National Theatre Live: Frankenstein

Juba mõned aastad on eestlastel olnud võimalus kinoekraani vahendusel saada osa maailma tähtsaimate ning klassikaliseimate teatrite repertuaarist. Kui põhirõhk on senimaani  otseülekannetel ooperi- ning balletilavastustest (peamiselt The Metropolitan Opera ning Moskva Suure Teatri repertuaarist), siis nende kõrval võib näha ka draamalavastusi. Inglismaa klassikaline National Theatre vahendab otseülekandena omi lavastusi rohkem kui 40 riigis, sealhulgas näiteks Jaapanis, Tšiilis või Indias. Otseülekanded jõuavad ka Tallinna Coca-Cola Plaza ning Tartu Ekraani kinodesse.

frank_large

See aga, et Eestis on võimalik mõnedel õhtutel aastast Inglismaa ühe ajaloolise ning tuntuima teatri lavastusi otsepildis näha, on suur väärtus omaette. 15. oktoobril tuli otseülekandele Mary Shelley 19. sajandi kultusromaani ainetel tehtud lavastust „Frankenstein“. „Frankensteini“ lavastuse filmilikkus ei seisne mitte ainult siinses vastuvõtus. Nii lavastaja Danny Boyle (režissöör filmidel „Rentslimiljonär“, „127 tundi“, „Trainspotting“ jne) ning peaosatäitjad Benedict Cumberbatch („Lepitus“, „Sõjaratsu“, „Kääbik“) ja Jonny Lee Miller („Trainspotting“) on kõik filmimaailmas endile juba nime teinud. Lavastaja Danny Boyle’i puhul märkis aga „Franknstein“ tagasipöördumist juurte ehk teatri juurde, mida ta oli kavandanud just „Frankensteini“ lavastusega 8 aastat.
Kinolinalt teatrit vaadates kerkib vaataja peas muidugi üksjagu küsimusi – kuidas saab seda nimetada teatriks, kui meile vahendatakse kõike läbi ekraani ning tegelik etendus toimub hoopis Londonis? Kui teatri NO99 lavastus „The Rise and Fall of Estonia“, kus näitlejad mängisid kõrvalmajas, tekitas vaatajates juba küsimusi ning teatavat ärritust, küsides, kas tegu on ikka teatriga, siis tuhanded kilomeetrid eemal toimuv on seda kindlasti veel kordades enam. Kas ei kao seda tüüpi „teatri“ puhul ära üks peamisi elemente – kohalolu? Kui iseenda ning kaasvaatajate kohaolu võib tunnetada sarnasel määral ka kinosaalis, siis teatri puhul võluv „siin ja praegu“ element kaob sellise vastuvõtu puhul muidugi ära. Kuna „Frankensteini“ puhul oli elamuse tekkimise eelduseks kindlasti ka suurepärane filmilik kaameratöö, jäi kogu asjast mulje ikka rohkem kui kinoelamusest, ent lavastuse mõju ei vähenenud sellega küll kuidagi, pigem vastupidi. Ainult hetkedel, kui sajad või tuhanded lambipirnid lavataevas sähvatasid soovisin, et oleksin saanud koha peal viibida ning sellest osa saada. Ent tervikuna võis elamus olla suuremgi kui teatris, just sellesama kaamera vahendatud mängu läheduse tõttu.
Danny Boyle’i lavastus „Frankenstein“ oli loodud kaasaegsuse ning klassika piiril ning pigem tekitavad küsitavust just ülimalt traditsioonilises, võiks öelda, et isegi arhailises laadis lavastatud stseenid. Lavastus algab umbes kümneminutilise stseeniga, kus „sündinud“ koletis, õõvastavates õmblushaavades, peaaegu ihualasti end ning oma keha tundma õpib, pärast korduvat kukkumist ning suutmatust ennast kontrollida siiski kahele jalale tõuseb ning esimesed sammud teeb. Pärast seda läheb aga peagi lavastus edasi sellega, kuidas peategelane jõuab metsa äärde talusse, kus noorpaar räägib hommikul põllule minnes, kuidas töö kasvab üle käte ning maa on kivine, tekib teatav esteetiline vastuolu – milleks sellised väliselemendina mõjuvad stseenid muidu nii jõulises ning intensiivses lavastuses? Õnneks on kohustuslikena mõjuvaid ajastutruusid stseene pigem vähe ning domineerima jääb ühiskondlike ning eluolu kajastavate piltide kõrval ikka üldinimlik – võitlus hea ja kurja vahel ning üheaegselt kaastunnet ning põlgust äratavad protagonistid. Kaasa elamine siira ning haavatava tehisinimese esimestele sammudele, esimestele õpitud sõnadele ning moodustatud lausetele ununeb hetkega, kui koletis loomastub ning oma füüsilist üleolekut kurjalt ära kasutab.

nt_live_frankenstein_3

Kahtlemata on lavastuse trumbiks eestlastele kinolinalt tuntuks saanud näitlejad Benedict Cumberbatch ning Jonny Lee Milleri lavakooslus. Kõige erilisemaks teeb lavastajakonseptsiooni ehk see, et peaosatäitjad vahetavad õhtust õhtusse omavahel rolle. See, kes on ühel õhtul külmavereline, ent samal ajal alandatud inimloomast koletis, on juba järgmisel õhtul geniaalne teadlane Frankenstein. Ning teadmine, et tegu on siiski hetkes sündivate karakterite, mitte osava filmimontaaži ning kordi läbi proovitud võtetega, annab rollidele kaalukust juurde.
Kuna suure publikuhuvi tõttu on eestlastel võimalus „Frankensteini“ otseülekandes veel ka 4. novembril näha, võib siinse kirjutise eesmärk olla peale võimaluse teadvustamise ka suunav ja soovitav. Kui maailmateater tuuakse koju kätte, siis miks mitte sellest kinni haarata, olgu lõpptulemuseks siis kelle jaoks teatri-, kelle jaoks kinoelamus.
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s