pargipingi kõrval asuvast prügikastist leitud läbipaistva kilekoti, pulga otsas oleva punase õhupalli ja kohvrist võetud soojaandvast pleedist loob üksik mees omale kaaslanna, kellega koos jõuluõhtut veeta ning südamesoojust jagada. Vahest isegi mõned arglikud tantsusammudki astuda või häbelik suudlus vahetada. Veetrassi ehituseks vajaminevatest torujuppidest konstrueerib hulkur majasilueti ning käeviibe imiteerib korstnast tõusvat suitsusammast. Idüllist, mis sest et imaginaarsest, ei puudu ka jõulupuu, mis valmib samast prügikastist pärit karrajupist, mis ümber tühja plastikpudeli keritakse.
„Pink“ juhib tähelepanu aususele. Prügikastipõhjast tuleb välja ka kuritegelikul teel teenitud rahapakike ning hulkuril on soov ja tung leitud raha endale jätta. Ta lõhub oma imaginaarse elu tükkideks. Viimasel hetkel, kui korravalvurid tõelise päti (Kristo Toots) tabavad, otsustab hulkur aususe kasuks. Ta asetab kuuetaskusse ununenud rahapaki maha, pakib härduspisaratega võideldes purustatud unistused taas kokku, tõmbab pleedi ümber ning jääb pargipingile uinuma, katkiläinud õhupallitükike südame lähedal.
Teater: Miksteater. Lavastus: „Pink“. Idee: Kaido Rannik. Lavastajad-näitlejad: Kaido Rannik ja Kristo Toots. Kostüüm: Jana Volke. Heli ja valgus Franka Vakkum. Esietendus 30. oktoober Vaba Lava teatrimajas.
TÜL-i ajaveeb 